2008. aasta kevadest alates on Kuressaares erinevalt mitmetest teistest Eesti linnadsest parkimine tasuta. Asi toimib nii talvel kui suvel ja linnal jääb täiendav rahaline kulutus ka tegemata - mäletatavasti oli tasulise parkimise ajal sellest linnale laekuvaid tulusid vähem, kui kulus kogu selle süsteemi nn. püstihoidmiseks.
Tasuta parkimine - väike asi, millele me kohalikud ilmselt enam ei mõtlegi. Kohe muutub see aga suuremaks, kui ta ära peaks kaduma... Ütlen kohe, et minule teadaolevalt sellist tasuta parkimise ärakaotamise plaani ei peaks ka kusagil olema. Samas jääb eelmise neljapäeva (25.10.2012) Pärnu Postimeest lugedes mulje, et keegi kusagil siin Kuressaares tahab jälle tasulist parkimist korraldama hakata. Ja asja tuleb tõsiselt võtta, sest sellest kirjutab lausa Pärnu linnapea Toomas Kivimägi isiklikult. Tsiteerin: " Ettevaatlikkusele sunnib Kuressaare näide, kus parkimine on tasuta. Avalikult on seda ebamugav tunnistada, kuid eravestlustes soovitakse tasulist parkimist pigem tagasi." Küsisin sellenädalasel linnavalitsuse nõupidamisel kolleegidelt, ega kellelgi ole muremõtteid seoses meie linnas toimiva tasuta parkimisega. Muremõtteid ei väljendatud.
Nõutuks tegev olukord. Kas peaks muretsema, või ajas Pärnu linnapea midagi segi...
Kuvatud on postitused sildiga massikommunikatsioon. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga massikommunikatsioon. Kuva kõik postitused
02 november 2012
27 oktoober 2009
Miks peaks kohalik poliitik blogi pidama?
Ajakirjanik Raul Vinni küsis täna minult, miks ma hakkasin blogi pidama. Hakkasin vastust kirjutama ja ühel hetkel tundsin, et see vastus võiks ka siin olla.
Kui asi väga lühidalt kokku võtta siis eks asja eesmärk on ikka selline nagu ma ka siin blogi sissejuhatuses kirjutan - et saaks parema linna.
Ajalehe artiklid, mida ma ka 9 aasta jooksul valitsuses olles olen omajagu kirjutanud, eeldavad minu meelest rangemat joont ja mõni väiksem või toorem mõte vast lehte panna ei sobigi. Küll aga tundub mulle, et blogisse küll. Mõtete avaldamine kuulub aga igal juhul linna juhtimises osaleva inimese kohustuste hulka ja on lausa kahju, et ma seda blogimise varianti varem enda jaoks ei ole avastanud.
Neid mõtteid ja ka teostusi, mille puhul on jäänud välja hõikamata, et olen olulises mahus asjadele kaasa aidanud, ikka küll ja küll. Ja nagu elu on näidanud, ei ole see tagasihoidlikkus mitte kasuks tulnud. Püüan ka seda viga siis selle blogiga parandada.
Lisaks oleksin väga rahul, kui suudaksin mõne linna arengut puudutava küsimuse osas käivitada arvestatava aktiivsusega laiema arutelu, sest see mis meil siin toimub läheb mulle tõesti korda.
Ajalehe artiklid, mida ma ka 9 aasta jooksul valitsuses olles olen omajagu kirjutanud, eeldavad minu meelest rangemat joont ja mõni väiksem või toorem mõte vast lehte panna ei sobigi. Küll aga tundub mulle, et blogisse küll. Mõtete avaldamine kuulub aga igal juhul linna juhtimises osaleva inimese kohustuste hulka ja on lausa kahju, et ma seda blogimise varianti varem enda jaoks ei ole avastanud.
Neid mõtteid ja ka teostusi, mille puhul on jäänud välja hõikamata, et olen olulises mahus asjadele kaasa aidanud, ikka küll ja küll. Ja nagu elu on näidanud, ei ole see tagasihoidlikkus mitte kasuks tulnud. Püüan ka seda viga siis selle blogiga parandada.
Lisaks oleksin väga rahul, kui suudaksin mõne linna arengut puudutava küsimuse osas käivitada arvestatava aktiivsusega laiema arutelu, sest see mis meil siin toimub läheb mulle tõesti korda.
Ja kasutades juhust kutsun siinkohal kõiki linnavolinikke oma blogi püsti panema ja seal omi mõtteid linna asjadest kirja panema - kõik saaks lugeda ja kaasa rääkida ja linn saaks väga palju parem. See oleks ikka täiesti uus tase, kui kogu volikogu nii mõtteid avaldaks ja neid siis ka vastastikku kommenteeriks. Ja kui keegi kardab, et blogi käimalükkamine on kuidagi tehniliselt keeruline, siis julgen kinnitada, et nii see ei ole, ning pealegi on volikogul ka oma koolitamisvõimalused. Siit jätan aga mõttearenduse katki, sest volikogu koolitamine on juba volikogu esimehe teema.
Jõudu ajakirjanik Vinnile ja kui Teie teematõstatus seal lehes päädib kasvõi mõne uue kohaliku poliitiku blogi tekkimisega, siis minu meelest on tänane päev asja ette läinud.
22 oktoober 2009
Valimiste eelsest "asjadest rääkimisest"
Täna hommikul sõlmitakse Kuressaare uue koalitsiooni kavatsuste kokkulepe, millega pannakse paika linna juhtimise kohtade jaotus. Samuti kinnitatakse, et moodustatav koalitsioon võtab oma tegevuses aluseks kõikide osapoolte valimisprogrammid, mille alusel töötatakse välja ühtne dokument - koalitsioonilepe.
Tuleb tunnistada, et nimetatud valimisprogrammidest valimiste eelsel ajal eriti ei räägitud ja seda nii kandideerijate kui ka ajakirjanduse poolt. Nad olid küll rohkem-vähem kättesaadavad, kuid ei enamat. Tegin muide regulaarseid jõupingutusi, kuid peale meie endi ja Reformierakonna programmi mul kätte saada ei õnnestanud. Täna koalitsiooniläbirääkimiste käigus selgus, et sotsidel on programm siiski täitsa olemas ja üsna põhjalik ning eelmise nädala reedel olevat see ka linna postkastidesse jõudnud, paraku ei jõudnud see aga minu postkasti Garnisoni tänaval. See valimismaterjalide mittejõudmine postkastidesse on aga omaette teema, mis leiab ehk ka edaspidi omaette käsitlemist.
Nüüd aga "asjast rääkimisest". Seda, et seda vähe oli sai juba öeldud. Püüdkem siis leida sellele faktile mõningaid mõistlikke selgitusi.
Üks asi, mida linnakodanik, kes kampaaniate köögipoolega kokku ei puutu ei pruugi teada, on tõsiasi, et meie mõlemad lehed käsitlesid valimisteeelseid kandidaatide kirjutisi 100% reklaamina ja nõudsid nende avaldamise eest reklaamide hinda. Lehtede hinnakirjad on kõigile kättesaadavad ja näiteks ühe täisleheküljelise artikli avaldamise eest Meie Maas tuleks maksta pea 15 000 krooni. Pole just eriti vähe, eriti kui arvestada, et kampaaniaraha tuleb kandideerijatel ise n.n. linna pealt kokku korjata. Erakonna poolt, vähemalt IRL-il, tuli lisaks ka toetus, aga see selleks. Ning kui nüüd seda kokkukogutud 15 tuhandet peos veeretada, siis mis siin salata kipub otsus ikka langema selles suunas, et paneme ikka pildid ja kui siis pildi kõrvale mõne teesi. Ja nii kurioosne kui see ei ole, kipub selline otsus tulema just kartusest, et neid jutte ei loeta, aga pildile pannakse pilk peale küll. Ja eks sellel kartusel on vast ikka oma tõepõhi all. Juhtusin küsima mõned päevad tagasi ajakirjanik Sergo Selderilt, kas ta on meie programmi lugenud ja selgus et ei. Tegin sama juttu ka koalitsioonipartneritega. Toivo Alt oli lugenud, Anton Teras aga pelgas, et olevat liiga pikk. (Eks ta tuli pikk jah aga see mida meie seltskond leidis linna arengu mõttes püüdlemisväärt oleva ei mahtunud kuidagi lühemasse.) Ei arva ma nüüd sugugi, et vaid Alt ja veel mõned keda ma kindlalt tean on meie programmi lugenud aga ülearupalju neid vast ei ole. Ja sama kehtiks ka näiteks nende võimalike artiklite kohta kus ka "asjast räägitaks".
Selles olukorras aitaks, kui lehed langetaks artiklite osas hinnad näiteks poole, või veel parem kolmandiku peale. Siis oleks ka erakondadel ja kandideerijatel surve maksta pigem vähem ja seda "asjast rääkimise" eest, mitte aga rohkem ja kena pildi eest. Kui aga lehtede tulupool sellist kõikide kirjutiste soodushinna lööki välja ei kannata, saaks näiteks panna limiidi, et iga seltskond saab näiteks õiguse avaldada soodushinnaga 2 või 3 korda 6000 tähemärgise loo. Ja avaldamise järjekorra võiks näiteks loosida, nii nagu seda tehakse Pärnu Postimehes. Mõelge selle peale seal lehtedes. Äkki juhtub nii, et kokkuvõttes müüte tänu sellele sooduspakkumisele hoopis rohkem ja neljanda võimu missioon saab ka nagu rohkem täidetud.
Tuleb tunnistada, et nimetatud valimisprogrammidest valimiste eelsel ajal eriti ei räägitud ja seda nii kandideerijate kui ka ajakirjanduse poolt. Nad olid küll rohkem-vähem kättesaadavad, kuid ei enamat. Tegin muide regulaarseid jõupingutusi, kuid peale meie endi ja Reformierakonna programmi mul kätte saada ei õnnestanud. Täna koalitsiooniläbirääkimiste käigus selgus, et sotsidel on programm siiski täitsa olemas ja üsna põhjalik ning eelmise nädala reedel olevat see ka linna postkastidesse jõudnud, paraku ei jõudnud see aga minu postkasti Garnisoni tänaval. See valimismaterjalide mittejõudmine postkastidesse on aga omaette teema, mis leiab ehk ka edaspidi omaette käsitlemist.
Nüüd aga "asjast rääkimisest". Seda, et seda vähe oli sai juba öeldud. Püüdkem siis leida sellele faktile mõningaid mõistlikke selgitusi.
Üks asi, mida linnakodanik, kes kampaaniate köögipoolega kokku ei puutu ei pruugi teada, on tõsiasi, et meie mõlemad lehed käsitlesid valimisteeelseid kandidaatide kirjutisi 100% reklaamina ja nõudsid nende avaldamise eest reklaamide hinda. Lehtede hinnakirjad on kõigile kättesaadavad ja näiteks ühe täisleheküljelise artikli avaldamise eest Meie Maas tuleks maksta pea 15 000 krooni. Pole just eriti vähe, eriti kui arvestada, et kampaaniaraha tuleb kandideerijatel ise n.n. linna pealt kokku korjata. Erakonna poolt, vähemalt IRL-il, tuli lisaks ka toetus, aga see selleks. Ning kui nüüd seda kokkukogutud 15 tuhandet peos veeretada, siis mis siin salata kipub otsus ikka langema selles suunas, et paneme ikka pildid ja kui siis pildi kõrvale mõne teesi. Ja nii kurioosne kui see ei ole, kipub selline otsus tulema just kartusest, et neid jutte ei loeta, aga pildile pannakse pilk peale küll. Ja eks sellel kartusel on vast ikka oma tõepõhi all. Juhtusin küsima mõned päevad tagasi ajakirjanik Sergo Selderilt, kas ta on meie programmi lugenud ja selgus et ei. Tegin sama juttu ka koalitsioonipartneritega. Toivo Alt oli lugenud, Anton Teras aga pelgas, et olevat liiga pikk. (Eks ta tuli pikk jah aga see mida meie seltskond leidis linna arengu mõttes püüdlemisväärt oleva ei mahtunud kuidagi lühemasse.) Ei arva ma nüüd sugugi, et vaid Alt ja veel mõned keda ma kindlalt tean on meie programmi lugenud aga ülearupalju neid vast ei ole. Ja sama kehtiks ka näiteks nende võimalike artiklite kohta kus ka "asjast räägitaks".
Selles olukorras aitaks, kui lehed langetaks artiklite osas hinnad näiteks poole, või veel parem kolmandiku peale. Siis oleks ka erakondadel ja kandideerijatel surve maksta pigem vähem ja seda "asjast rääkimise" eest, mitte aga rohkem ja kena pildi eest. Kui aga lehtede tulupool sellist kõikide kirjutiste soodushinna lööki välja ei kannata, saaks näiteks panna limiidi, et iga seltskond saab näiteks õiguse avaldada soodushinnaga 2 või 3 korda 6000 tähemärgise loo. Ja avaldamise järjekorra võiks näiteks loosida, nii nagu seda tehakse Pärnu Postimehes. Mõelge selle peale seal lehtedes. Äkki juhtub nii, et kokkuvõttes müüte tänu sellele sooduspakkumisele hoopis rohkem ja neljanda võimu missioon saab ka nagu rohkem täidetud.
Tellimine:
Postitused (Atom)