Argo Kirsi blogi

Algamas on pensionäride tasuta linnatranspordi kümnes aasta

2011-10-04T00:32:00.000+03:00

Alates 1. septembrist toimub Kuressaare linna bussiliinide teenindamine uute lepingute alusel. Teenuse osutajana jätkab küll AS Harjumaa Liinid, kuid nii teenuse sisulises osas, kui korralduslikus pooles on rida muudatusi. Nagu kindlasti on juba rõõmuga märgatud, sõidavad liinidel uued ja paremad bussid ning vähenenud on ka piletihinnad. Muudatusi on aga ka põhimõtetes, kuidas on korraldatud pensionäride, puuetega inimeste ja õpilaste tasuta või soodushinnaga transport.

Õpilaste sõidusoodustusest oli minu artiklis juttu kuu aega tagasi. Lisaks on täpsem info peredele edastatud koolide kaudu, mistõttu sellel pikemalt ei peatuks. Olgu siinkohal öeldud vaid niipalju, et õpilaste puhul tasub linn kuukaardi 7 eurosest hinnast 4 eurot ja avaldused selle soodustuse saamiseks tuleb esitada linnavalitsuse sotsiaalosakonda.

Pensionäride ja puuetega inimeste sõidusoodustuse osas selgitaksin aga pikemalt. Kui seni maksis linn pensionäride ja puuetega inimeste tasuta sõiduõiguse tagamiseks bussifirmale igakuiselt eelnevalt lepingus kindlaks määratud summa, ca 3200 eurot kuus, siis nüüd toimub arvlemine vastavalt liinihankes ette nähtud piletihindadele (pensionäride ja õpilaste üksikpileti hind on 30 eurosenti) ja transporditeenuse tegelikule kasutamisele. Sellest tulenevalt on vaja muuta täpsemaks ka sõidukordade arvestus ja tasuta sõiduõiguse kontrollimine. Kasutusele võetakse uued ja töökindlamad kiipkaardid ning tööle rakendatakse ka piletikontrollid.

Oktoobrikuu jooksul tuleks kõigil, kes kasutavad vanu sooduskaarte, ja soovivad linna bussiliine jätkuvalt kasutada, need välja vahetada. Sel üleminekukuul saab bussides sõita nii vanade kui ka juba uute väljastatavate kaartidega. Alates novembrist kaotavad aga vanad kaardid kehtivuse. Tasuta sõiduõigust tagava uue kiipkaardi saamiseks tuleb pensionäril või puudega isikul esmalt võtta ühendust Kuressaare linna elanike registri pidajaga. Telefoni teel saab seda teha numbril 45 50 538, ise kohale tulles on linnavalitsuses (Tallinna 10) vastav kabinet 203. Siin kontrollitakse isiku kuulumist linna elanike registrisse ja vastavasse sihtgruppi - pensionär või puudega isik. (NB! Töötaja koolituse tõttu ei toimu vastuvõttu ja kõnedele vastamist 6. ja 7. oktoobril.)

Rõhutaksin siinkohal veel kolme asja. Esiteks: kõne all olevad sõidusoodustused ja tasuta sõidu õigused puudutavad vaid Kuressaare linna kodanikke, mitte valdade inimesi. Teiseks: lisaks vanaduspensionäridele omavad vastavalt Kuressaare volikogu poolt kehtestatud korrale tasuta sõidu õigust ka toitjakaotus-, rahva- ja töövõimetuspensionärid. Ning kolmandaks: vastavalt Ühistranspordiseaduse § 27 on riigisisesel liinil vedaja kohustatud vedama tasuta puudega lapsi ja kõiki sügava puudega isikuid, mistõttu nendele isikutele kiipkaarti ei väljastata ja tasuta sõiduks tuleb neil esitada otse bussijuhile vastav puuet tõendav dokument.

Linnavalitsusest antakse nende inimeste andmed, kellele kiipkaart väljastatakse, bussifirmale ja nädala möödudes saab AS Harjumaa Liinid kontorist (Pikk 62, II korrus) kätte oma nimelise kiipkaardi. Kaart maksab 3 eurot ja kaardi kättesaamiseks tuleb esitada pensionitunnistus või puuet tõendav dokument. Ka edaspidi seda kiipkaarti kasutades tuleb kaasas kanda kas pensionitunnistust või mõnda muud pildiga dokumenti, mida vajaduse tekkimisel saab piletikontrollile esitada. Kahjuks on varasematest aastatest teada juhtumeid, kus isikule väljastatud tasuta sõiduõigust tagav kaart anti edasi kas seda sõiduõigust mitte omavale pereliikmele või naaberomavalitsuses elavale sugulasele või tuttavale… Sellise juhtumi ilmnemisel tühistatakse kontrolli poolt edastatud andmete alusel vastava kiipkaardiga kaasnev tasuta sõidu õigus ja kaardi omanik peab edaspidi sõitude eest ise tasuma.

Mõne kuu pärast algab kümnes aasta, mil Kuressaare linna pensionäridele ja puuetega isikutele on linnasisene bussitransport tasuta. Selle aja jooksul on linn maksnud tasuta sõiduõiguse tagamise eest bussifirmale üle 4 miljoni krooni ja meie eakad on teinud hinnanguliselt pea miljon sõitu. Toredat sõitmist Teile kõigile ka järgnevaks kaheks aastaks – selleks ajaks on linn käesoleval sügisel sõlminud Harjumaa Liinidega uue lepingu. Ühtlasi julgustan kõiki, kel tasuta või soodushinnaga bussitranspordi osas tekib muresid või vajadus veelgi täpsustavat infot küsida, pöörduma meie sotsiaalosakonna ametnike poole.

Kooli- ja lasteaiaga seotud sotsiaaltoetused Kuressaare linnas

2011-08-30T23:04:00.007+03:00

Uus õppeaasta meie koolides ja lasteaedades on algamas ja sellega seoses tekib lastega peredel võrreldes suvega rida täiendavaid kulutusi. Kuressaare kodanikele, kes nende kulutuste katmisel abi vajavad, pakub toetust linna sotsiaalhoolekande süsteem.
Koolitoetus on rahaline toetus, mida makstakse eelkõige koolis vajaminevate õppevahendite muretsemiseks, sõltumata sellest, millisesse klassi peres olev õpilane läheb. Kuna tegu ei ole aga üldtoetusega, siis on toetuse taotlemisel vaja silmas pidada, et toetust makstakse reeglina isikule, kelle perekonna sissetulek (töötasu, elatisraha, lapsetoetus ja teised sotsiaalteoetused) pereliikme kohta pärast eluasemekulude mahaarvamist on väiksem kui ½ kehtivast palga alammäärast (2011 aastal on palga alammääraks 278,02 eurot).

Pere kes toetust soovib, peaks esitama linnavalitsuse sotsiaalosakonda erakorralise toetuse vormi kohase taotluse. Taotluse blankette saab välja trükkida Kuressaare linna kodulehelt, või küsida neid linnavalitsuse sotsiaalosakonnast. Jälgida tuleb, et avaldusele oleks lisatud tõendid sissetulekute ja väljaminekute kohta.
Kooli- ja lasteaiatoit. Põhikooliastmes, so. 1.-9. klassini, on koolitoit kõigile õpilastele tasuta – selle eest maksavad meie oma Eesti riik ja väiksemas osas ka Kuressaare linn. Lasteaialaste ja gümnaasiumiõpilaste puhul (10.-12. klass) saavad abivajajad pered taotleda lasteaia ja kooli toidukulude osalist või täielikku linnapoolset tasumist. 100% ulatuses tasutakse toidukulud sellel lapsel, kelle perekonna sissetulek pereliikme kohta on pärast eluasemekulude mahaarvamist väiksem kui 1/3 kehtivast palga alammäärast. Selleks rahaks on 92,67 eurot ning näiteks kui neljaliikmelise pere kuine sissetulek on peale eluasemekulude mahaarvamist väiksem kui 370 eurot, siis makstaksegi linna poolt selle pere laste kooli- ja lasteaiatoidu kulud. 50% ulatuses tasutakse toidukulud nendel laste eest, kelle perekonna sissetulek pereliikme kohta pärast eluasemekulude mahaarvamist on väiksem kui ½ (so 139 eurot) kehtivast palga alammäärast.
Lapsevanem, lapse hooldaja või eestkostja ning vajadusel ka pedagoog või lastekaitsetöötaja esitab toetuse saamiseks taotluse koos tõenditega pere sissetulekute kohta. Taotlus tuleb esitada haridusasutusele 12. septembriks kes edastab taotlusavaldused koos omapoolsete märkustega Kuressaare Linnavalitsuse sotsiaalosakonda. Kuressaare linna õpilased, kes käivad koolis väljaspool Kuressaare linna territooriumi, saavad esitada 15. septembriks avalduse otse Kuressaare Linnavalitsuse sotsiaalosakonda. Erandkorras, pere sissetuleku olulisel vähenemisel võib esitada avaldusi ka väljaspool eelnimetatud tähtaega. Blanketid toiduraha maksmise soodustuse saamiseks saavad lapsevanemad lasteasutustest. Nende väljatrüki võimalus on ka linna kodulehel.
Taotluse täitjatel tuleks vastata kõigile blanketil esitatud küsimustele põhjalikult, sest puudulikult täidetud avalduste korral tuleb neid läbi vaataval komisjonil see rahuldamata jätta.
Linnasisest bussitranspordi soodustust saab taotleda rahvastikuregistri järgselt Kuressaare linnas elavatele üldhariduskoolide ja Kuressaare Ametikoolis põhikooli baasil õppivatele õpilastele. Soodustust võimaldatakse õppeperioodil – septembrist kuni maini ja sisuliselt tähendab see, et 7 eurose kuukaardi eest tasub linn bussifirmale 4 eurot ja pere kanda jääb 3 eurot. Varasematel aastatel olid need summad vastavalt 70 krooni linna ja 100 krooni pere poolt. Taotluse blankette saab ikka nii koolist, linnavalitsuse sotsiaalosakonnast kui ka linna kodulehelt www.kuressaare.ee

Soovin kõigile lastele ja lastega peredele toredat peatselt algavat õppeaastat ja julgustan kõiki, kel mure või vajadus täpsustavat infot küsida, pöörduma meie sotsiaalosakonna ametnike poole.

(artikkel avaldati ka Meie Maas ja Saarte Hääles)

Tänud teile Lääne-Eesti valijad.

2011-03-08T23:53:00.000+02:00

IRL-i eesmärk, koguda viiendas valimisringkonnas mandaadijagu toetajaid, on täitunud. Suured tänud Teile, kõik meie valijad, kes Te meie seisukohtadega end kurssi viisite ja nende toetamist hääleväärseks pidasite. Teie hääle abil tugevnes üleeile Eestis rahvuslik-konservatiivne joon meie riigi juhtimises.

Isiklikus plaanis lootsin tegelikult enamat. Aga jätkuvalt "teises liigas" mängides saab tunnistada ka teatavat edu - 441 häält on üle kahe korra parem tulemus kui eelmisel korral ;) Kahtlemata on aga väga suure väärtusega kogemus, mis seekordse klandideerimise korral sai kogutud. Tänud veelkord kõigile inimestele, kellega kampaani raames sai kohtutud ja tänu kelle minule kulutatud mõtetele ja ajale olen muutunud paremaks.

IRL-i ja Argo Kirsi leping Sinuga!

2011-03-04T22:14:00.001+02:00

Homme otsustame oma riigi ja rahva käekäigu järgnevaks neljaks aastaks. Aga mitte ainult. Riigikogus ja valitsuses on paljudel selle nelja aasta jooksul tehtavatel või tegemata jäetavatel otsustel märksa kaugem, vahel lausa pöördumatu mõju.

Üle 10 aasta tagasi, kui ma Isamaaliitu astusin, olid minu kannustajaks isamaalised põhimõtted ja soov nende kohaselt meie ühist elujärge edendada. Põhimõtetest kinni pidamist olen pidanud tähtsaks kogu oma poliitikukarjääri jooksul. Ka siis, kui Kuressaare abilinnapeana on tulnud rajada väga üksikutele meie hulgast varjupaiku, kavandada lubatud lasteaedade remonte või reformida vahetult enne eelmisi valimisi linna haridusmaastikku.

Minu otsuseid suunasid inimeste ja kogukonna tegelikud vajadused ja mitte võimalus koguda poliitilist kapitali. Võimule olen pürginud selleks, et täita meie lubadusi, mitte aga andnud lubadusi selleks, et saada võimule. Ja lubadused ning teemad, millega tegelemine mulle korda läheb, tulevad südamest.

IRL-i lubadused tulevad seekord rahva südamest. Meie üleriigilises küsitluses osalenud 58 438 inimest andsid meile teada, et nende põhiprobleemideks on tööpuudus, toimetulek, kõrghariduse kättesaadavus ja kõrged kodukulud. IRLi sihiks on, et igaühel meist oleks kindel töö ja kodu, palk ja pension. Inimesed tundsid ka muret, kas Eesti suudab kiirelt muutuvas maailmas jääda iseseisvaks või kaotab oma otsustamisõiguse. Lubame, et Eesti jääb Eestiks ning oma otsustes iseseisvaks.

Valimislepinguga kohustub IRL:

- viima Eesti uuele majanduskasvule,

- kutsuma ellu emapensioni,

- kehtestama tasuta kõrghariduse,

- seisma kodukulude alandamise eest,

- tõkestama astmelise tulumaksu kehtestamise,

- tõkestama Eesti üleviimise palgaarmeele.

Lisaks tööle IRL-i programmi elluviimisel olen mina Riigikogu liikme kandidaadina endale võtnud 6 isiklikku ülesannet - 6 isiklikku missiooni, mille elluviimise nimel ma valituks osutumisel kogu südamest pingutan:

1. Panna erakondadele seadusega kohustus, koostada ja avalikustada nii Riigikokku kui kohaliku omavalitsuse volikokku valituks osutumise perioodi lõpuks valimislubaduste täitmise aruanne.

2. Karmistada oluliselt riiklikku alkoholipoliitikat, viies ühe meetmena kange alkoholi müük alkoholipoodidesse ja eraldiseisvatesse alkoholiosakondadesse.

3. Tagada saarte ja mandri vahelises praamiühenduses maanteepikenduse põhimõte.

4. Anda alaealiste laste vanematele nii Riigikogu kui kohalikel valimistel laste eest lisahääl.

5. Võtta kindel siht omavalitsuste võimekuse ja pädevuse suurendamisele - maakonda üks ja tugev omavalitsus.

6. Muuta riigipüha(de) sattumisel nädalavahetusele sellele järgnev(ad) päev(ad) täiendavateks puhkepäeva(de)ks.

Olen nendest missioonidest pea kõigist kirjutanud ka pikemalt siin, oma valimisblogis. Osa nendest selgitavatest artiklitest on avaldatud ka viimaste nädalate Meie Maas. Sellest tulenevalt lisan nüüd oma missioonide hulka ka seitsmenda:

7. Anda oma valijatele regulaarselt aru oma tegemistest Riigikogus.

Hea valija. Valides Riigikokku oma Saare maakonnas elava inimese, kohtud temaga edaspidi sagedasti. Tema kodu ja pere ja tutvusringkond – tema elu on siin. Mina olen oma elu nii kooliõpilasena kui ka ülikoolijärgselt elanud Kuressaares. Siin elavad ka minu isa, minu abikaasa ja minu lapsed, minu sõbrad ja lähimad tuttavad. Lisaks võimalusele minuga alati otse ühendust võtta, saad Sa teha seda ka nende inimeste kaudu. Kohalik päritolu ja olemasolev suhetevõrgustik siinsete inimestega on vajalikud nii Riigikogu liikmele kui tema valijatele. Vaid nii sünnib koostöö, mis kannustab Saaremaa ja Muhumaa arengut.

Kui hindad siin toodud põhimõtteid, siis sõlmime lepingu – Sinu allkirjaks sellele on homme antav hääl kandidaadi 279 poolt.

Keskerakond on Savisaare Keskerakond ka 5. valimisringkonnas!

2011-03-01T23:34:00.005+02:00

Ei olnud mul tegelikult plaanis kirjutada Keskerakonnast ja sellest, kas ta on valitav või mitte. Aga elu ise, kolumnist Kaspar Näfi esmaspäevase saarlaste ajalehe Meie Maa artikli kujul, sundis mind selleks.

Artikli pealkirjas esitatud küsimus: Kas Keskerakond ei ole enam valitav, leiab hr. Näfi loo lõpus ühese ja ootamatu vastuse. Pika ja vaid samast loo pikkusest põhjalikuna tunduva analüüsi lõpus tõdetakse, et parim valik saarlastele on Keskerakond ja Kalle Laanet. Seesama Keskerakond, kelle esimees vaid paar kuud tagasi üritas kavandatava superkampaania tarvis saada Venemaalt 25 miljonit ja kelle Eesti Kaitsepolitsei vahele võttis. Seesama Keskerakond, kes nii erakonna esimehe kui ka kogu erakonna juhatuse tasemel seda kõike üritas eitada, tuues „vee sogamiseks“ mängu isegi kiriku. Ja seesama Keskerakond, kes sellele teguviisile hukka mõistu anda sooviva Laaneti karistuseks ringkonna esinumbri kohast ilma jättis.

Jah, ühest küljest hakkab Kalle Laanetist isegi kahju. Kogu situatsioon, aga eelkõige valimisteeelne ajastus ja erakonnakaaslaste tugev reaktsioon tema vastuhakule, muutsid olukorra selliseks, mis nõudis minu meelest kas erakonnast lahkumist või erakonda jäädes kandideerimist üksikkandidaadina. Kumbagi paraku ei juhtunud ja praegu kogub Laanet kampaaniat tehes toetust ikka siiski Keskerakonnale, mitte mingitele müstilistele valgetele Kerskerakonna sisepuhastusjõududele.

Lugu ise on täis parajaid "pomme", mis kokku püüavad moodustada mingi loogilise jada, et jõuda Laanetit kiitva lõpptulemuseni. Ja need "pommid" võtavad lausa keeletuks - enne kui ühest jõuad toibuda on järgmine kohal. Mõned näited:

- Arvan, et mitte Savisaar pole oht Eestile. Ohtlik on pigem see, et teda peetakse Eesti riigile ohuks.

- Kui Edgar Savisaar käis tõesti Venemaa esindajast valimiskampaaniaks salaraha küsimas - ja mul ei ole põhjust kahtlustada, et KAPO-l on selles osas valed andmed....

- Sellega, et suuriigid tahavad oma tagahoovi kontrollida ja mõjutada, peab lihtsalt leppima, nii kurb kui see ka on.

- Keskerakond on vene raha jaoks õige erakond, kuna tema senine poliitika pole Eesti riigile vaenulik.

- Nüüd on kord ja valik valija käes. Kui ta ei volita enam Laanetit tagasi riigikogu saadikuks, siis tähendab see Savisaare käsule alistumist, ja Saaremaa Keskerakonna karistamist.

Selle kõige valguses saan vaid kinnitada üht - Keskerakond on Savisaare Keskerakond ka meie 5. ringkonnas ja seda hoolimata Kalle Laaneti julgest teost - mõista hukka Savisaare käitumine. Seni kuni on erakonna poolt hukka mõistmata Vene raha küsimine, on kõik neile antavad hääled, ka Laanetile antavad hääled, selle teguviisi poolt. Jah, nende programmis on ka mitmeid häid punkte, aga osta "Onu Tomi onnike" koos "Kommunistliku partei manifestiga" - need ajad peaks Eestis möödas olema.

Emapensioni hakkavad saama ka täiskasvanud laste vanemad

2011-02-27T23:31:00.005+02:00

Isamaa ja Res Publica Liit kehtestab valimisedu korral 2012. aasta 1. jaanuarist emapensioni. Emapension on laste arvuga seotud pensionilisa, mida hakatakse maksma kõigile emadele. Seda pensionilisa hakkavad saama ka emad, kes on juba täna pensionil ja kelle lapsed on täiskasvanud.

Vanasti oli taluperedes palju lapsi. Eks siin oli kindlasti ka palju teisi põhjuseid, aga üks oli kahtlemata see, et lastes nähti otsest abijõudu nii talutöödeks, ehk siis majandusliku edukuse tagamiseks, kui ka vanaduspõlve puhuks. Täna on asjad teisiti ja ilma uuringutele viitamatagi on selge, et lasterohkus halvendab vanemate majanduslikku seisu. Ja seda nii olevikus kui tulevikus. Laste üleskasvatamine ja koolitamine on üsna kulukas. Samas selleks kulunud aeg ei võimalda emal teha karjääri ja nö. „koguda pensioniaastaid“. See aga omakorda vähendab talle vanaduspõlves makstavat riiklikku pensioni. Küll on aga lapsi hädasti „vaja“ kogu rahval, sest nende samade pensionite maksmiseks ja kogu riigi püstihoidmiseks on tarvis inimesi, kes töötaks, elu edendaks ja makse maksaks. Omamoodi vastuoluline olukord. Et seda vastuolu leevendada tulebki ka laste kasvatamise töö siduda pensioni suurusega.

Meie tänases pensioniarvestuses on osaliselt pensioni suurus seotud laste arvuga ka praegu. Seda aga mitte kõigile. Pärast 1991. aastat sündinud laste puhul ei arvestata seda paraku üldse. Enne 1999. aastat arvestati pensionistaaži hulka 2 aastat ühele vanemale iga lapse pealt tingimusel, et last oli kasvatatud vähemalt 8 aastat. See tähendab, et need isikud saavad 2 x 67,94 krooni kuus suuremat pensioni. Seda pensionilisa ei saa mitte mõlemad vanematest, vaid omavahelisel kokkuleppel üks vanematest või võõrasvanem. Pensionilisa saamiseks pidi laps olema 1. jaanuariks 1999 olema saanud 8 aastaseks ehk olema sündinud enne Eesti Vabariigi taastamist.

Kui suur on meie poolt pakutav emapension?

Emapensioni hakatakse maksma võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt. Arvestuse aluseks on pensioniarvestuse aasta koefitsiendi 1,0 korrutis 3-ga. Seega saaks pensionile minev kahe lapse ema, kelle laps on sündinud pärast 1991. aastat, tänase pensioni lisana emapensioni, mille suurus oleks:

Kaks (kaks last) x 3 (emapensioni kordaja) x 67,94 (praegune aastakoefitsiendi 1,0 väärtus) x 12 (12 kuud) = 4891,68 krooni aastas.

2010. aasta keskmine pension oli 4785 krooni. Seega saab kahe lapse ema aastas vähemalt 13-da keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa. Ja näiteks nelja lapse ema saab aastas juurde vastavalt kahe kuu pensioni.

Kas ka tänaste pensionäridest emade pension suureneb?

Jah suureneb. Tänaste pensionäride puhul hakkab üks lapsevanematest saama 2 pensionistaaži täisaasta eest pensionilisa, kui laps sündis enne 1991. aastat. Meie ettepaneku järgi peaks olema pensionisüsteemis erinevate põlvkondade panus laste kasvatamisel kompenseeritud võrdselt. Seepärast makstaks neile pensionäridele, kes varasema arvestuse järgi saavad 2 pensionistaaži täisaastat lapse pealt, emapensioni mudeli järgi vähemalt ühe pensionistaaži täisaasta väärtuses pensionilisa. Kahe lapse üleskasvatamise puhul oleks see vähemalt 1631 krooni ja näiteks nelja lapse korral 3261 krooni aastas. Kuigi tegu on emapensioniga, saavad ema ja isa soovi korral kokku leppida, et õigus pensionilisale läheks hoopis isa pensioniarvestusse. Kui ema on surnud, saab pensionilisa taotleda isa tingimusel, et ta on osalenud lapse kasvatamisel ja täitnud ülalpidamiskohustust. Ja kuna emapension seotakse pensioniarvestuse aastakoefitsiendiga, siis tagab selle edaspidine suurendamine ka emapensioni tõusu tulevikus.

Neli aastat tagasi pakkusin eelmiste Riigikogu valimiste eel IRL programmi koostamisel välja idee, et üks osa pensionist peaks sõltuma pensioni saaja laste sotsiaalmaksust. Tookord see idee meie programmi ei jõudnud. Täna on Emapension üks kolmest IRL valimisplatvormi põhipunktist. Valijate toetuse korral muutub see õiglane põhimõte seaduseks, mis väärtustab nii tänaseid kui tulevasi emasid ja nende vaeva ja hoolt oma laste ja Eesti tuleviku üleskasvatamisel. Valides IRL-i valid oma emale, oma abikaasale või iseendale Emapensioni.

Käesolev lugu avaldati 23.02.2011 Saaremaa kohalikus ajalehes Meie Maa

Õpetajate üldtööaeg ei ole kummist.

2011-02-22T23:37:00.006+02:00

Täna toimus kohtumine Saaremaa Haridustöötajate Liidu liikmetega ja nagu arvata võib, oli juttu alusharidusest kuni elukestva õppeni välja. Käsitledes õpetajate töökoormuse teemat ja vastates küsimusele mis ma sellest arvan, kribasin kohtumise lõpus tahvlile järgmise arvutuse:

Arvutuse eelduseks olid:

- Õpetaja koormusnorm on 20 tundi nädalas.

- Õpetaja õpetab ainet, kus ühel klassil on 2 nädalatundi (valdavalt enamik loodusaineid ja näiteks ka ajalugu on sellise nädalakoormusega).

- Õpetaja õpetab põhikooliastmes, kus klassis on 24 õpilast.

- Ühe kontrolltöö parandamine võtab aega 10 minutit.

- Veerandihinde tarvis on vaja kolme arvestuslikku hinnet ehk kontrolltööd.

- Õppeaasta on 35 nädalat.

- Koolivaheaegadel õpetaja tegeleb enesetäiendusega ja osaleb koolitustel.

- Kõik õpilased sooritavad töö positiivsele hindele esimese korraga ja järeltöid ja nende parandamist ei tule.

Arvutus ja mõttekäik

- Täiskohaga töötades õpetab õpetaja kümnes klassis. (koormusnorm 20 tundi nädalas / 2 nädalatundi klassi kohta = 10 klassi)

- Seega õpetab ta 240 õpilast. (10 klassi x 24 õpilast klassis = 240 õpilast)

- Tehes kõikides klassides ühe kontrolltöö, kulub nende parandamiseks 40 tundi. (240 õpilast x 10 minutit ühe töö parandamise kohta / 60 minutiga = 40 tundi)

- Kokku on erinevaid kontrolltöid vaja õpetajal aastas teha 12. (3 kontrolltööd veerandis x 4 veerandit = 12 kontrolltööd)

- Kõikide kontrolltööde parandamise peale kulub õpetajal 480 tundi. (40 tundi ühe kontrolltöö kohta x 12 kontrolltööd = 480 tundi õppeaastas)

- Igal nädalal kulub õpetajal kontrolltööde parandamisele 13,7 tundi. (480 tundi tööde parandamisele aastas kokku / 35 õppenädalaga = 13,7 tundi nädalas)

Järeldus

Kuna õpetaja üldtööaeg on täiskoormuse korral 35 tundi, siis iganädalaselt jääb tundide andmisest ja tööde parandamisest üle 35 – 20 – 13,7 = 1,3 tundi. Selle ajaga tuleb valmistada ette needsamad 20 tundi, märkida sisse hinded e-kooli ja täita muud dokumendid, osaleda õppenõukogudes, osaleda ilmselt ka mõnes kooli arendamist puudutavas töörühmas, jne. Tegelik reaalsus lisab ka veel viimasest vildakast eeldusest tuleneva tõsiasja, et selle 1,3 tunni sisse peavad mahuma veel konsultatsioonid kontrolltööde ebaõnnestujatele ja näiteks haiguse tõttu puudujatele, ning lisaks nende järelkontrolltööde koostamine, läbiviimine ja parandamine. Siinkohal poleks vist vaja isegi öelda, et see olukord on jabur...

Kokkuvõtteks

Minu meelest oleks aeg sätestada täpsemalt õpetaja tööajakasutus ja minna selleni, et igaks õppeaastaks lepitakse õpetajaga kokku tunni täpsusega tema poolt tehtav töö. Näiteks Taanis peaks see minu mäletamist mööda nii olema. Tänane olukord aga meil, kus õpetaja töölepingus on kirjas vaid nn. tahvli ees antavate tundide maht ei peegelda nagu eespool näha sugugi õpetajatöö tegelikku koormust. Parajaks kahe teraga mõõgaks on ka näiline soodustus, et tundidevälisel üldtööajal ei pea koolis viibima, ehk teisitisõnu öeldes "töid võite parandada kodus". Selline "soodustus" toob endaga kaasa näilise õiguse, nõuda, et tööd peavad parandatud saama ja see kui palju sellele aega kulub ei ole enam oluline.

Vaja oleks õpetajate nn. tööühikutele sätestada üle-riigiliselt mingid normatiivsed mahud ja nendest tulenevalt leppida õpetajaga kokku tema aastane tegeliku töö sisu ja erinevate toimingute peale kukuv ajaline maht. Ilmselgelt jääks selline kokkulepe 35 nädalatunni, mitte aga 20+n nädalatunni piiresse. Üks norm on meil selge ju ka - ühe tunni andmine tahvli ees on üks tund. Järgmisena võikski kokku leppida, milline on ühe kontrolltöö parandamise maht.

Ja siis nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne masinaga...

2011-02-16T23:36:00.011+02:00

Iga rahva või rahvakilluna olemise uhkuse ülalhoidmiseks on kõige muu kõrval vaja ka lihtsaid ja selgeid lugusid sellest, kuidas on läinud hästi - on oldud vahvad, vaprad ja järgimistväärivad. Selliste lugude ja nende jälle ja jälle rääkimise toel püsib rahvas tugeva ja ühtsena. Nendest lugudest ammutatud jõud tugevdab sidemeid meie esivanematega ja seeläbi ka meie endi vahel, kes me siin väikesel maalapil päikese all üheskoos elame. Igal rahval on selle jõu ammutamiseks omad lood. Eestlastel on nendeks nö. edulugudeks kahtlemata Vabadussõda, oma riigi loomine, aga ka meie laulev revolutsioon. Kindlasti on neid väiksemaid edulugusid veelgi, aga ega pikk orjapõli nende tekkele just eriti kaasa aitanud. Samas on enne seda 700 aastat aga olnud meil väga võimas ja hästi toimiv ühine elukorraldus. Kui vaadata kasvõi sellest ajast pärit maalinnasid - veel tänagi äratavad nad aukartust ja nendel kõndimine kosutab hinge. Paraku ei ole meie viikingiajast või muinasajast, kuidas siin nüüd õigem öelda ongi, peale nende maalinnade just eriti muid suuri märke või leide mis lubaks meil käegakatsutavalt uhkust tunda nende vägevate aegade üle.

Kui meenutada näiteks Salme laevade leidmise aega, siis mäletan siiani magusat tunnet mis mind valdas kui teade sellest levis - eestlaseks (ja saarlaseks) olemine sai sellest tugevam. Oli küll ju teada, et olime kõvad meresõitjad ja sõdalased, kuid kindel fakt laeva leiust ja nende väljakaevamiste vahetu nägemine andsid sellele kaalu juurde. Nii on tegelikult ilmselt paljude asjadega - üks asi on kaudselt teada kuidas asjad on, teine asi kogeda seda oma meeltega.

Kui aga muinasaja juurde tagasi tulla, siis ega tollest ajast ka kirjamaterjali suurt võtta pole. Üks teos, millest mineviku kohta teavet immutada saab on Henriku Liivimaa Kroonika. Muu hulgas kirjutatakse Kroonika XXVI peatükis sellest, kuidas saarlased piirasid 1222. aastal Saaremaale rajatud Taani kuninga kivilinnust. Piiramise käigus saadeti osad saarlased Varbolasse vaatama "masina kunsti, mille taanlased olid kinkinud varbolastele kui oma alamaile". Saanud asjad selgeks, tuldi targana saarele tagasi, anti õpetused kiirest edasi ja "siis nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne kiviheitemasinaga, heites viis päeva järjest palju suuri kive ega andnud rahu neile, kes olid linnuses". Linnus alistati, taanlased sunniti lahkuma ja seejärel õpetati eestlastele kõigis teistes maakondades kiviheitemasinate ehitamist ning õhutati neid vastuhakule. Mis sellest kõigest lõpuks sai, on ka teda ja kirjas selles samas kroonikas. Valjala maalinn mis viimasena langes võeti samuti ära kiviheitemasinate rahe all...

Selline Kroonika lõpp ei muuda aga olematuks tõsiasja, et pea 800 aastat tagasi ehitasid meie esiisad siin saarel valmis 17 kiviheitjat ja alistasid nende abil Taani kuninga kivilinnuse. Kiviheitemasinad olid tol ajal võimsaimad relvad. Neid kasutasid kuningad ja suured armeed nii Euroopas kui Idamaades. Fakt, et neid ka Saaremaal ja just meie esiisade poolt edukalt ehitada ja kasutada osati vääriks esiletõstmist. Tänapäevalgi on kiviheitemasinaid ehitatud. Kuid nüüd juba ilmselt kas ajaloolisest huvist või hoopis meelelahutuslikust aspektist lähtuvalt, sest olgem ausad - suured töötavad kiviheitjad on väga atraktiivsed. Internetist leiab lihtsalt hulgaliselt materjale ajalooliste kiviheitjate rekonstruktsioonide kohta - toogem mõned näited keskaja keskus Nykobingis Taanis , Warwicki loss Inglismaal, Chateau des Baux Prantsusmaal. Ka Eestis on väiksemaid rekonstruktsioone tehtud - Otepääl, Lihulas ja ka Varbolas.

Meie saarlastest esiisade vahvuse meenutuseks ja selleks, et see tark pealehakkamise ning suurelt mõtlemise vaim meid ikka edasi kannaks ja ka selleks, et meie tänased saare külalised veel paremini mõistaks kui vägeva koha peale nad sattunud on, võiks Kuressaare lahe äärde püstitada ühe suure ja toimiva kiviheitemasina.

Laskesuunaga merele, kuid sümboolselt Kuressaare linnusest vaatekaugusel, meenutaks see tammepuust mustjas monument oma seitsetteist muistset "venda" kelle abiga saarlased alistasid omal ajal Taani kuninga linnuse.

Tervishoiukulu arvestamine võiks alata mitte haigla- vaid koduukselt.

2011-02-14T23:40:00.001+02:00

Reedel, 11.veebruaril, tähistati Kuressaare Haiglas selle praeguse hoone 70. sünnipäeva. Lisaks avati täielikult renoveeritud nn. vana hoone teine ja kolmas korrus. Arstid, õed ja kõik kohaletulnud olid uhked ja tundsid headmeelt uute ruumide üle. See, et Kuressaare Haigla on järjekindlalt, osakond osakonna järel, suutnud renoveerida omi ruume ja varustada neid ka uue ning kaasaegse meditsiinitehnikaga, on kogu saarerahva jaoks väga väga oluline. Kohapealsed head diagnoosimis- ja ravivõimalused on meile, kes me elame mere taga, hindamatu väärtusega.

Ja ometi on lisaks ravivõimalustele meie oma maakonnahaiglas meil kõigil, mõnel rohkem, teisel vähem, vaja aeg ajalt sõita ka mandrile, sealsetesse Tallinna, Tartu või Pärnu haiglatesse. Olgu siis kas statsionaarsele haiglaravile või ambulatoorsele nn. arsti vastuvõtule. Seda sõitmist tuleb ette võtta täiesti objektiivsel põhjusel, sest Kuressaare haigla on haiglatüübilt üldhaigla, kus osutatav meditsiiniteenus on võrreldes nn. kõrgemate haiglatüüpidega, keskhaigla ja piirkondlik haigla, oluliselt piiratum. Iga haiglatüübi ajoks on ju riiklikult kehtestatud nõuded milliseid tervishoiteenuseid nad peavad ja võivad osutada. Teisiti öeldes on määratud ära nende tegutsemispiirid ja üldhaigla, sh. ka Kuressaare Haigla, piirid on võrreldes nii keskhaigla, näiteks Pärnu Haigla, kui ka piirkondliku haigla, näiteks Põhja Eesti Regionaalhaigla, omadega tunduvalt kitsamad. Ja nii juhtubki, et kui tervisehäda on sellises valdkonnas mida Kuressaares ei ravita või on tegu keerukama juhtumiga, tuleb siirduda mandrile.

Vastavalt Eesti Ravikindlustuse seaduse § 2 põhineb meil ravikindlustus muuhulgas ka ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse põhimõttel. Kindlasti on juristid võimelised seda "võrdse kättesaadavuse põhimõtet" üsna laiades piirides tõlgendama, aga tavalise inimese jaoks (julgen arvata) on võrdsuse mõiste üsna üheselt mõistetav. Kas ravi meil on ikka võrdselt kättesaadav? Kui näiteks ühel juhul piisab onkoloogilisel haigel Tallinna linnaliini bussi või trolli istumisest ja umbes pooletunnisest sõidust et jõuda järjekordsesse kemoteraapiasse, peale mida saab ta jälle poole tunni ja linnasisese bussipileti hinnaga koju. Siis Saaremaalt samale protseduurile minnes tuleb kulutada vähemalt terve päev ja lisaks Tallinna linnasisese transpordi kuludele tuleb maksta ka Tallinnasse bussisõidu kulud. Rääkimata olukorrast, kui sõitu alustatakse mitte Kuressaarest vaid näiteks Mustjalast või Lümandast, kust bussigraafikute tõttu tekib ka koduväline ööbimisvajadus koos jällegi täiendavate kulutuste ja teraapiajärgsete vaevustega. Minu meelest ei ole selline ravikorraldus piirkondlikult võrdselt kättesaadav.

Selge on loomulikult see, et vahemaid kaotada ei ole võimalik ja kolme olemasolevate regionaalhaiglat ühtlaselt kogu Eesti peale "laiali määrida" ka ei saa. Aga sellise ebavõrdsuse leevendamiseks tuleks lugeda ravikindlustuse poolt kaetavate tervishoiukulude hulka lisaks praegustele, ka raviasutusse jõudmise transpordikulud. Pean seda mõtet silmas kui printsiipi, mis vajab kindlasti konkreetset rakendussätet. Selle viimase väljatöötamine peaks aga jääma juba sotsiaalministeeriumi tervishoiuametnike kätte.
Lihtne see kindlasti ei ole. Kui aga tahetakse valida lihtsat teed, siis selleks on Ravikindlustuse seadusest ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse printsiibi väljavõtmine. Aga kas sellist Eestit me tahaksime?

Valituks osutumine peab täielikult sõltuma valijate toetusest, mitte aga kohast valimisnimekirjas.

2011-02-08T23:30:00.023+02:00

Eesolevate Riigikogu valimiste tarvis on erakonnad reastanud oma kandidaadid pingeridadesse. Eksisteerib nii üleriigiline nimekiri, kui ka nimekirjad iga valimisringkonna tarvis. Nendel nimekirjadel pingerea mõttes on aga suur sisuline erinevus. Ringkonna nimekirja puhul reastatakse kandidaadid peale hääletamistulemuste selgumist häälte arvu järgi uude pingeritta ja tegelik mandaadi saaja ehk Riigikokku mineja, juhul kui vastav nimekiri ikka ringkonnamandaadi saab, selgub selle uue pingerea järgi. Esialgse erakonna poolt esitatud pingereaga siin otsest seost ei ole. Kaudne side on küll siiski olemas. Ja seda ühest küljest valijate vähese informeeerituse tõttu. Paraku arvatakse ekslikult, et erakonna poolt esitatud ringkonnanimekiri ongi just see pingerida, mille alusel siis otsast mandaate jagama hakatakse. Sellest tulenevalt ei hakata üht erakonda põhimõtteliselt toetades üldse pikalt kaaluma, millise konkreetse kandidaadi poolt hääletada, vaid hääletatakse nimekirjas oleva esimese kandidaadi poolt - teisel ju šanssid puuduvad. Seda vääritimõistmist tuli mul muuhulgas möödunud õhtutel nii mõnelgi korral kummutada, kui IRL-i sügisese rahvaküsitlusega seotud kingitusi Kuressaares laiali vedasin.

Hoopis teine lugu on aga üleriigilise nimekirjaga. Selle alusel jagatakse kompensatsioonimandaadid ja siin nimekirja vastavalt kandidaatide saadud häälte arvule ümber ei reastata. Tulemuseks on see, et hea koht üleriigilises nimekirjas garanteerib valituks saamise, hoolimata sellest, et nii mõnelgi teisel sama erakonna kandidaadil on parem valimistulemus. Vaatasin selle teema tarvis pisut eelmise, 2007. aasta, Riigikogu valimiste tulemusi ja leidsin mõned kõnekad näited. Reformierakonnast Paul Eerik Rummo sai näiteks 916 häälega Riigikogu liikmeks, temaga lausa samas ringkonnas kandideerinud Raivo Järvi aga 1545 häälega mitte. Samamoodi Evelyn Sepp Keskerakonnast sai 565 häälega valituks, tema erakonnakaaslane Viktor Vassiljev 1588 häälega aga mitte. Näiteid võiks tuua veelgi, aga on ilmselge, et selline valija tahte mittearvestamine riivab inimeste õiglustunnet.

Vigase süsteemi muutmiseks poleks midagi lihtsamat kui võtta kompensatsioonimandaatide jagamisel arvesse kandidaatidele antud hääled ja reastada erakonna üldnimekiri siis nende järgi. Reastamist ei tohiks aga teha saadud häälte absoluutarvude alusel, sest ringkonnad on eri suurustega ja seetõttu võimalus, koguda näiteks mingi kindel kogus hääli, erinev. Seetõttu tuleks kandidaadid reastada kompensatsioonimandaatide jagamisel saadud häälte suhtarvude järgi, arvutatdes näiteks iga kandidaadi saadud häälte protsendi oma valimisringkonnas, kusjuures tervikuks, ehk 100% tuleks lugeda vastavas ringkonnas hääletamas käinud isikute arv. Sellise printsiibi õigeks kuulutamises peitub küll eeldus, et kandideerimine eri ringkondades on üheraskune, mille võiks ju küll teatud juhtudel ka kahtluse alla seada. Näiteks eelmistel Riigikogu valimistel oli kõige rohkem hääli vaja ühe rinkonnamandaadi jaoks koguda III ringkonnas (6118 häält) ja kõige väiksema häälte arvuga sai vastava mandaadi kätte VII rinkonnas (4475 häält).Ning nüüd võiks küsida: kas III ringkonnas oli ühe mandaadi saamine sama raske kui VII. Arvudele vaadates tunduks justkui mitte, samas oli ju ka hääletajaid III ringkonnas rohkem...

Kokkuvõtteks olen mina aga veendunud, et tegelikult saadud häälte suhtarvude järgi loodud üleriigiline pingerida ja selle alusel kompensatsioonimandaatide jagamine oleks tunduvalt õiglasem, arvestaks oluliselt rohkem valija tegelikku tahet ning võtaks ka erakondade sees maha valimiseelse pingeridade koostamise vajaduse. Jah, nii kummaline kui see ka ei ole, muutub sellise valimiskorralduse puhul valimisteeelne üleriigiline nimekiri lausa mittevajalikuks - piisab ringkonnanimekirjadest. See omakorda annab erakondadele jällegi pisut rohkem aega kas oma valimisprogrammi koostamiseks või eelmiste lubaduste aruande viimistlemiseks.

Samasisulist Mart Nuti ettepanekut on juba IRL-is arutatud ja see on meie erakonnas ka toetust leidnud.

Riigipüha nädalavahetusel andku lisapuhkepäeva.

2011-02-06T10:22:00.001+02:00

Kõik me ootame pühasid. Vaba päev, mis nädala sees tööinimest õnnistab, on kui hea energia laeng. Kas olete märganud, et ka kogu selline nädal, mille sisse riigipühaga vaba päev satub, on oma olemiselt kuidagi värskem? Ja nädal, kus riigipüha asub nädalavahetusel, tundub ebaõiglane ja pisut isegi nukker.

Käesoleval aastal langebki enamik riigi- ja rahvuspühasid nädalavahetustele. Kaheteistkümnest Pühade ja tähtpäevade seadusega ette nähtud puhkepäevast langeb tänavu laupäevale-pühapäevale 7 ja nädala sisse vaid 5. Tegelikult on nendest pühadest kahel, ülestõusmise esimesel pühal ja nelipühade esimesel pühal, ka võimatu nädala sisse sattuda juba oma sisu tõttu. Seega saame nö. võimalikest vabadest päevadest pühade kontekstis rääkida üldse vaid maksimaalselt kümnest päevast aastas. Muide ka Europa Liidu Teatajas on märgitud Eesti riigipühade arvuks 10.
Olgu siinkohal nimetatud, et riigipühasid on (2010. aatal) näiteks Lätis 15, Soomes 12, Rootsis 13, Taanis 14 ja Leedus 11. Euroopa Liidus on üldse 22 riigis rohkem ja 3 riigis vähem riigipühi kui Eestis. Jah, meie riik võrreldes muu Euroopaga just pühadega ja nendega seotud puhkuse andmisega ei liialda, aga arvud on siiski võrreldavad. Needsamad pealtnäha võrreldavad arvud muutuvad aga kohe teiseks, kui lisada fakt, et paljudes Euroopa riikides on riigipüha sattumisel nädalavahetusele vabaks päevaks ka uue nädala (esimene) tööpäev. Selline kord kehtib näiteks meie kõikide naabrite juures: Soomes ja Lätis ning ka isegi Venemaal. Mõnel pool Euroopas on mindud inimestele vaba aja andmises veel kaugemale. Näiteks Belgias ja Rootsis on ka reede ja esmaspäev vabad, kui riigipüha juhtub sattuma vastavalt neljapäevale või teisipäevale.

Tegelikult on nädalavahetusele langeva riigipüha eest lisapuhkepäeva andmise seadustamist ju kahel korral ka proovitud. Esimene kord 2004. ja teine kord 2006. aastal. Siiani ei ole see aga Riigikogus enamuse toetust leidnud. Mõlemal korral on eelnõude algatajateks olnud sotsiaaldemokraadid ja vastuhääli on tulnud üsna erinevates kombinatsioonides. Kõige jõulisemalt on selle idee vastu siiski Reformierakond, kes on ka mõlemal korral selle vastu hääletanud. Milles ei ole ka midagi imekspandavat, sest ka ettevõtjad on selle vastu. Tähendaks ju see neile kas pisut väiksemat tootmisefektiivsust või täiendavaid inimestele makstava palga kulusid. Kui aga vaadata seda olukorda tavainimese seisukohalt, siis riigi- ja rahvuspühade kohta on seaduses öeldud, et tegu on puhkepäevadega. Sellest tulenevalt on inimestes ootus, et need 12 püha annavadki 12 puhkepäeva, mida saab oma pere ja sõprade keskel veeta. Paraku nullib selle lootuse ära "nädalavahetuste loterii", mis sõltuvalt aastast vähendab oodatavaid puhkepäevi, näiteks nagu sel aastal, rohkem kui poole võrra. Ja jutt sellest, et püha sattumisel nädalavahetusele saab selle püha ju kenasti ära tähistada, on ainult pool tõde. Teine pool on see, et inimesel jääb oodatud puhkepäev koos pere ja lähedaste või sõprade või hobide seltsis saamata, mis nullib aga ka seda esimest pooolt. Sest oleme ausad - nädalavahetusele sattuv riigipüha on ka selle püha pühitsemise mõttes poolik.

Olen seisukohal, et ka Eestis tuleks sisse viia selline õiglane Euroopalik tava, et nädalavahetusele sattuv riigi- või rahvuspüha annab uue nädala alguses täiendava lisapuhkepäeva.

Uus majandusminister peab sõlmima ka uue parvlaeva liinilepingu

2011-02-02T23:47:00.004+02:00

2003. aasta Riigikogu valimiste järel sai majandusministriks Meelis Atonen. Liinileping mandri ja saarte vahel pidi lõppema 2004. aasta sügisel. Mäletame ilmselt kõik rohkem/vähem neid pehmelt öeldes ärevaid aegu, mil ministeerium püüdis leida odavamat lahendust seni kehtivale lepingule. Otsiti alternatiivseid praame ja ettevõtteid. Toredaks käibefraasiks muutus mõneks ajaks "sups ja sups", oli süüdisamisi ja mida kõike. Aeg sai aga otsa... ja kokkuvõtteks pikendati 2004. aastal lõppema pidanud lepingut 2 aasta võrra ning 2006. aastal sõlmiti liinide teenindamiseks senise vedajaga uus 10 aastane leping.
Kui veel seda aega meenutada, siis praamiliikluse reformimise üheks tolleaegseks märksõnaks/eesmärgiks oli odavus. Kuid otsustajate retoorika, mis seda teemat saatis, puudutas vaid teenuse RIIGI jaoks odavamaks muutumist. Mitte aga REISIJATE jaoks odavamaks muutumist. Tähendanuks see, et riik oleks saanud vähendada üleveo dotatsioone, üleveo hinnad ei oleks aga vähenenud.

Milleks ma sellest praegu, rohkem kui 7 aastat hiljem järsku kirjutan? Aga seepärast, et 2006. aastal sõlmitud leping lõppeb 2016. aasta sügisel - ajal mil 2015. aasta Riigikogu valimiste tulemusena ametisse saav majandusminister on ametis olnud täpselt sama aja, mis minister Atonen omal ajal. Ja kui jätta nüüd uue 2016. aastal sõlmitava praamilepingu läbimõtlemise ja läbirääkimiste toimetamine 2015. aastal ametisse saava ministri kanda, siis juhtub sama, mis 2003/2004 aastal... Aeg saab otsa. Ilmselge on see, et inimesed ja masinad ei jää üle väina vedamata. Ja ilmselge on ka see, et ajanappusesse jäävad läbirääkimised viivad kokkuvõttes kulukama lepinguni, mis omakorda hakkab survestama üleveo hinda.

Seega tuleb juba nüüd aegsasti paika panna üleveohinna kujundamise põhimõtted. Ja need põhimõtted ei tohi sisaldada ei vedaja riskide maandamist ega uuest, ja seega ühe võimalusena kallimast, lepingust tulenevat võimalikku piletihinna tõusu. Saarlastele 50% soodsam pilet jääb ka siis alles, kui mandrimehe 100%-line pilet poole kallimaks teha. Seega ei ole pikas perspektiivis Reformi- ja Keskerakonna poolt saarlastele 50%-lise hinnasoodustuse lubamises sisulist garantiid praeguste praamihindade paikajäämiseks. Tuleb korrutada ikka vana mantrat maanteepikenduse põhimõttest, mis ka meie, aga ka sotsiaaldemokraatide programmis kirjas on. Väina ületus parvlaevaga ei tohi olla kallim, kui sama vahemaa läbimiseks tehtav auto või bussipileti kulu. Selle põhimõtte fikseerimine Ühistranspordiseaduses oleks saarte elanikele ainuke õiglase praamiüleveo tagatis.

Ning põhimõtteliselt võiks siis lihtsalt saarlase positsioonilt vaadates liinilepingu sõlmimise ka järgmisele ministrile jätta;)

Alkohol ei tohi olla esmatarbekaup

2011-01-31T23:32:00.002+02:00

Pole juba aastaid enam mingi uudis, et alkoholirindelt tuleb ikka ja jälle raporteid suurtest kaotustest. Eesti rahvastiku haiguskoormusest põhjustab alkohol ca 10% ehk laias laastus 40 000 eluaastat. Hinnanguliselt põhjustab alkohol igal aastal Eestis ca 1700 inimese enneaegse surma. Alkoholiaktsiis toob küll riigikassasse arvestatava tulu - eelmisel aastal 2,5 miljardit krooni, kuid selle sama alkoholi tarvitamisest tekkiv kahju kogu rahvale on kaugelt üle 10 miljardi krooni.

Õnneks saame siiski rääkida ka mõnest päris arvestatavast edusammust. Nimelt kui vaadata Eesti elanike aastast alkoholitarbimist (absoluutalkoholis), siis järjekindel tõus on 2008. aastal asendunud langusega. Julgen arvata, et seda tänu 2008. aasta keskel Riigikogu poolt kehtestatud kogu riiki hõlmavale öisele alkoholimüügi keelule. Seda toetas kindlasti ka aktsiisitõus.

Kui aga öine müügipiirang kõrvale jätta, siis kauplustes ringi vaadates jääb mulje, et alkoholi suhtutakse meil kui tavalisse kaupa – enamikes alkoholi müüvates kauplustes toimub müük põhimõttel leivad-viinad läbisegi. Isegi laste mänguasju on võimalik koos kangemaga ühest kohast osta – mugav ju . . . Alkohol on Eestis esmatarbekaup, sama tavaline kui leib, seep, sokid. Sellist meelsust peegeldab meie ühine elukorraldus, selline on tema sõnum siin olijale ja siia tulijale.

Paraku kandub taoline suhtumine üle lastele ja noortele, kes alles avastavad maailma enda ümber, mängivad mänge, omandavad koolitarkustena teadmisi ja oskusi ning teevad harjutusi iseseisvaks eluks. Eeskuju harjutuste tegemiseks annab siin täiskasvanute maailm, mis koos (ikka veel kinnitamata!) alkoholipoliitikaga suunab noortele hoiakud väärale rajale – alkohol ei ole ju tegelikult tavaline igapäevane kaup.

Ja sel seisukohal on tegelikult valdav enamus Eesti inimesi. Eesti Konjuktuuriinstituudi värskelt avaldatud uuringust selgub, et üle 80% elanikest toetab piirangutega alkoholipoliitikat ning 44% neist rangete piirangute rakendamist. Aasta varasemas vastavas uuringus küsiti elanikelt, kas nad pooldavad seda, et alkoholi müügikohale seataks piirangud. Enamus elanikke oli piirangute poolt ja vaid 17% oli nende vastu. Ligi 50% vastanutest leidis, et alkohoolsed joogid peaks olema kauplustes müügil teistest kaupadest eraldi, kas eraldi asuvas osakonnas või müügialal. 25% vastanutest märkis, et alkoholi võiks müüa vaid spetsiaalsetes alkoholi kauplustes.

Selline alkoholiga kauplemise korralduslik põhimõte - eraldada alkohol tajutavalt teistest kaupadest on kirjas ka Sotsiaalministeeriumis koostatud ja 22.01.2009 valitsusele esitatud Riiklikus alkoholipoliitika dokumendis. Paraku võeti see valitsuses ainult teadmiseks. Muide täpselt sama tsenaarium toimus ka 2002. aastal, kui Mart Laari valitsuse ajal Põllumajandusministeeriumis algatatud "Eesti alkoholipoliitika" dokument võimule tulnud Siim Kallase valitsuse 16.04.2002 valitsuskabineti nõupidamisel samuti lihtsalt teadmiseks võeti.

Jääb vaid loota, et kõikide teiste lubaduste ja seisukohtade kõrval kaalub valija seekord ka võimalust järgneva nelja aasta jooksul siiski Riiklik alkoholipoliitika ära kinnitada, eesti elanike aastases alkoholitarbimises kindel suund vähemalt 6 liitrile elaniku kohta võtta ja laste ning noorte väärtushinnanguid alkoholi kohast meie igapäevaelus muuta.

* Käesolevas loos on kasutatud lõike 10 aastat tagasi Meie Maas avaldatud Argo Kirsi artiklist "Alkohol ei tohi olla esmatarbekaup".

Anname alaealiste laste vanematele iga lapse eest lisahääle.

2011-01-29T23:23:00.024+02:00

Eesti liigub jällegi vastu vabadele valimistele, demokraatia ilmingule, mil antakse kogu rahvale võimalus otsustada meie riigi käekäigu üle järgneval neljal aastal. Iga valija läheb valimiskasti juurde oma murede ja soovidega ning lootusega, et tema ootusi märgatakse, et meie valitsus ja Riigikogu teevad just tema jaoks nii õiged ja vajalikud käigud ja otsused. Tegelik elu on aga oma soovide ja visioonide külluses kordi kirjum ja nii juhtub sageli, et konkreetne soov või lubadus jääb täitmata. Ometi on aga sellisel moel valitud parlament meie valijate soovide ja unelmate parim kollektiivne peegeldus.

Samas on aga meie ümber rohkem kui 200 000 Eesti kodaniku, jah just Eesti kodanikku, kel ei ole üldse õigust hääletada. Ka neil on omad soovid ja ootused. Mõnel suuremad, teisel väiksemad, aga see ei loe – neile ei ole põhiseadusega seda õigust antud. Nemad peavad oma ootuste vajalikkuses veenma mõnda, kes valida tohib ja lootma, et too valija arvestab oma valiku tegemisel sellega. Ainult, et lastes valimisurni selle otsustava sedeli, ühe sedeli, peab see kajastama samaaegselt mitme inimese ootusi. Kas see pole mitte ebaõiglane?

Jutt on lastest. Kuigi 2010. aasta iive oli peaaegu positiivne, on tänane Eesti olukorras, kus lapsi sünnib vähe ja ühiskond vananeb. Mida aasta edasi, seda suurema osa valijatest moodustavad eakad. On samas üldteada tõsiasi, et poliitikud teevad oma programme koostades panuse valijate vajadustele. Kui seda ei tehta, siis jäävad ka hääled saamata. Sulgub ring, mis toodab iseenda lõppu.

Ma ei väida siinkohal, et meie seni valitud kohalikes volikogudes ja Riigikogus laste eluks ja arenguks vajalike soovidega ei arvestata, aga kindlasti tehtaks seda tublisti enam, kui kõikidel alaealiste laste vanematel oleks valimispäeval lisaks enda valimissedelile õigus valimisurni lasta ka sedel oma lapse eest. Ema ja isa, kes kasvatavad lapsi, mõtlevad ja muretsevad laste heaolu eest palju enam, kui inimesed, kes enam või veel laste kasvatamisega kokku ei puutu. Sellisel moel tekkiv valimistulemus täidaks praegusest märksa enam lapsi, meie tulevikku, kasvatavate perede ootusi. Maname endale silme ette sellise uue võimaliku valimissüsteemi ja mõtleme. Kas näiteks Tallinnas, Tartus ja üle kogu Eesti oleks sadu ja isegi tuhandeid lasteaiakohti puudu, kui seda oleks rakendatud kümne aasta eest? Ilmselt mitte. Ja kas see omakorda oleks võinud olla üheks kindlusekilluks, perre veel ühe lapse muretsemiseks? Ilmselt küll.

Kodanikualgatus Noor Eesti, kes on just selle valimispõhimõtte ellukutsumiseks 2009. aastal kokku tulnud, on oma kodulehele koondanud suure hulga vastavasisulisi artikleid. Sealt leiame ka 2010. aastal läbiviidud uuringu tulemused, mis ei ole esmapilgul just eriti optimistlikud. Samas kui süveneda aga pisut ka toodud tabelitesse, siis paistab kohe silma, et neid lõigatakse sama mõõgaga, mille katkimurdmise eest nad võitlevad. Kui lapsi kasvatavate vastajate hulgas on neid, kes ei ole laste eest lisahääle andmise vastu, 48%, siis lapsi mittekasvatavate vastanute hulgas on sellel mittevastuolijaid vaid 35%.

Möönan, et see mitme IRL-i kandidaadi poolt juba eelmiste valimiste eel toetatud idee, anda vanematele laste eest lisahääl on tõsine ja selle elluviimine eeldab Põhiseaduse muutmist. Samas tuleb seda peatseltvalitavas Riigikogus kindlasti kaaluda, sest ring on sulgumas. Lastega peredele meie riigiasjade otsustamisel suurema tähtsuse andmine tagaks Eesti rahva ja kultuuri kindlama püsimajäämise. Ja see ongi ju meie riigi keskne mõte.

Emapension vol.2 ehk neli aastat hiljem

2011-01-27T00:50:00.001+02:00

IRL-i üks kolmest nende valimiste põhisõnumist on emapension. See on pensionilisa emadele laste üleskasvatamise eest. Pikemat selgituste selle kohta, miks see ka minu meelest hea mõte on, pole siinkohal tooma vaja hakata, sest vastavasisuline lugu on siin blogis 2009. aasta sügisest olemas. Lugu ise on pealkirjaga "Vanemate pension olgu seotud laste sotsiaalmaksuga" ja läheb oma teemaarendusega IRL-i emapensionist veelgi edasi. Nii et kui on huvi, milline on minu seisukoht emapensioni osas, siis pisut rohkem kui aastatagune lugu annab selleks võimaluse.

Üsna huvitava fakti leidsin aga mõni aeg tagasi arvutis olevaid vanu dokumente lapates, kui sattusin lugema IRL Saaremaa piirkonna kirjalikke ettepanekuid meie erakonna 2007. aasta valimisprogrammi. Leidsin nende ettepanekute hulgast ka sisuliselt emapensioni idee. Ja nagu nende asjadega on, hakkasid lugedes sellega seonduvad mälupidid ka taastuma. Minu mäletamist mööda olid 2007. aasta jaanuaris toimunud IRL-i valimisprogrammi kinnitava volikogu eelsel nõupidamisel see ja ka mõned teised saarlaste ettepanekud ka arutusel. Sellel volikogul ja volikogu eelsel nõupidamispäeval osalesid Saare maakonnast veel minu mäletamist mööda Kaido Kaasik ja Taivo Parbus. Kaks saarlaste pakutud ideedest, maanteepikenduse rakendamine praamiüleveol ja alkoholipoliitika karmistamine, läksid järgmise päeva volikogul ka hääletamisele ja jõudsid poolthäältega ka 2007. aasta programmi. Emapensioni idee aga volikogueelsest vaidlusest kaugemale ei jõudnud ja kui ma õigesti mäletan, arvati see liiga utoopiline olevat.

Loodetavasti muutub see omaaegne utoopiline idee mõne kuu pärast reaalsuseks ja kinnitab ütlust, et kõik head asjad juhtuvad siis, kui nende õige aeg on käes... või natukene hiljem.

Valimislubaduste täitmisest aruandmine võiks olla erakondadele seadusega kohustuslik.

2011-01-25T00:46:00.004+02:00

Valimiste eel jagavad esinduskogudesse kandideerijad valimislubadusi ja hoolimata sellest, et nende lubaduste andmine on saanud kohati isegi halva värvingu, teevad nad minu meelest õigesti. Kõige kahtlasem lugu oleks ju hoopis nende kandidaatidega, kel üldse kas kogu riigi või kohaliku omavalitsuse arendamisest ideed puuduvad ja seega nad ka mitte midagi ei mõista lubada. Nende valituks osutumise korral on meie ühise elukorralduse arengusuunad või sootuks nende puudumine prognoosimatu. Lubadused või valimisprogrammid, kuidas neid iganes nimetada, peakski olema keskne asi valimiskampaanias, mille alusel valija otsuse langetab. Sest asi, mida tegelikult valitakse, on 4 aastat tulevikuarenguid vastavalt siis ühe erakonna nägemust mööda ühes ja teise erakonna nähemust mööda teises suunas. Ja see suund programmis kirjas ongi.

Samas on valimislubadustega nii üleriigilisel, kui kohalikul tasandil meil asjad valdavalt nii, et peale valimisi kiputakse neid unustama. Ja seda nii lubajate/poliitikute, kui ka valijate poolt. Valija mäletab ilmselt mõningaid eelmise korra lubadusi - neid, mis olid kas lihtsalt värvikad või inimest ennast eriliselt puudutasid. Poliitikute poolt eksponeeritakse valikuliselt neid enda lubadusi, mis täidetud või konkurendi omi, mis täitmata. Süsteemset lähenemist valimistel väljakäidud programmide täitmisele ja sellest ka regulaarsele teadaandmisele pole aga mina veel kohanud. Ometi on eelmistel valimistel lubatu ja selle täitmine või mittetäitmine ainukeseks sisuliseks garantiiks uute lubaduste teokssaamise hindamisel. Tegu annab sõnale kaalu.
Paraku aga vabatahtlikult ilmselt selliste aruannete koostamisele siiski ei minda. Ja põhjuseid on siin mitmeid. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et kardetakse kirjalikult tunnistada, et osa lubadustest jäid täitmata. Samas sunniks selline aruandekohustus ka programmide koostamisel veelgi tõsisemalt kaalutlema ühe või teise punkti programmi lisamise üle - kas selle täitmine on ikka reaalne. Sellisel juhul saaks aga programm vähematraktiivsem ja väheneks ilmselt ka valimisedu ja selle sama programmi elluviimistõenäosus.Tekib omamoodi paradoks - erakond, mis vabatahtlikult otsustab koostada oma programmi täitmise aruande, riskib valimiseduga ja oma programmi elluviimisega. Ainus väljapääs sellest oleks, teha kõne all olevate aruannete koostamine seadusega kohustuslikuks kõikidele valituks osutunud erakondadele.

Keskmise valija vaatevinklist on uute valimiste eel eelmise programmi täitmise aruande läbilugemine aga ilmselt väga suur ettevõtmine. Eriti kui sellised aruanded peaks kõikidelt eelmistel valimistel edu saavutanud erakondadelt tulema. Samas tuleks ju ka end kurssi viia uute programmidega. Pealegi hakatakse erakondade programme eeldatavasti täitma kohe peale valimisi ja kuna valimistevaheline aeg, 4 aastat on ikka küllaltki pikk, siis on üsna ebaotstarbekas oodata nende täitmise teadaandmisega aastaid. Usun, et ka inimesed tahaks programmi täitmisest lugeda/kuulda varem - kõige parem oleks sellest teavitada kohe peale ühe või teise lubaduse/eesmärgi elluviimist. Samas on oluline, et need nö. raportid, mis lubaduste täitmise kohta siis regulaarselt tekivad, koonduks ühte kohta, sest valimisperioodi möödumisel tahaks valija ja miks mitte ka ajakirjandus kindlast kogu lubatu ja tehtu tervikuna üle vaadata.

Nii nagu ettevõtted peavad koostama kohustuslikus korras majandusaasta aruandeid ja arstid ja õpetajad peavad koostama küll aasta ja kvartali ja veerandiaruandeid ja kalurid peavad koostama püügiaruandeid, võiks ka riigikokku ja kohalikesse volikogudesse pääsenud erakonnad omada kohustust koostada vähemalt kord aastas oma lubaduste täitmise aruanne. Veel parem kui selline aruanne koostatakse internetipõhisena, kus valijad saaks eelnevalt ära määratleda teda konkreetselt huvitavad valimisprogrammi punktid ja nende täitmise kohta siis reaalajas, kohe kui erakonna poolt sissekanne tehakse, informeeritud saaks.

(Olgu repliigina lisatud, et Kuressaare IRL on nii 2005 kui 2009 aasta kohalikel valimistel oma eelmise programmi täitmise aruande koostanud ja ka avalikkusele esitanud ning me kavatseme teha seda ka edaspidi.)

Hukkunud piraadilaeva mälestuseks

2010-07-28T00:27:00.041+03:00

Eesti Vabariigi Lastekaitse seaduse kohaselt tuleb alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid. Kahtlemata on üheks kõikide laste huviks see, et neil oleks palju ja vahvaid mängimise kohti. Just sellest põhimõttest sai Kuressaare Ristiku lasteaia hooviala kavandamisel omal ajal ka lähtutud. Aeg selleks oli ka erakordselt soodne. Oli ju linn ilma jäänud KOIT-1 rahadest, kuhu esitatud taotlus lähtus eelprojektist ja ehitusbuumi aegsetest hinnapakkumistest. Seejärel, nüüd juba nö. masu ajal, saadi siiski heakskiit lasteaia ehitamise rahastamiseks. Samas olid aga ehitushinnad, võrreldes rahataotluse esitamise aegadega, oluliselt vähenenud, kuid nö. kontrollarv, mille sisse pidi lasteaia ehitus mahtuma oli ikka sama. See andiski suure võimaluse kavandada lasteaia hoovialale põhiprojekti koostamise käigus väga uhkeid ja rohkete mänguvõimalustega atraktsioone ja seda võimalust ei jätnud me kasutamata.

Paraku oli aga nii kogemustest kui ka teiste Eesti linnade praktikatest teada, et mänguväljakute ehitamise puhul kasutavad ehitajad riigihangete seaduses sätestatud õigust "asendada projektis toodud atraktsioone samaväärsetega" väga uljalt ja samaväärsuse mõistet väga tugevalt enda kasuks väänates.

Milline mänguväljak on üldse teisega samaväärne? Kas see, kui ühel saab mängida ja teisel samuti, teeb need samaväärseks? Kas see, kui eri tootjate sisult täiesti erinevad mänguväljakud on pakkumisel juhtumisi täpselt samade nimetustega, teeb need mänguväljakud samaväärseteks? Kas see, kui mõlemad mänguväljakud on puidust ja neil on kummalgi kaks punaseks värvitud katusega torni, teeb need samaväärseks? Samaväärsust mänguväljakute puhul tuleks mõõta mänguvõimalustes. Aga ka ohutus, materjal, disain ja kogu kompleksi väline atraktiivsus on olulised. Heatahtlikul ja targal lähenemisel on täitsa võimalik leida erinevate toodete hulgast samaväärseid. Tõsi, mida suurema atraktsiooniga on tegu, seda raskem see leidmine on, sest suur hulk mänguvõimalusi koos loovad sünergias täiendavaid võimalusi ja kui siia lisada veel laste loovus on suurte mängukomplekside täpne mänguvõimaluste ülestähendamine üsna lootusetu ettevõtmine.

Seda ohtu silmas pidades sai juba lasteaia ehituse algusest valvas oldud. Kui värskendada mälu, siis juba ehitushankes praagiti mitmed ehitajad konkurentsist välja just seetõttu, et nad soovisid hoovialale paigaldada mitte neid atraktsioone, mis projektis, vaid enda valitud nö. samaväärseid alternatiive.

Ka sel kevadel hakkas läbi tilkuma infot, et ehitaja soovib mänguatraktsioone asendada. Korduvalt sai räägitud linnapoolse projektijuhi Urmas Sepaga, toimus mitmeid koosolekuid ja isegi vähemalt kolmel linnavalitsuse nõupidamisel sai teemat käsitletud. 13. juuli linnavalitsuse istungil jõutigi lõpuks protokollilise osuseni, kus kirjas, et "mänguväljak ehitada välja vastavalt hankes esitatud tingimustele, võttes arvesse Tellija poolseid asendiplaanilisi muudatusi ning riigihangete seaduse põhimõtteid". Arusaadavalt on selline otsus lasteaia ehituse tellija tahte kõige selgem väljendus ja kõik linna poolt volitatud isikud, seal hulgas ka projektijuht Urmas Sepp ja insener Ainar Viires, pidid sellest ka lähtuma. Paraku on aga reaalsus see, et seda ei tehtud. Tänaseks on nende isikute poolt kooskõlastatud mänguatraktsioonide asendused, mis mitmes positsioonis teevad täiesti nõutuks. Millisel moel on projektijärgne Piraadilaev samaväärne asendatud Piraadilaevaga? Nime poolest? Seda küll. Millise nurga alt vaadates on projektis olev suur ronimiskeskus samaväärne selle asendusega? Või veel üks asendus: Palee versus Võimla. Kas pole esimene mitte pelgalt pilku peale visates asendusest oluliselt suurem ja võimalusterohkem? Rääkimata detailsest mänguvõimaluste võrdlusest.

Mündil on aga ka teine külg. Selliste asendustega hoiab ehitaja võrreldes projektijärgsete atraktsioonidega kokku minu hinnangul üle miljoni krooni. Ja see miljon või isegi rohkem hoitakse kokku kõikide Kuressaare laste mänguvõimaluste arvelt. Jah, just kõikide laste arvelt, sest vastavalt meie linnavolikogu otsusele on Kuressaare lasteaedade hoovialad lasteaia töövälisel ajal kasutuseks avatud kõigile lastele. Kurb! Kurb ja vihaseks tegev. Kellele on selline kooskõlastus peale ehitaja kasulik? Mina ei tea. Kindlasti aga mitte linnale.

Enda rahustamiseks peaksin vast mõtlema sellele, et ehitaja poolt pakutud ja ka tänaseks ära tellitud alternatiiv moodustab mõne nädala pärast Ristiku lasteaia hoovile igati uhke mängukompleksi ja teiste meie lasteaedade õuealad ei küüni neile ligilähedalegi. Samas on hinges äng, et ma ei suutnud "Piraadilaeva" eest ikka piisavalt seista. Seda maha surudes läheme me ühel ilusal oktoorikuu päeval aga siiski kogu perega Saaremaa kõike vingemale mänguväljakule. Hukkunud piraadilaevast me sel päeval ei räägi.

2009 alustati Kuressaares suurte haridus- ja kultuurivaldkonna investeeringutega.

2010-02-07T00:42:00.023+02:00

21.jaanuari Kuressaare Sõnumites oli artikkel 2009. aasta ehitustegevusest Kuressaares, kus anti üsna põhjalik ülevaade sellest, mis möödunud aastal Kuressaares valmis ja millega alustati. Samas lehes oli ka ära toodud linnapea Urve Tiiduse kõne, mille ta pidas aasta alguse pidulikul vastuvõtul, kus samuti tehti kokkuvõtteid möödunud aastast. Kahetsusväärselt ei olnud kummaski loos leidnud kajastamist fakt, et lisaks investeeringutele nn. kõvas valdkonnas aga ka era- ja riigisektoris, alustati 2009. aastal linna enda poolt haridus- ja kultuurivaldkonnas mitmete väga oluliste ja mahukate investeeringutega, mille kogumaksumuseks kujuneb ca 50 miljonit krooni. Selline asi vääriks linna arengutest tasakaalustatud ülevaate saamiseks kindlasti kajastamist. Seda enam, et nende investeeringutega tehtav muutus parandab paljude linnakodanike igapäevaelu. Olin aastatel 2005-2009 Kuressaare abilinnapea hariduse ja kultuuri alal ja kuna need investeeringud olid kõik ja mõni eriti minu südameasjaks, siis teengi siinkohal ise ülevaate.

Suurim objekt, millega 2009. aastal alustati, oli 5. lasteaia rekonstrueerimine. Selle ehitushange viidi läbi aprillist juunini 2009, lasteaiarühmadele leiti suve jooksul asenduspinnad ja hoone anti ehitajale AS Faciole, tööde teostamiseks üle augustis. Tööga alustati septembris. Paraku ilmnesid vastuolud hoone ehitusprojektijärgse ja tegeliku seisukorra vahel, mistõttu tuli tööde mahtusid suurendada. Viimane omakorda tingis vajaduse lepingu lõpetamiseks uue hanke läbiviimiseks. Tänaseks on teada, et Facio poolt alustatu viib lõpule AS Koger ja Partnerid. Vastavalt sõlmitud lepingule rekonstrueeritakse lasteaiahoone uue õppeaasta alguseks ja investeeringu kogumahuks kujuneb ca 30 miljonit krooni. Rekonstrueeritud lasteaeda rajatekse kaasaegsed rühma- ja tegelusruumid ca 240 lapsele ja nende kokku 50-le õpetajale-juhendajale ja lasteaia muule personalile. Lisaks saab suures mahus täiendust ka lasteaia õueala, kuhu paigaldatakse kõrgelt tunnustatud tootjate Lappset ja Kompan vahvaid mänguatraktsioone.Arvata võib, et sellest lasteaiahoovist kujuneb kogu linna laste üks meelismängupaiku. Samuti mahub toodud investeeringusumma sisse kogu uus lasteaia sisustus.

Teise suure objektina alustati möödunud aastal Kuressaare Muusikakooli hoone rekonstrueerimist. Nii nagu lasteaia puhul, leiti ka siin koolile käesolevaks õppeaastaks asenduspinnad, augustis-septembris viidi läbi hange ja töödega alustati hanke võitja EBC Ehituse poolt oktoobris. Nii nagu lasteaiagi hoone valmib muusikakooli maja uue õppeaasta alguseks, investeeringu kogumahuks kujuneb siin ca 17,5 miljonit krooni. Ajaloolise koolihoone ja hooviala uuendamise käigus saavad uue näo kõik senised ruumid. Lisaks rajatakse nii katusekorrusele kui keldrisse täiesti uusi õppeklasse, stuudio ja üks uus kammersaalgi. See kõik annab järgnevatel aastatel meie laste muusikaharidusele ja linna kultuurielule täiesti uued arenguvõimalused.

Kolmanda objektina, mis jääb küll oma investeeringusummalt, ca 2 miljonit krooni, eelnevatele alla, vääriks siiski äranimetamist meie linna Raekoja esimesel korrusel olevate Turismiinfo keskuse ruumide rekonstrueerimine. Ka nende töödega alustati peale linnapoolse hanke läbiviimist hanke võitja Primus PR poolt eelmise aasta sügisel. Tööde käigus viiakse seniste ruumide põrand Raekoja senise esimese korruse fuajeega ühele tasandile, avatakse kaks kaarvõlvi ja moodustatakse seeläbi tunduvalt suurem ja avaram ruum turistide teenindamiseks. Ruumid saavad ka täiesti uue „vana“ sisustuse ja info edastamiseks moodsa tehnilise lahenduse.

Küll mitte otsese investeeringuna, aga lahendusena, mille teostamine võttis maha investeerimisvajaduse, sobiks sellesse ritta ka SÜG-i, Vanalinna Kooli ja Põhikooli poistele kaasaegsete tööõpetuse võimaluste loomine Upa õppekompleksis koostöös Ametikooliga. Sellega likvideeriti SÜG-i hoovimajas asuva täielikult amortiseerunud töökoja uuendamise ja sisustamise vajadus, mis oleks linnale maksma läinud mitu miljonit krooni.

Kokkuvõtteks võiks .... Ei. Kokkuvõte jääb seekord minu poolt tegemata ja laseme selle teha lugejal, tehku ta see siis nii nagu loost aru sai, õigeks peab ja soovib. Repliigina olgu lisatud vaid niipalju, et kogumahult nii suurte haridus- ja kultuurivaldkonna investeeringutega kui 2009. aastal, ei ole Kuressaare linn ühe aastanumbri sees varem alustatud.

Kas valija mandaat peaks jõudma kohalike volikogude komisjonitesse?

2009-12-04T00:58:00.017+02:00

Kuressaare Linnavolikogu novembrikuu istungil oli muu hulgas ka esimesel lugemisel Kuressaare linna põhimääruse muutmise määrus. Nagu määruse seletuskirigi ütleb on suureltjaolt tegu muudatustega, mis tulenevad vahepealsetest seadusemuutustest. Aga on ka redaktsioonilist laadi ja ka lihtsalt sisulist laadi muudatusi.

Ühest sisulisest muudatusest, mis ehk ka laiemat arutelu vääriks, siinkohal kirjutangi. Nimelt sätestab määruse 12 punkt, et linna põhimääruse paragrahv 29 lõige 41 tunnistatakse kehtetuks. Selle lõike kohaselt peaks linnavolikogu komisjonide liikmetest vähemalt pooled (arvestamata sealjuures komisjoni esimeest ja aseesimeest) olema volikogu liikmed. Kuivõrd nimetatud punkt hakkas kehtima peale sellesügisesi valimisi, siis varasem praktika Kuressaare Linnavolikogude komisjonide koosseisude osas on olnud sootuks erinev. Kui heita pilk peale eelmise volikogu komisjonide koosseisudele, siis rahvalt mandaadi saanud volinike osakaal nendes on olnud oluliselt väiksem kui eelmise volikogu koosseisu poolt kehtestatud ja nüüd tühistamisele minev punkt seda sätestaks. Mõnel juhul oli volinikke komisjonis isegi alla 1/5. Samas olid komisjonid aga päris suured - isegi kuni 15-16 liiget.

Nii suurte komisjonide rakendamine kõne all oleva lõike mittetühistamisel oleks ilmselt üsna vähetõenäoline, sest 15 liikmelise komisjoni korral peaks selles olema tervelt 9 volikogu liiget. (Komisjoni 15-sest kosseisust esimees ja aseesimees maha asvata saame 13 millest vähemalt poolte liikmete saamiseks oleks vaja 7 volinikku ning nüüd liidame esimehe ja aseesimehe, kes peavad kindlasti niikuinii volikogust olema, sinna tagasi ja saamegi 9.) Võttes nüüd arvesse, et sel perioodil saab volikogul olema 6 alalist komisjoni (+ viieliikmeline revisjonikomisjon), siis peaks iga volinik osalema pea kolme komisjoni töös. Üsna küsitav. Samas 10-liikmeliste komisjonide korral oleks vaja aga osaleda kahe komisjoni töös, mis oleks juba mõeldav, sest ka eelmises koosseisus osalesid mõned volikogu liikmed kahe komisjoni töös.

Kui vaadata selles küsimuses teiste Eesti linnade praktikat, siis võib näiteid tuua nii ühe kui ka teise variandi rakendamise kohta. Näiteks Narva, Võru, Viljandi, Haapsalu ja Otepää rakendavad Kuressaares seni kehtinud korda, kus volinike miinimumosakaal komisjonides ei ole määratletud. Suuremas osas Eesti linnades on aga asjad siiski teisiti - Tartu, Paide, Valga, Jõgeva, Tallinn, Põlva, Rapla, Rakvere ja Pärnu on oma põhimäärustes sätestanud, et vähemalt pooled (Rakveres 1/4) volikogu komisjonide liikmetest peavad olema volinikud.

Ilmselt ei saa siin objektiivselt hinnata, kumb toimimisviis on õigem ja parem. Samas aga vääriks nii põhimõtteline asi korralikku kaalumist. Kas anda komisjonides suurem osakaal rahva poolt mandaadi saanud volinikele? Sellega kaasneks paratamatult nende senisest suurem koormatus. Samas saaks üsna kindlasti volinikud veelgi rohkem asjadega kurssi, sest nagu meil siin korduvalt on öeldud - volikogus suuri diskussioone ei toimu, kuna komisjonides on asjad selgeks räägitud. Ning kindlasti lisaks linnarahvalt mandaadi saanud volinike suurem osakaal komisjonides seal tehtud otsustele suuremat kaalu. Ilmselt saaks aga komisjonid siis arvuliselt väiksemad, millega omakorda kaasneks väljastpoolt volikogu komisjonide töösse kaastavate inimeste väiksem arv ja seeläbi kitsam kandepind.

Paranduste esitamise tähtajaks, 3. detsembriks, ettepanekuid ei laekunud. Võimalus põhjalikumaks kaalumiseks on aga siiski veel olemas, sest volikogu istungini 17.detsembril on veel aega.

Vanemate pension olgu seotud laste sotsiaalmaksuga

2009-11-10T23:00:00.004+02:00

Võtan täna siin üles arutluse teemal, mis ei puuduta ainult Kuressaaret, vaid on oluline ja hetkel ka vähem või rohkem päevakorras üle-Eestiliselt. Riigikogu sotsiaalkomisjon on tõstatanud küsimuse kas ehk ei peaks lapsevanematele maksma nn. laste üleskasvatamise eest suuremat pensioni ja palunud sotsiaalministeeriumil pakkuda välja konkreetsed valikud, kuidas oleks võimalik pensioni esimese samba puhul asjad nii korraldada, et lasterikastel vanematel oleks suurem pension.

Kui natuke googeldada, siis leiab, et selle teemaga on ka varem Postimehe veergudele jõutud. Näiteks 22.02.2008 kirjutab sisuliselt sama mõtte Martin Helme, 12.03.2009 Indrek Neivelt.

Vanasti oli taluperedes palju lapsi. Eks siin oli kindlasti ka ka palju teisi põhjuseid, aga üks oli kindlasti see, et lastes nähti otsest abijõudu nii talutöödeks ehk siis majandusliku edukuse tagamiseks kui ka vanaduspõlve puhuks. Täna on asjad teisiti ja ilma uuringutele viitamatagi on vast selge, et lasterohkus halvendab vanemate majanduslikku seisu nii olevikus kui tulevikus. Küll on aga lapsi nö. vaja kogu rahval, sest nii pensionite maksmiseks kui kogu riigi püstihoidmiseks on vaja inimesi, kes töötaks, elu edendaks ja makse maksaks. Omamoodi vastuoluline olukord. Et seda vastuolu leevendada on välja käidud mõte siduda inimese vanaduspension laste arvuga. Eks siin ole loomulikult palju agasid ja ei ole minu asi üritada neid siin ükshaaval selgeks rääkida, kuid mõnele asjale juhiksin siiski tähelepanu.

Sotsiaalkomisjon räägib eelkõige laste arvu ja pensioni sidumisest, jättes kõrvale tõsiasja, et juba täna on üsna tavaline, et töötatakse väljaspool Eestit ja sellega seoses jääb maksuraha nende samade kõrgemate pensionite tarvis hoopis saamata. Indrek Neivelt leiab, et tuleks arvestada ka seda, kas lapsed töötavad Eestis või välismaal. Õige. Aga lähme siit veel edasi.

Kui loeme pisut nimet artiklite kommentaare, märkame, et paljude kommenteerijate pahameel on suunatud tõsiasjale, et kõneall oleva süsteemi käivitamisel on suure hulga ent kasvatamata jäetud ja seega hukka läinud laste vanematel shanss suuremale pensionile kui näiteks kaks last korralikult üles kasvatanud ja kenasti koolitanud vanematel. Pole nagu jälle õiglane.

Kui nüüd kahe eelmise lõigu sisu kokku panna, saamegi juba pealkirjas sõnastatud ettepaneku - vanemate pension tuleks siduda üles kasvatatud täiskasvanud laste (Eestis makstava) sotsiaalmaksuga.
Kui on palju lapsi ja kõik on tublid ning aitavad seeläbi oma maksudega Eesti edenemisele kaasa, on ka nende laste vanematele riigi poolt suurem tugi. Kui lapsi on vähem kuid tublidus sama, on summaarne laste poolt makstav sotsiaalmaks väiksem ja vastav riigipoolne pensionilisa samuti väiksem. Kui aga lapsi on (palju) aga nad on kas Eestist lahkunud või siiski siin aga hukka läinud, on nende maksupanus kas olematu või väike ja selline on ka nende vanemate vastav pensionilisa.
Motivatsioon suure arvu laste muretsemiseks ja nende tublikskasvatamiseks oleks nagu suurem ja riigi suhtumine tublidesse vanematesse, kelle järeltulijad meie riiki hoiavad ja edendavad, õiglasem.

Üks võimalus sise skatehalliks

2009-10-30T14:00:00.029+02:00

Möödunud nädalal tõststeti Kuressaares üles küsimus sise skatehalli vajadusest. Ajamaja keldri parklas koha leidnud noored näitasid üles initsiatiivi ja käisid murega lähenevatest külmadest ja tagasihoidlikest tingimustest linnapea juures. Uudis sellest jõudis ka Meie Maa esiküljele.

Ka sel kevadel oli sama teema meil haridusosakonnas üleval ja käisime isegi üht võimalikku kohta, sisekujundusfirma Teiper kõrval asuvat angaari, vaatamas. Seal oleks pidanud aga eelnevalt päris palju raha sisse panema, enne kui asjast asja oleks saanud. Ruumis oli palju sügavad kanaleid omaaegsete nõugkogude sõjamasinate remontimiseks, põrandates oli palju ebatasasusi, ei olnud seal wc-d jne. Pealegi oli väga värskelt saabunud raske majanduslik seis ja kogu selle tõttu jäigi asi katki.

Nüüd on teema jälle noorte poolt üles võetud. Kiitus selle eest ja jätkuks teil tahtmist ikka asja seni ajada, kuni hall olemas. Reedel võttis minuga ühendust Kuido Koppel Kinlux varast ja pakkus tänu loetud artiklile sise skatehalli tarvis välja ruumid Piimakombinaadi vanas klubis. Käisime koos linna noorsootöö spetsialisti Lindia Lalloga asja vaatamas ja tundub, et asjal on jumet.

Pakutud ruumideks on kogu vana klubi 2. korrus. Seal on klubi saal koos lavaga 185m2. Saali eesruum 65m2 ja veel mõned kõrvalruumid kokku ca 80m2. Lisaks ka 2 wc-d. Hr. Koppeliga oli ka jutuks, et põhimõtteliselt ei ole neil midagi selle vastu, kui vaheseinad maha lammutada ja saada seeläbi üks suur ruum - 330m2. Panen ka siia nähtust mõned pildid.

Seda, et ühe vana klubi ruumidesse skatehall ära mahub peaks toetama näide Lõuna-Eestist Sangastest. Seoses klubi taasavamisega on seal küll nüüd asjad juba paar aastat teisiti, aga nagu nende kodulehekülg näitab, oli hall ikka päris uhke.

Nüüd on küsimus tegelikult selles, mis mahus oleks noored ise valmis asjade arengule ise õla alla panema. Püüame selle nädala linnavalitsuse istungil linnapoolse seisukoha kujundada (kas ollakse valmis katma näiteks pool või 75% või 100% ruumide rendikuludest) ja kui noored ka ehk jõudumööda organiseeruvad, näiteks MTÜ-ks Kuressaare Skatehall, siis võiks mitme peale ja võimaliku kaasfinantserimise toel ehk kevadvaheajal isegi esimesed Kuressaare lahtised võistlused korraldada.

Miks peaks kohalik poliitik blogi pidama?

2009-10-27T12:33:00.008+02:00

Ajakirjanik Raul Vinni küsis täna minult, miks ma hakkasin blogi pidama. Hakkasin vastust kirjutama ja ühel hetkel tundsin, et see vastus võiks ka siin olla.

Kui asi väga lühidalt kokku võtta siis eks asja eesmärk on ikka selline nagu ma ka siin blogi sissejuhatuses kirjutan - et saaks parema linna.

Ajalehe artiklid, mida ma ka 9 aasta jooksul valitsuses olles olen omajagu kirjutanud, eeldavad minu meelest rangemat joont ja mõni väiksem või toorem mõte vast lehte panna ei sobigi. Küll aga tundub mulle, et blogisse küll. Mõtete avaldamine kuulub aga igal juhul linna juhtimises osaleva inimese kohustuste hulka ja on lausa kahju, et ma seda blogimise varianti varem enda jaoks ei ole avastanud.

Neid mõtteid ja ka teostusi, mille puhul on jäänud välja hõikamata, et olen olulises mahus asjadele kaasa aidanud, ikka küll ja küll. Ja nagu elu on näidanud, ei ole see tagasihoidlikkus mitte kasuks tulnud. Püüan ka seda viga siis selle blogiga parandada.

Lisaks oleksin väga rahul, kui suudaksin mõne linna arengut puudutava küsimuse osas käivitada arvestatava aktiivsusega laiema arutelu, sest see mis meil siin toimub läheb mulle tõesti korda.

Ja kasutades juhust kutsun siinkohal kõiki linnavolinikke oma blogi püsti panema ja seal omi mõtteid linna asjadest kirja panema - kõik saaks lugeda ja kaasa rääkida ja linn saaks väga palju parem. See oleks ikka täiesti uus tase, kui kogu volikogu nii mõtteid avaldaks ja neid siis ka vastastikku kommenteeriks. Ja kui keegi kardab, et blogi käimalükkamine on kuidagi tehniliselt keeruline, siis julgen kinnitada, et nii see ei ole, ning pealegi on volikogul ka oma koolitamisvõimalused. Siit jätan aga mõttearenduse katki, sest volikogu koolitamine on juba volikogu esimehe teema.

Jõudu ajakirjanik Vinnile ja kui Teie teematõstatus seal lehes päädib kasvõi mõne uue kohaliku poliitiku blogi tekkimisega, siis minu meelest on tänane päev asja ette läinud.

Valimiste eelsest "asjadest rääkimisest"

2009-10-22T23:23:00.014+03:00

Täna hommikul sõlmitakse Kuressaare uue koalitsiooni kavatsuste kokkulepe, millega pannakse paika linna juhtimise kohtade jaotus. Samuti kinnitatakse, et moodustatav koalitsioon võtab oma tegevuses aluseks kõikide osapoolte valimisprogrammid, mille alusel töötatakse välja ühtne dokument - koalitsioonilepe.

Tuleb tunnistada, et nimetatud valimisprogrammidest valimiste eelsel ajal eriti ei räägitud ja seda nii kandideerijate kui ka ajakirjanduse poolt. Nad olid küll rohkem-vähem kättesaadavad, kuid ei enamat. Tegin muide regulaarseid jõupingutusi, kuid peale meie endi ja Reformierakonna programmi mul kätte saada ei õnnestanud. Täna koalitsiooniläbirääkimiste käigus selgus, et sotsidel on programm siiski täitsa olemas ja üsna põhjalik ning eelmise nädala reedel olevat see ka linna postkastidesse jõudnud, paraku ei jõudnud see aga minu postkasti Garnisoni tänaval. See valimismaterjalide mittejõudmine postkastidesse on aga omaette teema, mis leiab ehk ka edaspidi omaette käsitlemist.

Nüüd aga "asjast rääkimisest". Seda, et seda vähe oli sai juba öeldud. Püüdkem siis leida sellele faktile mõningaid mõistlikke selgitusi.

Üks asi, mida linnakodanik, kes kampaaniate köögipoolega kokku ei puutu ei pruugi teada, on tõsiasi, et meie mõlemad lehed käsitlesid valimisteeelseid kandidaatide kirjutisi 100% reklaamina ja nõudsid nende avaldamise eest reklaamide hinda. Lehtede hinnakirjad on kõigile kättesaadavad ja näiteks ühe täisleheküljelise artikli avaldamise eest Meie Maas tuleks maksta pea 15 000 krooni. Pole just eriti vähe, eriti kui arvestada, et kampaaniaraha tuleb kandideerijatel ise n.n. linna pealt kokku korjata. Erakonna poolt, vähemalt IRL-il, tuli lisaks ka toetus, aga see selleks. Ning kui nüüd seda kokkukogutud 15 tuhandet peos veeretada, siis mis siin salata kipub otsus ikka langema selles suunas, et paneme ikka pildid ja kui siis pildi kõrvale mõne teesi. Ja nii kurioosne kui see ei ole, kipub selline otsus tulema just kartusest, et neid jutte ei loeta, aga pildile pannakse pilk peale küll. Ja eks sellel kartusel on vast ikka oma tõepõhi all. Juhtusin küsima mõned päevad tagasi ajakirjanik Sergo Selderilt, kas ta on meie programmi lugenud ja selgus et ei. Tegin sama juttu ka koalitsioonipartneritega. Toivo Alt oli lugenud, Anton Teras aga pelgas, et olevat liiga pikk. (Eks ta tuli pikk jah aga see mida meie seltskond leidis linna arengu mõttes püüdlemisväärt oleva ei mahtunud kuidagi lühemasse.) Ei arva ma nüüd sugugi, et vaid Alt ja veel mõned keda ma kindlalt tean on meie programmi lugenud aga ülearupalju neid vast ei ole. Ja sama kehtiks ka näiteks nende võimalike artiklite kohta kus ka "asjast räägitaks".

Selles olukorras aitaks, kui lehed langetaks artiklite osas hinnad näiteks poole, või veel parem kolmandiku peale. Siis oleks ka erakondadel ja kandideerijatel surve maksta pigem vähem ja seda "asjast rääkimise" eest, mitte aga rohkem ja kena pildi eest. Kui aga lehtede tulupool sellist kõikide kirjutiste soodushinna lööki välja ei kannata, saaks näiteks panna limiidi, et iga seltskond saab näiteks õiguse avaldada soodushinnaga 2 või 3 korda 6000 tähemärgise loo. Ja avaldamise järjekorra võiks näiteks loosida, nii nagu seda tehakse Pärnu Postimehes. Mõelge selle peale seal lehtedes. Äkki juhtub nii, et kokkuvõttes müüte tänu sellele sooduspakkumisele hoopis rohkem ja neljanda võimu missioon saab ka nagu rohkem täidetud.

Valimised on toimunud

2009-10-21T00:16:00.007+03:00

Valimised on selleks korraks läbi. Ei saa just öelda, et saadud tulemusega võiks rahul olla. 5 kohta 21-kohalises Kuressaare Volikogus polegi ju nii vähe (tervelt 24%, kusjuures IRLil Eestis tervikuna 14%). Kui aga vaadata teiste tulemusi, siis tuleb tunnistada, et olime ainsad, kes kaotasid ja kui kõrvutada seda kaotust partnerite, reformikate, võimsa tõusuga, siis sisekaemuseks on põhjust enam kui küll.

Samas oli möödunud periood meile ju päris edukas. Sai ellu kutsutud ja läbi surutud mitmeid meie olulisi valimislubadusi, mis linna ja siin elamist oluliselt paremaks tegid. Pean silmas siinkohal eelkõige lasteaedade remonte ja linna heakorraettevõtte loomist, aga ka paljusid teisi suuremaid ja väiksemaid asju. Ju me ei osanud seda kõike aga enda kasuks välja mängida...

Vigadest tuleb aga õppida. Ja kui ei suudeta teha seda teiste omadest, siis tuleb seda teha enda omadest.

ps. Panen siia kusagile ka edaspidi meie 2005. aasta valimisprogrammide aruanded, kui kellelgi peaks veel olema tahtmist neid uurida.