18 veebruar 2017

Riigigümnaasium võib veel päästa Saaremaa hariduse

Riigigümnaasiumi teema on nüüd olnud arutusel Kuressaare Linnavolikogu hariduskomisjoni kahel viimasel koosolekul. Neist viimane toimus koos majandus- ja sotsiaalkomisjoniga. Ma ei ütleks, et see koosolek eriti tuline oli, aga eelmise kuu oma oli seda küll. Lisaks sellele, et nii riigigümnaasiumi vastaste (keda minu arusaamist mööda oli üks isik) kui ka toetajate poolt öeldi mitmeid huvitavaid ja otsekoheseid mõtteid, oli õhustik tuline ja tihe. Võeti ju lõpuks tõsiselt üles teema, millest kuluaarides on aastaid räägitud ja mida oodatud, kuid mis kehtiva poliitkombinatsiooni tõttu on olnud seni sisuliselt külmutatud.
Saaremaa hariduses on juba mitmed aastad selline olukord, et kõik, kes gümnaasiumisse soovivad, võetakse ka vastu. Ei ole oluline, mis hinnetega sa oled põhikooli lõpetanud, kas sa tahad ja oskad pingutada gümnaasiumihariduse omandamise nimel. Ei ole oluline isegi see, kas sa oled lõpetanud põhikooli tavaõppekava järgi või oled näiteks mõnes aines läbinud õppe hoopis lihtsustatud õppekava alusel. (See lõik ei kehti Saaremaa ühisgümnaasiumi kohta.)
Ka linnavalitsus ei reguleeri gümnaasiumidesse vastuvõttu – kui aastaid tagasi kirjutas linnavalitsus koolidele ette, mitu gümnaasiumiklassi ja mis koolides avatakse, siis nüüd on see hariduspoliitika hoob antud/võetud koolide direktorite kätte.
Kokkuvõttes on see viinud olukorrani, kus gümnasistide hariduslik tase on võrreldes aastatetagusega tohutult langenud. Selleni on ühest küljest viinud maakonna põhikoolide õpilasteni oma õdede-vendade, aga ka naabri-Kusti kaudu jõudnud teadmine, et “ega olegi siin põhikoolis suurt pingutada vaja, gümnaasiumisse saan ikka”. Teisalt aga ka see, et hoolimata suurest edasijõudmatusest gümnaasiumiastmes sealt välja ei heideta. Või kui mõnest koolist – näiteks SÜG-ist – ka heidetakse, siis Kuressaare gümnaasiumisse võetakse ju ikka vastu. Võlglaste arvud, mis vaatasid vastu linnavalitsuse vastusest minu viimasele arupärimisele Kuressaare gümnasistide õppeedukuse kohta, olid lihtsalt masendavad…
Kui nüüd vaadata veel näiteks eelmisel aastal kümnendatesse klassidesse vastuvõetud õpilaste arve, siis näeme, et KG on võrreldes SÜG-iga oluliselt popim – 101 vs. 68. Saab tõeks mõned aastad tagasi Toomas Takkise öeldud lause: “Meie komplekteerime oma klassid probleemideta.” (Loe: SÜG hääbub.)
Sellest kõigest oli juttu ka möödunud kuul hariduskomisjonis. Takkise öeldud vastulaused sisaldasid muu hulgas mõtet “gümnaasiumiharidus on avalik hüve, see on mõeldud kõigile”, aga ka “Kui õpilased saavad hea gümnaasiumihariduse, siis lahkuvad nad maakonnast, lähevad ülikooli ja jäävadki mandrile. Kui aga gümnaasiumiharidus nii hea ei ole, siis jäävad nad saarele ja see on ju kokkuvõttes väga hea, sest inimesi on meil siin väga vaja.”.

Ja nüüd küsin, kas soovime siia riigigümnaasiumi:
– kooli, kus vastuvõtul on arvuline piirang (räägitud on 400 õpilasega koolist, st neli paralleelklassi ühes lennus);
– kooli, mis on õppimiskeskne;
– kooli, kus suurema õpilaste arvu tõttu on võimalik pakkuda rohkelt erinevaid õppesuundi ja valikkursusi;
– kooli, kus ühe õppeaine süvahuvilised moodustavad piisavalt suure kriitilise massi, et nendega eraldi tegelda (loe ka: nende peale raha kulutada);
– kooli, kus on ilma suuremate probleemideta võimalik rakendada perioodõpet (ja see teeks imet);
– kooli, kus on jälle täiesti uus ja värske füüsiline õpikeskkond;
– kooli, mille riigi kulul eksisteerimine jätaks igal aastal linnakassasse (tulevikus siis vallakassasse) ca SÜG-i eelarve suuruse vaba raha, mida saaks kasutada näiteks linna/valla põhikoolide õpetajate palgatõusuks;
– ja kooli, kus õpetajatel on võrreldes praegusega suurem töötasu?
Või soovime praeguse olukorra jätkumist ja süvenemist? Minu vastus sellele küsimusele on loo pealkirjas.

25 mai 2016

Ettekanne olümpiaadidest Kuressaare linnavolikogu hariduskomisjoni 18.05.2016 koosolekul




Mõned kuud tagasi jäi mind kummitama volikogu esimehe ja meie maakonna suurima kooli direktori Toomas Takkise linnavolikogus öeldud väide, et meie linna hariduses on kõik nii hästi, et riigigümnaasiumid käivad seda headust meilt ammutamas ja seetõttu pole meile riigigümnaasiumit ka sugugi vaja.

Otsustasin teha selle headuse kohta väikese uuringu, keskendudes teemale andekate õpilaste arendamine. Selle teema valisin kahel põhjusel. Esiteks pean seda ise väga oluliseks. Usun ka et iga vanema jaoks on tema laps vähemalt mingis valdkonnas andekas, mistõttu ta soovib, et kool selle ande leiaks ja selle väljaarendamise ja elueduks kasvatamisega ka tegeleks. Ning teiseks, meie linna mõlemad suuremad koolid on tööd andekatega (vähemalt sõnades) tähtsaks pidanud. SÜGi direktor Viljar Aro on sellest rääkinud korduvalt. Minu jaoks viimati oli see mõned nädalad tagasi lastevanemate koosolekul. Ja ka KG on selle teema tähtsust esile tõstnud - on see ju valitud KG käesoleva õppeaasta esimeseks arendustegevuseks, mis on kooli kodulehel ka kenasti välja toodud.

Kuna minul andekate arendamise protsessi jälgida ei ole võimalik, siis vaatasin tulemusi - maakondlike olümpiaadide tulemusi.

I - III kohad on olnud regulaarselt ära toodud ka meie kohalikes lehtedes. Selleks, et analüüs saaks aga pisut sügavam, küsisin endale maavalitsusest kõikide maakondlike olümpiaadide protokollid ja vaatlesin tulemusi koolide kaupa I - VI koha ulatuses.

Tulemuste võrreldavaks muutmiseks kasutasin kohapunktide meetodit (see peaks paljudele tuttav olema hiljutiselt Eurovisiooni võistluselt) kus I koht andis 6 punkti, II koht 5 punkti, III koht 4 punkti ……ja VI koht 1 punkt.

Liitsin tulemused koolide kaupa kokku ja parema võrdluspildi saamiseks lisasin ka mõned suuremate maakoolide tulemused. Tulemus on mõneti ootuspärane. Kui kokku oli kõikidel aineolümpiaadidel kõikides klassides võimalik eelpool kirjeldatud meetodiga saada 1155 kohapunkti, siis SÜG sai sellest 487,5 punkti. Naabersaare Muhu kool aga näiteks 79,3 punkti (nb! kümnendikpunktid tulevad kui võistlusel on kohti jäetud jagama).

Loodan, et neid kahte viimast arvu kõrvutades jagate minu seisukohta, et niimoodi koolide summaarseid väärtusi võrreldes ei ole hinnangu andmine ühe või teise kooli andekatega töötamise edukusele õiglane. Esiteks teenivad gümnaasiumid punkte nii põhikooli astme kui ka gümnaasiumi astme olümpiaadidelt, mistõttu neid astmeid tuleks võrrelda eraldi ja teiseks, kool kes saab valida andekad kellega tegeleda ja nad siis võistlema saata näiteks 500 lapse hulgast on kümme korda paremas seisus, kui kool kes peab sama valiku tegema 50 lapse hulgast. See viimane väide kehtib küll eeldusel, et andekaid lapsi on olemas ühtemoodi nii Mustjalas kui Salmel. Mina usun et on.

Õiglase ja sisulise võrdluse saamiseks tuleb olümpiaadidel teenitud kohapunktid taandada mingile ühisele näitajale - võtsin selleks 100 õpilast ja 
leidsingi eri koolide kõikide olümpiaadide summaarsed kohapunktid põhikooli ja gümnaasiumi astme kohta eraldi 100 vastava astme õpilase kohta.

Tulemused on teile kätte jaotatud neljal tulpdiagrammil. Jagaksin nüüd mõned selgitused.





Esimesel kahel diagrammil toodud punane joon tähistab piiri, mis vastab olukorrale kus kõik koolid oleksid, kui nende töö ja tulemus andekate olümpiaadiõpilaste arendamisel oleks täpselt ühesugune. Kui nüüd mõni tulemus on üle selle, siis tähendab see, et siin on tööga saavutatud enam kui võimalik potentsiaal seda eeldanuks. Kui mõne kooli tulemus on alla nimetatud joont, siis on võrreldes teistega tehtud ja saavutatud vähem, kui kooli õpilaste vaimne potentsiaal seda võimaldanuks. 

Et asi oleks mugavamalt käsitletav võiksime nagu koolile kohane nimetada, et punane joon vastab hindele “3” rahuldav. Kui nüüd mõne kooli puhul on seda piiri ületatud oluliselt, saaksime tõdeda, et asjad on siin väga hästi. Näiteks põhikooli osas on SÜGi tulemus 46,1 kohapunkti 100 lapse kohta kaks korda suurem kui punasele joonele vastav 23 punkti - väga hea. Samas peame tunnistama, et kõrvalolev Muhu tulemus on hoopis teisest klassist. Mis seal toimub, et nii väike kool nii palju häid olümpiaadikohti suudab saavutada mina ei tea, meie koolid võiks seda uurida.

Kui vaadata aga meie linna teiste koolide tulemusi, siis minu arvates ei ole siin rahuldavat tulemust. Eriti kurb on minu meelest seda tõdeda KG puhul, kus õpib pea terve kolmandik kogu meie maakonna õpilastest.

Miks lisasin kahele kõikide olümpiaadide koondtulemusi kirjeldavale diagrammile ka eraldi matemaatika tulemuste diagrammid? Sest minu arvates on matemaatika tähtsust teiste ainete, eriti reaal- ja loodusainete, edu eeldusena raske alahinnata. Ka siin räägivad arvud enda eest ja minu kommentaarid on liigsed.

             

Mida sellest järeldada? Kõigepealt vast seda, et meie Kuressaare haridusmaastik ei ole kaugeltki ideaalne. Kui SÜGi saame pidada nende näitajate puhul väga heaks, kes samas siiski ei suuda teha seda mida suudetakse maakonna idatiival, siis KG puhul on sooritus nõrk. Vaja oleks analüüsida, miks on sellisesse olukorda jõutud. Kas väärtushinnangud on paigast ära? Kas ressursse on vähevõitu, või kasutatakse neid valesti? Mida on kooli juhtkond teinud/tegemata jätnud, et sellisesse olukorda on jõutud?


Üks on aga küll kindel - kui riigigümnaasiumid jälle tulevad saare peale häid koole uudistama, peaksid nad kindlasti ka Muhus ja Orissaares peatuse tegema.

13 aprill 2015

Uued tänavavalgustid takistavad kõnniteedel liiklemist

Viisin täna Kuressaare linnapeale ühe märgukirja. Kuna andsin selle ise üle, siis oli ka asja sisust põgusalt juttu. Linnapea tundis huvi, kas mul on ka mõned näited tuua nende kohtade osas, millele oma kirjas viitan. Tegin pärast linnas väikese ringi ja panen tehtud fotod nüüd ka siia kirja teksti sisse üles. 

Sai nimetatud sedagi, et panen selle märgukirja ka oma blogisse üles. Seda just eelkõige märgukirja viimase lõigu esimese lause ja lootuse, et ajakirjandus lahenduse leidmisele hoogu juure lükkab, tõttu...

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Märgukiri kõnniteedele paigaldatavate tänavavalgustite kohta

Paigaldatud valgustihoidjate ja majaseina vahe on Pikal tänaval napp 90 cm.
Kuressaare linnas on käimas suur tänavavalgustuse uuendamise projekt. See on suurepärane ettevõtmine, mille käigus saab linn säästlikuma valgustuse, kaunima ja kaasaegsema linnailme ning paremad võimalused valguse reguleerimiseks.
Kahjuks olen seoses uute valgustite paigaldamisega märganud ka puudusi, mis nii kurb kui see ka ei ole, jäävad end meelde tuletama kardetavasti veel kümnete aastate jooksul. Asi puudutab Kuressaare vanalinna kitsastel tänavatel tehtavaid töid, kus valgustid paigaldatakse senistelt kohtadelt sõidutee äärtes niigi kitsastele kõnniteedele.

Vastavalt kehtivale majandusministri määrusele Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“ https://www.riigiteataja.ee/akt/226420 peaks kõnnitee laius olema vähemalt 180 cm. Ilmselgelt selliseid kõnniteid meie vanalinnas peale peatänava ei ole. Samas oleks inimlik ja ülioluline, et kõnniteed oleks nõuetele mittevastamiset hoolimata siiski jalakäijale läbitavad. Sama määruse kohaselt vajab ratastool minimaalselt 120 cm laiust kõnniteed. Ka selliseid kõnniteid ei ole vanalinna tsoonis igal pool, kuigi nii mõneski tänavalõigus on see laius (praegu veel) täitsa olemas.
Uste esised trepid muudavad Kohtu tänava kõnnitee ka
lapsevankrile (rääkimata ratastoolist) läbimatuks.
Tulles siit veel sammukese tagasi, peame möönma, et 90 cm on kõnnitee laiuseks viimane piir. Alla selle ei ole kõnnitee ratastoolile, mille laius on ca 75 cm, ja näiteks kaksikute vankrile (ca 80 cm) sisuliselt läbitav. Läbi häda on selline kõnnitee laius Kuressaare vanalinnas olemas, kuigi ka praegu on nendel teedel mitmeid takistusi, kas neidsamu laternaposte, liiklusmärke või treppe, mis ühe või teise tänavalõigu sisuliselt läbitamatuks muudavad. Peame mõistma, et nõuetekohase kõrgusega meetri laiune ja näiteks 60 meetri pikkune kõnniteelõik, mis on ühe kõnniteele paigaldatud laternaposti tõttu 35 cm ulatuses 60 cm lai, on ratastooli jaoks sama mis puuduv kõnnitee.

Kahjuks paigaldatakse eelnimetatud tänavavalgustuse projekti käigus Kuressaare vanalinnas uued valgustid kõnniteedele. Paraku on siin läbivaks jooneks ka see, et valgustid paigaldatakse mitte kõnnitee sõidutee poolsesse serva vaid majade ja aedade vastu.
Garnisoni tänava 100 - 110 cm laiune kõnnitee on saamas endale
laternapostide kandurite näol pea 40 cm takistused - tööd juba käivad.
Kuna valgustiposte hoidvaid betoonkannusid (ülemine diameeter ca 35 cm)ei ole võimalik täiesti vastu aeda või maja paigaldada, siis jäävad need paratamatult veel rohkem kõnniteedel liiklemist takistama. Teine nimetatud betoonkannude paigaldamise tehniline iseärasus, mille vajalikkuset mina aru ei saa, on see, et kannud paigaldatakse selliselt, et nad ei ole mitte teega tasa, vaid on kõrgemal. Sellest tulenevalt väheneb tee läbitavus ratastoolile, lapsevankrile ja rulaatorile veelgi.

Lihtsaks võimaluseks oleks siin tänavavalgustite paigaldamine kõnnitee äärde sõiduteele. Seda enam, et vanad asendatavad puitpostid just nende kohtade peal sageli olid. Sõiduteedel on vanalinnas laiust piisavalt, nii et vahetult kõnniteede
Sellele Pika tänava lõigule ei ole töödega veel jõutud, aga rakendades seni kasutatud põhimõtteid, kaoks ka siin praegu ca 110 cm-sest kõnniteest umbes 40 cm, mille võtaksid enda alla laternapostide alused. Ka teisel pool tänavat on tee sama lai.
äärekivide vastu paigaldatavad postid ei takistaks siin oluliselt midagi. Ainuke asi mis sellise paigutuse vastu räägib, on ilmselt tänavate puhastamise väiksem mugavus. Aga kas see kaalub üles kõniteede normaalse läbitavuse? Minu arvates mitte. Pealegi on siiamaani sellise laternapostide paiknemisega tänavapuhastajad hakkama saanud.



Rootsi tänaval on küll paigaldatud kanduriga lood enam vähem,
kuid kõnnitee laius ees oleva kolledži hoone nurga juures on
lootusetu...
Tänavavalgustuse projekt edeneb mitte päevade vaid tundidega. On tagumine aeg vaadata üle uute tänavavalgustuspostide asukohad vanalinna kitsaste tänavate tsoonis ja paigaldada need selliselt, et kõnniteed oleks meie inimetele normaalselt kasutatavad. Juba tehtud tööd, kus „pudelikaelad“ juba loodud, tuleks aga koheselt ümber teha, vajadusel selleks kasvõi lisaraha makstes. Täna, kui see projekt on veel töös ja „soe“ on see veel võimalik. Kui loodame, et ah „läks küll kehvasti, aga eks me edaspidi püüa selle kuidagi korda teha“, siis jäävad täna rajatavad „takistusribad“ meie linna kõnniteedele ilmselt aastakümneteks ja see oleks kahetsusväärne.
Ilmselt markantseim näide takistusest...

02 märts 2014

Esimestesse klassidesse vastuvõtu korraldamine tekitab küsimusi

Väga suur hulk Kuressaare inimesi on pikki aastaid üles näidanud teadlikkust oma lastele õige kooli valimisel. Selle nimel on istutud lausa öö läbi kooli ukse taga järjekorras või tegutsema aetud pool suguvõsa ja sõpruskonda, et esimeste hulgas e-avalduse saaks ära esitada. Inimesed tegutsesid oma teadmiste ja veendumuste ajel, et pakkuda oma lastele parimat haridust. See, kas parimaks peeti SÜGi, Vanalinna kooli või KGd ei olegi praegu oluline, oluline on see, et inimestel endil oli võimalus ise midagi ette võtta, et soovitud tulemuseni jõuda. Kelle veendumus sellest, et meie linna koolid on erinevad, oli suurem, see pingutas õigesse kooli jõudmiseks rohkem, kes pidas koole võrdselt headeks, see kindlasti kogu ööks kooli ukse taha istuma ei läinud ja leppis kohaga koolis, mis parasjagu vabu kohti pakkus.

Eelmise nädala Kuressaare Sõnumitest saime aga lugeda, et sel aastal järgmisel nädalal algav Kuressaare koolide esimestesse klassidesse vastuvõtt ei jäta vanematele võimalust ise midagi selle heaks teha, et oma laps soovitud kooli saada. Kui tung ühte või teise kooli kujuneb suuremaks, kui seal plaanitavaid õppekohti, siis otsustatakse koolisaajad tsiteerin „elukohaläheduse printsiibist“ lähtuvalt. Kuna teade vastuvõtu põhimõtte sisulisest muutusest tuli vahetult enne avalduste vastuvõtu algust, siis ei jõudnud inimesed enda jaoks sobilike koolivalikute saamiseks ilmselt ka midagi ette võtta. Põhimõtteliselt oleks olnud ju võimalik leida sugulane või tuttav, kes elab soovitud kooli läheduses ja korraldada lapse sellele aadressile sissekirjutamine...
Samas võib kooliläheduse mõte ju esmapilgul õiliski tunduda, aga kas kooli lähedus on ikka see kõige olulisem näitaja, mille alusel lapsed koolidesse paigutada. Vaid siis võiks koolilähedus määravaks osutuda, kui valida oleks täiesti ühesuguste koolide vahel. Kuressaares nagu me aga teame, see ju ei ole nii - SÜG on SÜG ja KG on KG. Jätan siinkohal detailidesse laskumata, sest see oleks juba eraldi lugu ja pealegi teavad inimesed üldjoontes niigi, mis on nende koolide tugevamad ja nõrgemad küljed (kes on rohkem uurinud, teab ka detaile...).

Pealegi selgub pärast mõningast mõttetegevust, et kui valida igale lapsele lähim kool, siis kokkuvõttes võib koolitee kujuneda isegi pikemaks, kui juhul, kui mõni laps ei käikski oma kodule lähimas koolis. Vaatame juuresolevat visandit.
Nii Mari kui Jüri vanemad soovivad, et nende laps asuks õppima Koolis A, aga kohti on seal vaid ühele lapsele. Kooliläheduse printsiibist tulenevalt peaks Kooli A saama Jüri, sest tema kodu on sellele koolile lähemal, ning Mari peaks asuma õppima Koolis B. Kokku kujuneb laste summaarseks kooliteeks 1000 + 2700 = 3700 m. Kui Jüri peaks aga minema Kooli B ja Mari vastavalt Kooli A, siis oleks laste summaarne koolitee 1500 + 1200 = 2700 m, mis on tunduvalt lühem, kui kooliläheduse printsiipi arvesse võttes. Nigel lugu...

Murekohti on veel. Nimelt on Kuressaare linnal Kaarma vallaga leping, mille kohaselt tasutakse vastastikku haridusasutuste investeeringuid ja vastutasuks võetakse linnakoolidesse valla lapsi (ja ka valla kooli linna lapsi) täpselt samadel alustel mis enda omi. Pannes nüüd esimestesse klassidesse vastuvõtul määravaks lapse elukoha läheduse koolile, ei saa küll kuidagi nõustuda, et Nasva või Randvere lapsel oleks samad šansid SÜGi või KGsse saada kui linnalapsel. Kas on siin nüüd tegu ühepoolse lepingust taganemisega, millega kaasneb ka vallapoolne linnakoolide rahastamisest taganemine näitab aeg.

Selle teemaga pisut tegeledes jõudsin aga enda jaoks veel päris raskesti mõistetava olukorrani. Nimelt on 14.veebruaril 2012 linnavalitsus vastu võtnud määruse „Elukohajärgse kooli määramise tingimused ja kord“, mille § 6.  Esimesse klassi vastuvõtmise taotluste menetlemine ütleb üheselt, et

(3) Kui ühte kooli astumiseks on esitatud rohkem taotlusi, kui selles koolis on kohti, arvestatakse Kuressaare linnas või Kaarma vallas registreeritud elukohta omavate laste taotluste läbivaatamisel oluliste asjaoludena:
1) sama pere teise lapse õppimine eelistatud koolis;
2) lapsevanema töötamine eelistatud koolis;
3) taotluste esitamise ajalist järjekorda;
4) lapsevanema soove.

Sama määrus jätab linnavalitsusele vaid võimaluse kinnitada „järgmise õppeaasta taotluste vastuvõtu ja menetlemise täpsustatud ajakava“, mitte aga muuta õpilaste vastuvõtu põhimõttelisi aluseid. Ometi on 11.veebruari 2014 korraldusega nr. 91 kinnitatud määrusega sätestatud vastuvõtu tingimuste kõrvale ka uued. Nüüd on tekkinud olukord, kus meil on kaks kehtivat õigusakti, millest üks (määrus) ütleb, et laste esimesse klassi vastuvõtul tuleb arvestada taotluste ajalist järjekorda, ehk nn. nobedaid näppe. Teine (korraldus) aga, et nobedaid näppe ei arvestata ja arvestatakse hoopis lapse elukoha kaugust koolist. Inimesed on pandud keerulisse olukorda... Aga ega linnavalitsuse seiski kiita ei ole, kui peaks tekkima vaidlused selle üle, kas määruse ja korralduse vastuolulisel samaaegsel kehtimisel mitte ei peaks kehtima määruses sätestatu ja kust võtta siis seda avalduste esitamise ajalist järjekorda, mida selleaastase korralduse kohaselt ei peeta.

Jääb üle ainult loota, et inimeste soovid ühtivad täpselt sellega, kui palju esimeste klasside kohti on linnavalitsus koolidesse kavandanud. Järgmiseks aastaks tuleks aga minu arvates väga tõsiselt kaaluda naasmist Kuressaares seni kehtinud (ja ka praegu kehtiva;) korra juurde, kus inimestel on võimalik oma lastele kooli valikul ka ise midagi ette võtta. Põhimõtteliselt on küll isikliku tahteavalduse rakendamine võimalik ka kooli ja kodu vahekauguse arvestamise korral, kui leida endale ja oma lapsele „uus, soovitud kooli lähedane kodu“ (loe sissekirjutus), aga kas inimeste sellistele käikudele suunamine on ikka mõistlik?

30 september 2013

Ajame Kuressaare asja!


IRL läheb sel sügisel Kuressaares valimistele tugeva nimekirjaga, kus on nii kogemustega tegijaid, kui lennukaid noori.

Nädal aega tagasi avalikustasime oma 2009. aasta programmi täitmise aruande (www.kuressaare2013.ee). Kuigi mööduv valimisperiood ei ole olnud lihtne, on tugevalt liigutud võetud eesmärkide suunas ja väga paljud asjad on tehtud. Lugege seda kokkuvõtet – sealt saate kinnitust, et meie jaoks ei ole programm vaid valimisteeelne kampaaniainstrument vaid reaalne tegutsemisjuhis järgnevaks neljaks aastaks.

Ka meie uus programm on valmis. Täisversioonis leiate ka selle meie kodulehelt. Kõige olulisema teemana toome välja meie inimeste töökohad ja sissetuleku suurenemise. Võtame eesmärgiks tingimuste rajamise 200 uue töökoha loomiseks Kuressaarde. Näiteid selle kohta, et kohalik omavalitsus saab oma otsustega otseselt mõjutada töökohtade tulekut piirkonda, võib leida nii meie oma linnast, SPA-d linna poolt rajatud jahisadama piirkonnas, kui ka mujalt Eestist. Töökohad ja linnakodanike korralik sissetulek kodu lähedal peab olema järgneval neljal aastal linnavalitsuse kõige tähtsam töö eesmärk.

Investeeringutest on meie arvates järgneva nelja aasta tähtsaimad Ida-Niidu ja Pargi lasteaia hoonete ja hoovialade täielik uuendamine. Tõstatasime lasteaedade rekonstrueerimise vajaduse 2005. aasta valimiste eel. Tänaseks käivad pea pooled linna lapsed uutes lasteaedades ja nende protsessidega jätkatakse seni, kuni kõik lasteaiad on samal tasemel kui tänane pärl – Ristiku lasteaed.

Põhjalikult vaidlesime ja kaalusime Tallinna tänava ja keskväljaku uuendamise üle. Meie seisukohalt võib see projekt saada teoks vaid riigipoolse kaasrahastuse toel. Linna oma kindel maksuraha tuleb panna hoopis uute kõnniteede rajamisse. Kas Tallinna tänava ja keskväljaku kiviparketi alla panek annab meie inimeste elukvaliteedile ikka rohkem juurde kui võimalikud uued kõnni- ja rattateed näiteks Hariduse, Talve, Aia, Karja ja Kaevu tänaval? Ilmselt mitte.

Ja loomulikult peab kogu tegevus nii linnavolikogus kui –valitsuses toimuma ausalt ja läbipaistvalt. Oma tegevusega möödunud aastatel oleme näidanud, et suudame linna huvid seada oma erakondlikest huvidest ettepoole. Kavatseme seda jätkuvalt nõuda endalt ning eeldame seda ka oma tulevastelt koalitsioonipartneritelt.
Avaldatud 30.09.2013 Meie Maas

28 august 2013

Ka toimetulekukoolil on õppeaasta avaaktus

Paar päeva tagasi avaldati meie kohalikes ajalehtedes teated Kuressaare linnas asuvate koolide õppeaasta alguse aktuste aegade kohta. Kahjuks ei olnud selles koolide loetelus ühte üldhariduskooli, mis ka juba päris mitu aastat eraldi koolina linnas tegutseb. See kool on toimetulekukool, ametliku nimetusega Kallemäe kooli Kuressaare filiaal, kus toimub Eesti seadustele tuginev õppetöö, nii nagu teisteski meie linna koolides.
Ei tahaks uskuda, et toimetulekukool kuidagi teadlikult sellest kuulutusest välja jäi, kuid ometi on tegu juhtumiga, mida terves ühiskonnas peaks vältima.

Umbes aasta tagasi kirjutasin pea samal teemal, kuid siis sain seda teha positiivses võtmes - toona maakonnalehtedes välja toodud esimesse klassi astujate nimekirjades olid lõpuks, erinevalt varasematest aastatest, kenasti kirjas ka nende laste nimed, kes alustasid oma õppetööd lihtsustatud õppekava järgi. Uskuge, see ei ole väike asi nendele peredele, kus kasvab puudega laps. Ka tänavu on Kallemäe kooli esimesse klassi uusi lapsi minemas. Loodetavasti on nende nimed sel aastal nimekirjades jälle kenasti sees.

Käisin täna toimetulekukoolist läbi, et oma tütre, Anna Maria, aktuse aega uurida ja annan sellest nüüd ka teistele teada. Toimetulekukooli aktus toimub 2. septembril algusega kell 9.30 ja ikka Suure-Põllu tänava koolimajas. Toredat ja toimekat kooliaastat kõigile!



27 august 2013

Katki ei ole IRL

Seoses sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja valimise skandaaliga on meie kohalikus ajakirjanduses välja käidud mitmeid tähelepanuväärivaid mõtteid sellele skandaalile osutatud ülepaisutatud tähelepanust ja katkisest IRL-ist.

Need vajavad vastulauset ja pakuvad võimalust arutleda laiematel teemadel, kui seda on konkreetne juhataja valimine/paikapanemine.

Kas tegu on ikka päris konkursiga?
Minu arvates on loo üks tähtsamaid alguspunkte linnavolikogu eelmise aasta juunikuu määrus, millega sätestati, et linna äriühingute ja sihtasutuste juhtide leidmiseks korraldatakse konkurss.
See säte ei olnud volikogule mõne seaduse või selle muudatusega ette antud, vaid oli vaba tahte avaldus, millega näidati rahvale, et asutuste juhid on Kuressaares see tase, kus poliitilist valikut (kokkuleppeotsus ilma täpselt määratletud sisuliste kriteeriumideta) ei rakendata.
Teoreetiliselt võiks konkursi küll korraldada ka nii, et selle tingimustes on sätestatud piiranguid, mis annavad väiksema või suurema eelise eelnevalt kokku lepitud (st poliitilisele) kandidaadile, kuid siis oleks tegu juba pettusega.

Samamoodi oleks tegu pettusega siis, kui need inimesed, kes võitja osas otsuse teevad, lihtsalt kokku lepiksid ja korraldaksid konkursi vaid rahva rahustamiseks.
Kurb rääkida, ent paraku oli selline arvamus sihtasutuse juhataja konkursist päris mitmel inimesel, kes küsisid minu käest selle toimumise ajal, et kas tegu on ikka päris konkursiga või on võitja osas juba kokku lepitud. See peaks olema mõtlemise koht võimulolijatele – miks meist nii arvatakse?
Omaette keeruline teema on nii siinkohal kui ka paljude teiste juhtumite puhul loomulikult see, kuidas üldse tagada, et poliitiliselt paika pandud organ, praegusel juhul sihtasutuse nõukogu, teeks mittepoliitilisi ehk ainult asja sisulistele kriteeriumidele toetuvaid parimaid otsuseid. Isiklikult arvan, et see ongi võtmeküsimus. Ja see võti asub otsustajate südametunnistuse ja väärtushinnangute laekas. Kas otsustajad seavad esikohale meie elukorralduse parima toimimise ja jätavad tahaplaanile võimaliku erakondliku kasu võimu säilitamisel või suurendamisel?
Siit omakorda jõuame küsimuseni, kas võim on vahend, mis on vajalik oma ideede ja programmi teostamiseks, või on võim omaette eesmärk ning ideed ja programm on vaid vahendid selle saamiseks…
Ma ei hakka siinkohal loomulikult väitma, et ei mina ega Kuressaare IRL pole võimu omaette eesmärgiks seadnud, sest tõestada ma seda väidet ju kuidagi ei saa, ja pelgalt vastu rinda tagumine, et meie oleme õiged ja head, oleks koomiline.
Küll aga loodan, et seda kinnitavad mitmed meie uuemad ja vanemad poliitilised valikud, ja et inimesed on neid valikuid märganud.

Nüüd aga katkisest IRL-ist, nagu linnapea seda väidab. Mul on seda juba imelik korrutada, aga mina suhtusin sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja leidmise konkurssi kui päris sisulisse konkurssi, kus enne konkursi lõppu poliitilisi kokkuleppeid ei sõlmita.
Nii ei kasutanud ma ka võimalust proovida konkursi võitjate osas eelnevalt kokku leppida – ei nõukogus koos minuga IRL-i esindava Helle Karuga ega ühegi teise nõukogu liikmega.
See näitab minu meelest, et (vähemalt selle juhtumi puhul) IRL on vägagi terve ja katki on pigem mõtteviis, et see nii ei ole.
IRL-i poolt vaadatuna on kahju loomulikult sellest, et nõukogu viimasel koosolekul sai mitteõiguslikele põhjendustele toetuv otsus konkursi tühistamise kohta lisaks Anton Terasele ja Astrid Sepale poolthääle ka Helle Karult, hoolimata sellest, et nii mina kui ka Kairit Lindmäe sellele mitteõiguslikkusele koosoleku käigus toimunud arutelul korduvalt viitasime.
Ju uskus Karu tol hetkel rohkem Terast, kelle poolt kirjalikult lauale pandud konkursi tühistamise otsus koos (minu seisukohalt õiguslikult mittepädevate) põhjendustega said kokkuvõttes koosoleku protokolli kantud otsuse formuleeringuks.
Kas selline haavatav otsus, nii nagu tsiviilseadustiku üld-osa seadus seda ette näeb, ka kellegi poolt kohtus vaidlustatakse ja tühistatakse, näitab aeg.

Arutelu võiks rohkem olla
Mis puudutab aga väidetavat liiga suurt tähelepanu ühe juhataja väikese valimise ümber, siis arvan, et sellist tähelepanu ja arutelu võiks meil Kuressaares hoopis rohkem olla.
Sisulised arvamusavaldused ja kirjutised, kus poliitikud kas tahtlikult või tahtmatult avaldavad oma väärtushinnanguid ja oma arusaamu nii maailma kui ka kohalike asjade kohta, on rahvale, kes vastavalt demokraatia tavale peab varsti otsustama, millised inimesed hakkavad esinduskogudes edaspidi otsuseid tegema, väga vajalikud.

/artikkel on avaldatud ka 21.08.2013 Saarte Hääles/