Uue pargi rajamisel on algus tehtud

Tänane talgupäev Kuressaare  Ida-Niidu uuel pargialal läks igati korda. Jõudsime kümnekesi kolme tunniga puhastada võsast ca 1000 m2 mis on pea 5% kogu tulevase pargi alast. Lisaks korjasime metsa alt kokku mitu suurt prügikotitäit igasugu prahti - jalgrattaosi, ajalehti, okastraati, päris suure peegli jne. Plats sai päris ilus. Panime uute pargiasukate tarvis ka puu otsa ühe uue ilusa pesakasti.

Algus on tehtud, aga pikk tee on veel minna. Samas näitas tänane päev, et ülearu raske ega ka suuri kulutusi nõudev selle ala võsast puhastamine ei ole. Kui selle töö saaks tehtud, siis muutuks ala inimestele kasutatavaks ja küll seejärel hakkaks tulema ka mõtteid, mis suunas selle pargiga peaks edasi liikuma.

Uue pargi esimesed talgulised: esimeses reas vasakult Priit Paju, Andre Brõsov, Sander Brõsov, teises reas vasakult Katrin Brõsov, Andres Brõsov, Toivo Alt, Jaan Kirss, Leonid Siniavski, Lindia Lallo. Pildilt puudub Argo Kirss.

Algatame Kuressaare 450. juubeliks uue pargi rajamise.

2013. aastal tähistame meie kodulinna 450 juubelit. Eelmise aasta sügisest alates toimunud juubelikomisjoni koosolekutel on kogutud ja vaagitud mõtteid, kuidas sobilikult linna juubelit tähistada. Ühe ideena on arutlusel ka mõte, rajada linna juubeli puhul uus park. Juubelipidustuste ja –trükiste kõrval oleks uus park midagi sellist, mis ka 10, 50 või ka 100 aasta pärast pakuks meie linnakodanikele ja külalistele lausa igapäevast rõõmu ja kasutamist ning suudaks meenutada linna 450. tähtpäeva.

Kui vaadata meie linna kaarti, siis praegune puhkeala, kus saab mõnusasti aega veeta, jääb ühte linna serva - Lossipark, rannaala, tervisepark. Selle alaga piirneb Kuressaare aedlinn - piirkond, mille elanikel on tänu oma aedadele "roheline olemine" ka omast käest võtta. Samas ei ole linna teises servas, kuhu on koondunud korterelamud, Smuuli ja Ida-Niit, elukoha lähedast roheala. Ka seal võiks olla koht kus jalutada, kultuurmaastikku nautida, pargipaviljonis vihmavarjus olla, lastega sügiseti lehtede seest kastanimune korjata või nendega koos lihtsalt joosta ja mängida.

Tänaseks kuulub linnale maa, mis jääb Olerexi tankla, Marientali tee ja Lehe tänava vahele. Lisaks veel Marientali tee äärsed kadastikud Lehe ja Mooni ning Mooni ja Raja tänavate vahel. Nende maade baasil saaks linna teisegi serva rajada uue arvestatava suurusega pargivööndi. Pindalalt on näiteks tankla, Lehe tänava ja Marientali tee vaheline ala (2,14 hektarit) täitsa võrreldav Lossipargi Pargi tänava ja vallikraavi vahelise alaga, mis jääb lossi sissesõidutee ja tenniseväljaku vahele (2,25 hektarit). Vähetähtis pole ka see, et tänu linna ümbritsevale kergliiklusteele on nimetatud ala Ida-Niidus ka teistest linna piirkondadest mugavalt ligipääsetav.

Lehe tänava ja Olerexi tankla vahelisel enamjaolt võsastunud maatükil on omajagu ka üsna suuri puid – männid, kased, haavad. Aruka harvendusraie korral võiks need moodustada juba ühe osa uue pargi kõrgemast haljastusest. Ala keskel on madalam ja märjem piirkond, mille süvendamine annaks vajalikku materjali kõrgemate kohtade loomiseks ja oleks omakorda võimaluseks rajada pargi keskele veekogu. Selle kaldale oleks jalutuskäik piki Õie tänavat igalt poolt Ida -Niidust vaid mõne minuti tee. Aga see selleks - variante pargi stiili valikul on mitmeid ja arukas on kuulata siin maastikuarhitektide nõu, aga ka arvamusi linnakodanikelt.

Kõige tähtsam on aga asjaga algust teha. Linna heakorrapäeva ja üle Eestiliste heakorratalgute „Teeme ära“ raames toimub 14.aprillil teiste hulgas ka esimene talgupäev võimalikul uuel pargialal. Talgutele saab registreeruda „Teeme ära“ kodulehel. Raiume võsa ja alustame selle ala muutmist läbinähtavaks ja läbikäidavaks. Hea, kui oleks kaasa võtta ka tööriist millega võsa raiuda/lõigata/saagida. Aga ka lihtsalt abikäed on vajalikud – oksad vajavad kokkukandmist ja mõned isetekkelised prügiladestuskohad ärakoristamist. Linna poolt pakutakse talgulistele teed ja saiakesi ning tööpäeva lõpus teeme ka ühispildi.

Kõik kes kohale tulevad ja käed külge panevad saavad end lugeda uue pargi rajamise algatajateks. Ja aastate möödudes oleks igas talgutel osalenud peres oma väike lugu sellest ühisest saamisloost mida pargiteedel jalutades meenutada.








---------------------------------------------------------------------------------------------------------
Lisan olukorra ilmestamiseks ja plaanitava pargi asukohast parema aimduse saamiseks mõned aerofotod (fotode autor Andi Roost).

Foto on küll ajast kus Auriga veel puudub, aga Ringtee ja vanade teraviljaladude järgi peaks võimalik uue pargi asukoht olema ülesleitav.

Ka kergliiklustee mis tagab pargialale mugava juurdepääsu oli pildi tegemise ajal veel rajamata.

Kavandatava pargiala keskosa on märjem ja madalam. Äärteosas siiski arvestatavalt suuri puid.

Ida-Niidu elamute piirkonda ääristavad kolm kõrvutiseisvat roheala.

Linna läbitavusest ratastooli, lapsevankri ja käimisraamiga

Kõik me soovime, et linna teed ja tänavad oleks korras ja mugavalt läbitavad. Et kõnniteedel puuduksid augud ja takistused, mis sunniks meid tegema ebamõistlikke manöövreid või mis veel hullem, paneks meid kukkumisohtu. Kuressaare olemasolevad kõnniteed võiks paljuski päris headeks lugeda, kuid ärme unusta, et tee headuse hinnang sõltub ka hindajast endast. Terve ja noore inimese puhul jäävad paljud kohad, mis ratastooliga, käimisraamiga, aga ka lapsevankriga või lihtsalt liikumisraskusega inimesele tõsiseid probleeme tekitavad, lausa märkamatuks. Ometi peab linnakeskkond olema ligipääsetav kõikidele. Vastavalt majandusministri määrusele „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“ https://www.riigiteataja.ee/akt/226420  peab kõnnitee äärekivi kõrgus tänava ületamise kohas olema 4 - 2,5 cm.

Nendest piiridest kõrgemate äärte nn. allalaskmisega on teadlikult linnas tegeletud ka varasematel aegadel. Aastatel 2003 – 2005 likvideeriti Kuressaares üle 100 analoogse kõrge serva. Kuid kohti, kus kõnnitee äärekivi kõrgus ületab kas ristmiku või ülekäiguraja juures nõutava 4 cm ja seda lausa mitmekordselt, on meie linnas siiski veel päris palju. Olen internetilehele www.oesel.ee/kaardistamine  kogunud üle 60 koha andmed ja fotod Kuressaares, kus kõnnitee äär on liiga kõrge ja seetõttu on raskendatud või suisa võimatu liiklemine ratastooliga, käimisraamiga, aga ka lapsevankriga või lihtsalt liikumisraskusega eakal või puudega isikul. Need on kohad ristmikel ja ülekäiguradade juures.

Aastateks 2009 – 2013 sõlmitud linna koalitsioonileppes võeti kohustuseks likvideerida vähemalt 30 sellist kõrget äärt ja rajada vastavad kaldpinnad. Oleme antud teemat arutanud linnavalitsuses nii eelmisel kui ka käesoleval aastal ja vastavalt kokkulepitule saavad sel suvel need 30 kaldpinda rajatud. Konkreetsete kohtade väljavalimisel lähtume kahest põhimõttest: koht on võrreldes teiste kohtadega tihedama liiklusega, liiklemist takistava äär on võrreldes teiste kohtadega kõrgem.

Samas on juba praegu kaardistatud enam kui 60 parandamist vajavat kohta ja lisaks andmebaasis juba olevatele, on selliseid kohti Kuressaares veel. Seega ei tohi selline liikumisvõimaluste parandamine jääda ühekordseks ettevõtmiseks. Hea oleks, kui igal aastal suudaksime likvideerida näiteks 10 või 20 või… kõrget äärt. See tagaks arengu ja annaks lootuse, et linna olemasolevad kõnniteed on mõne aasta pärast nõuetekohased ka ratastooli või käimisraami kasutajatele.

Allpool on toodud valik andmebaasis olevatest eelpoolnimetatud probleemsetest kohtadest, mis sel aastal peaks saama lahenduse.

Tervishoiukulu arvestamine võiks alata mitte haigla- vaid koduukselt.

Reedel, 11.veebruaril, tähistati Kuressaare Haiglas selle praeguse hoone 70. sünnipäeva. Lisaks avati täielikult renoveeritud nn. vana hoone teine ja kolmas korrus. Arstid, õed ja kõik kohaletulnud olid uhked ja tundsid headmeelt uute ruumide üle. See, et Kuressaare Haigla on järjekindlalt, osakond osakonna järel, suutnud renoveerida omi ruume ja varustada neid ka uue ning kaasaegse meditsiinitehnikaga, on kogu saarerahva jaoks väga väga oluline. Kohapealsed head diagnoosimis- ja ravivõimalused on meile, kes me elame mere taga, hindamatu väärtusega.

Ja ometi on lisaks ravivõimalustele meie oma maakonnahaiglas meil kõigil, mõnel rohkem, teisel vähem, vaja aeg ajalt sõita ka mandrile, sealsetesse Tallinna, Tartu või Pärnu haiglatesse. Olgu siis kas statsionaarsele haiglaravile või ambulatoorsele nn. arsti vastuvõtule. Seda sõitmist tuleb ette võtta täiesti objektiivsel põhjusel, sest Kuressaare haigla on haiglatüübilt üldhaigla, kus osutatav meditsiiniteenus on võrreldes nn. kõrgemate haiglatüüpidega, keskhaigla ja piirkondlik haigla, oluliselt piiratum. Iga haiglatüübi ajoks on ju riiklikult kehtestatud nõuded milliseid tervishoiteenuseid nad peavad ja võivad osutada. Teisiti öeldes on määratud ära nende tegutsemispiirid ja üldhaigla, sh. ka Kuressaare Haigla, piirid on võrreldes nii keskhaigla, näiteks Pärnu Haigla, kui ka piirkondliku haigla, näiteks Põhja Eesti Regionaalhaigla, omadega tunduvalt kitsamad. Ja nii juhtubki, et kui tervisehäda on sellises valdkonnas mida Kuressaares ei ravita või on tegu keerukama juhtumiga, tuleb siirduda mandrile.

Vastavalt Eesti Ravikindlustuse seaduse § 2 põhineb meil ravikindlustus muuhulgas ka ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse põhimõttel. Kindlasti on juristid võimelised seda "võrdse kättesaadavuse põhimõtet" üsna laiades piirides tõlgendama, aga tavalise inimese jaoks (julgen arvata) on võrdsuse mõiste üsna üheselt mõistetav. Kas ravi meil on ikka võrdselt kättesaadav? Kui näiteks ühel juhul piisab onkoloogilisel haigel Tallinna linnaliini bussi või trolli istumisest ja umbes pooletunnisest sõidust et jõuda järjekordsesse kemoteraapiasse, peale mida saab ta jälle poole tunni ja linnasisese bussipileti hinnaga koju. Siis Saaremaalt samale protseduurile minnes tuleb kulutada vähemalt terve päev ja lisaks Tallinna linnasisese transpordi kuludele tuleb maksta ka Tallinnasse bussisõidu kulud. Rääkimata olukorrast, kui sõitu alustatakse mitte Kuressaarest vaid näiteks Mustjalast või Lümandast, kust bussigraafikute tõttu tekib ka koduväline ööbimisvajadus koos jällegi täiendavate kulutuste ja teraapiajärgsete vaevustega. Minu meelest ei ole selline ravikorraldus piirkondlikult võrdselt kättesaadav.

Selge on loomulikult see, et vahemaid kaotada ei ole võimalik ja kolme olemasolevate regionaalhaiglat ühtlaselt kogu Eesti peale "laiali määrida" ka ei saa. Aga sellise ebavõrdsuse leevendamiseks tuleks lugeda ravikindlustuse poolt kaetavate tervishoiukulude hulka lisaks praegustele, ka raviasutusse jõudmise transpordikulud. Pean seda mõtet silmas kui printsiipi, mis vajab kindlasti konkreetset rakendussätet. Selle viimase väljatöötamine peaks aga jääma juba sotsiaalministeeriumi tervishoiuametnike kätte.
Lihtne see kindlasti ei ole. Kui aga tahetakse valida lihtsat teed, siis selleks on Ravikindlustuse seadusest ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse printsiibi väljavõtmine. Aga kas sellist Eestit me tahaksime?