Uued tänavavalgustid takistavad kõnniteedel liiklemist

Viisin täna Kuressaare linnapeale ühe märgukirja. Kuna andsin selle ise üle, siis oli ka asja sisust põgusalt juttu. Linnapea tundis huvi, kas mul on ka mõned näited tuua nende kohtade osas, millele oma kirjas viitan. Tegin pärast linnas väikese ringi ja panen tehtud fotod nüüd ka siia kirja teksti sisse üles. 

Sai nimetatud sedagi, et panen selle märgukirja ka oma blogisse üles. Seda just eelkõige märgukirja viimase lõigu esimese lause ja lootuse, et ajakirjandus lahenduse leidmisele hoogu juure lükkab, tõttu...

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Märgukiri kõnniteedele paigaldatavate tänavavalgustite kohta

Paigaldatud valgustihoidjate ja majaseina vahe on Pikal tänaval napp 90 cm.

Kuressaare linnas on käimas suur tänavavalgustuse uuendamise projekt. See on suurepärane ettevõtmine, mille käigus saab linn säästlikuma valgustuse, kaunima ja kaasaegsema linnailme ning paremad võimalused valguse reguleerimiseks.

Kahjuks olen seoses uute valgustite paigaldamisega märganud ka puudusi, mis nii kurb kui see ka ei ole, jäävad end meelde tuletama kardetavasti veel kümnete aastate jooksul. Asi puudutab Kuressaare vanalinna kitsastel tänavatel tehtavaid töid, kus valgustid paigaldatakse senistelt kohtadelt sõidutee äärtes niigi kitsastele kõnniteedele.

Vastavalt kehtivale majandusministri määrusele „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“ https://www.riigiteataja.ee/akt/226420 peaks kõnnitee laius olema vähemalt 180 cm. Ilmselgelt selliseid kõnniteid meie vanalinnas peale peatänava ei ole. Samas oleks inimlik ja ülioluline, et kõnniteed oleks nõuetele mittevastamiset hoolimata siiski jalakäijale läbitavad. Sama määruse kohaselt vajab ratastool minimaalselt 120 cm laiust kõnniteed. Ka selliseid kõnniteid ei ole vanalinna tsoonis igal pool, kuigi nii mõneski tänavalõigus on see laius (praegu veel) täitsa olemas.

Uste esised trepid muudavad Kohtu tänava kõnnitee ka
lapsevankrile (rääkimata ratastoolist) läbimatuks.

Tulles siit veel sammukese tagasi, peame möönma, et 90 cm on kõnnitee laiuseks viimane piir. Alla selle ei ole kõnnitee ratastoolile, mille laius on ca 75 cm, ja näiteks kaksikute vankrile (ca 80 cm) sisuliselt läbitav. Läbi häda on selline kõnnitee laius Kuressaare vanalinnas olemas, kuigi ka praegu on nendel teedel mitmeid takistusi, kas neidsamu laternaposte, liiklusmärke või treppe, mis ühe või teise tänavalõigu sisuliselt läbitamatuks muudavad. Peame mõistma, et nõuetekohase kõrgusega meetri laiune ja näiteks 60 meetri pikkune kõnniteelõik, mis on ühe kõnniteele paigaldatud laternaposti tõttu 35 cm ulatuses 60 cm lai, on ratastooli jaoks sama mis puuduv kõnnitee.

Kahjuks paigaldatakse eelnimetatud tänavavalgustuse projekti käigus Kuressaare vanalinnas uued valgustid kõnniteedele. Paraku on siin läbivaks jooneks ka see, et valgustid paigaldatakse mitte kõnnitee sõidutee poolsesse serva vaid majade ja aedade vastu.

Garnisoni tänava 100 - 110 cm laiune kõnnitee on saamas endale
laternapostide kandurite näol pea 40 cm takistused - tööd juba käivad.

Kuna valgustiposte hoidvaid betoonkannusid (ülemine diameeter ca 35 cm)ei ole võimalik täiesti vastu aeda või maja paigaldada, siis jäävad need paratamatult veel rohkem kõnniteedel liiklemist takistama. Teine nimetatud betoonkannude paigaldamise tehniline iseärasus, mille vajalikkuset mina aru ei saa, on see, et kannud paigaldatakse selliselt, et nad ei ole mitte teega tasa, vaid on kõrgemal. Sellest tulenevalt väheneb tee läbitavus ratastoolile, lapsevankrile ja rulaatorile veelgi.

Lihtsaks võimaluseks oleks siin tänavavalgustite paigaldamine kõnnitee äärde sõiduteele. Seda enam, et vanad asendatavad puitpostid just nende kohtade peal sageli olid. Sõiduteedel on vanalinnas laiust piisavalt, nii et vahetult kõnniteede

Sellele Pika tänava lõigule ei ole töödega veel jõutud, aga rakendades seni kasutatud põhimõtteid, kaoks ka siin praegu ca 110 cm-sest kõnniteest umbes 40 cm, mille võtaksid enda alla laternapostide alused. Ka teisel pool tänavat on tee sama lai.

äärekivide vastu paigaldatavad postid ei takistaks siin oluliselt midagi. Ainuke asi mis sellise paigutuse vastu räägib, on ilmselt tänavate puhastamise väiksem mugavus. Aga kas see kaalub üles kõniteede normaalse läbitavuse? Minu arvates mitte. Pealegi on siiamaani sellise laternapostide paiknemisega tänavapuhastajad hakkama saanud.

Rootsi tänaval on küll paigaldatud kanduriga lood enam vähem,
kuid kõnnitee laius ees oleva kolledži hoone nurga juures on
lootusetu...

Tänavavalgustuse projekt edeneb mitte päevade vaid tundidega. On tagumine aeg vaadata üle uute tänavavalgustuspostide asukohad vanalinna kitsaste tänavate tsoonis ja paigaldada need selliselt, et kõnniteed oleks meie inimetele normaalselt kasutatavad. Juba tehtud tööd, kus „pudelikaelad“ juba loodud, tuleks aga koheselt ümber teha, vajadusel selleks kasvõi lisaraha makstes. Täna, kui see projekt on veel töös ja „soe“ on see veel võimalik. Kui loodame, et ah „läks küll kehvasti, aga eks me edaspidi püüa selle kuidagi korda teha“, siis jäävad täna rajatavad „takistusribad“ meie linna kõnniteedele ilmselt aastakümneteks ja see oleks kahetsusväärne.

Ilmselt markantseim näide takistusest...

Kuressaare Hoolekande skandaalist

18.juunil 2013 avaldati Saarte Hääles minu artikkel, mis suviste tegemiste tõttu jäi blogisse panemata. Kuna see võiks siiski aga ka siin kajastatud saada, siis teen seda nüüd.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuidas kiirelt taastada normaalne olukord?

Möödunud nädalal lahvatas ajakirjanduses skandaal sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja valimiste ümber. Sihtasutuse esimehe ja abilinnapeana tahan anda siinkohal selgitusi ja teha mõningaid täpsustusi selle teema kohta avaldatud artiklites toodud väidete osas. 

Olgu kohe lisatud, et selle teema käsitlemise ajal on ka juristide seisukohad täienenud, mistõttu esineb erinevate kuupäevade artiklite kõrvutamisel seisukohtade erinevusi.

Kolmelt aastalt neljale
 Aga alustagem algusest. 2012. aasta juunis muutis Kuressaare linnavolikogu oma määrusega sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne põhikirja. Tegu oli põhimõtteliste muudatustega, mis viidi sisse ka teiste linna asutatud sihtasutuste põhikirja.
Üks neist muudatustest oli nõukogu volituste pikendamine seniselt kolmelt aastalt neljale aastale, alates nõukogu liikme määramisest. Selle muudatuse sisseviimise aluseks oli tõsiasi, et sihtasutuste nõukogud on meil Kuressaares poliitilised ja kuna valimiste periood on samuti nelja-aastane, siis peeti mõistlikuks siin sama rütmi järgida.

Teise olulise punktina viidi sihtasutuste põhikirjadesse sisse nõue korraldada juhatuse liikmete valimisel konkurss. Selle põhimõtte sisseviimisega kinnitas koalitsioon tahet jätta meie linna asutuste tegevjuhtimisest välja poliitiline tasand – linna asutusi juhtigu oma ala parimad asjatundjad.
Vastavalt sihtasutuste seaduse paragrahvile 42 tuleb aga põhikirja muudatus selle jõustumiseks kanda vastavasse registrisse. Vastavasisuline korraldus teha registrikanne kahe nädala jooksul anti sama volikogu määrusega sihtasutuse juhatajale Tiia Tammsalule. Lisaks saatis linnakantselei Tiia Tammsalule 18. juunil 2012 ka vastava meeldetuletuse. Tänase päeva seisuga, mil neid ridu kirjutan, on see põhikirja muutmise kanne veel paraku tegemata. Selle tulemusena kehtib ka praegu veel vana põhikiri, kus nõukogu volituste ajaks on kinnitatud kolm aastat.

Sihtasutuse viimane nõukogu nimetati ametisse 2010. aasta veebruaris ja kuna ka 2013. aasta veebruaris kehtis nagu praegugi vana põhikiri, siis vastavalt kolme aasta möödumisele nõukogu volitused lõppesidki ja kuni tänaseni on asutus ilma nõukoguta. Piinlik olukord.
Ei tulnud ma selle peale, et kontrollida üle juhatajale volikogu poolt antud ja linnavalitsuse poolt üle kinnitatud korraldus ja seda veel olukorras, kus juhataja on ise sellesama volikogu liige. Mul on kahju ja ma vabandan, et kokkuvõttes on nii juhtunud ja eriti seetõttu, et volituste puudumise ajal oleme nõukoguga korduvalt koos käinud ning sihtasutuse ja inimeste jaoks olulisi asju otsustanud.

Töö tuleb uuesti teha
Lisaks juhataja leidmiseks läbi viidud konkursile otsustas nõukogu oma aprillikuu koosolekul tõsta oluliselt sihtasutuses töötavate inimeste palku (olgu nimetatud, et selle palgatõusu tulemusena on sihtasutuses tänavusest maikuust palgad keskmiselt üle 10% kõrgemad kui 2009. aasta “masueelne” palgatase). Samuti kinnitasime aprillis asutuse 2012. aasta majandusaasta aruande ja 2013. aasta eelarve. Nüüd tuleb see töö kõik uuesti teha ja segaduse likvideerimiseks tuleks linnavalitsusel nõukogu esimesel võimalusel uuesti ametisse nimetada.

Linnavalitsuse eelmise nädala istungil, kus ühe päevakorrapunktina oli arutusel puuduvate nõukogude probleem, ei olnud juriidilist takistust nõukogu ametisse nimetamiseks. See, et uus põhikiri, mille volikogu aasta tagasi vastu võttis, on registrisse kandmise tõttu veel jõustumata, ei takistanud nõukogu ametisse nimetamist – vana põhikiri oli ju jõus. Paraku jäeti uus nõukogu ametisse nimetamata…
Nüüdseks on asi avalikkuse ette jõudnud ja paisunud poliitiliseks skandaaliks, et konkursi võitis vale inimene. Kahjuks ei ole see esimene kord, kui olen tundnud (seni küll mitte nii avalikult), et konkursse, mis pealtnäha on korraldatud parimate spetsialistide leidmiseks, on püütud kallutada “poliitiliselt õigete isikute” suunas. Või kuidas peaks mõistma näiteks nõukogu liikme Anton Terase avaldust vahetult enne kandidaatide ümbrikute avamist, et “ümbrikke pole mõtet avada, sest niikuinii on teada, kes võidab”.

Me läheme oma riigiga rappa, kui hakkame ka asutuste juhte ametisse panema, lähtudes poliitilistest kaalutlustest. Või kui seda tõesti tehakse, siis tuleks ka otse välja öelda: see ongi võimul oleva seltskonna meeskond, kes sel juhul aga ka lahkub, kui lahkuvad võimulolijad. Pigem võiks siiski kaaluda nõukogude vähemalt osalist apolitiseerimist, kaasates nende liikmeteks valdkonna eksperte, kes ei ole erakondadega seotud. Aeg selliste teemade arutamiseks peakski just õige olema.
Kuidas sellest olukorrast aga nüüd välja tulla, et näiteks Neeme Korvi 14. juuni artiklist paistev hoiatus Türgi lähedusest veel ühte sammukest reaalsuseks muutumise suunas ei astuks? Minu arvates on selleks ainult üks võimalus. Uue sihtasutuse nõukogu liikmeteks esitavad erakonnad täpselt samad inimesed, kes olid seal seni, linnavalitsus kinnitab need. Nõukogu asub tööle ja ootamatult õigustühiseks muutunud otsused legaliseeritakse kiirete hääletustega, sest arutelud sisuliste küsimuste üle on sellel seltskonnal peetud.

Kallemäe kooli probleemi ei tohi lahendada puudega laste arvelt

Eelmisel nädala kirjutas Kallemäe kooli juhataja Saarte Hääles artikli, milles rääkis Kuressaares asuva toimetulekukooli likvideerimise kavast ja siinsete laste edaspidisest võimalikust õppimisest Kallemäel asuvas koolis. Artikli oli ta pealkirjastanud – Kallemäele kolimisest võidaksid mõlemamaja lapsed.  Optimistlikus toonis loos, mille avaldamise eelsel päeval toimus toimetulekukooli lastevanemate üsnagi sünge koosolek, kus kooli likvideerimiskavast neile esmakordselt räägiti, esines paraku faktivigu ja pooltõdesid ning seda minu arvates mitte laste kasuks

Artikli ilmumisele eelnenud paaril koosolekul, kus seda teemat on arutatud, on olnud üldiseks tõdemuseks, et olukord on keeruline ja häid lahendusi siin enam ei ole. Võitmisest ei ole olnud sisuliselt juttugi - on ainult kaotus. Jääb vaid valida, kes selle kaotusekoorma enda kanda võtavad. Kas raske ja sügava puudega lapsed ja ka nende emad-isad. Või kannab selle koorma riik, kes on teinud läbimõtlemata ja priiskavaid investeeringuid.

Ja et lugejad teaksid, mis positsioonilt ma seda lugu kirjutan, siis olgu öeldud, et lisaks 12 aastasele töökogemusele linna sotsiaal- ja haridusvaldkonna juhtimisel on ka minul laps, kes õpib toimetulekukoolis. Seetõttu olen lisaks tööle ka isikliku elu kaudu kursis, mida tähendab kasvatada puudega last.

Tänase probleemi Kallemäe kooliga võib lühidalt kokku võtta lausesse: koolil on kaks uut koolihoonet, Kallemäel ja Kuressaares, mida on üsna kulukas üleval pidada, sest laste arvud nendes koolides vähenevad, mistõttu kipub asi minema ebaefektiivseks. Selles ebaefektiivsuses peitubki üks võimalik kaotus, mis meid, täpsemalt riiki, ees ootab – see on rahaline kaotus. Selle kaotuse algmed ei ole aga linna toimetulekukoolis, nagu koolijuhataja Kaire Kiili loos mulje jäetakse, vaid Kallemäel asuvas väga suures koolihoones ja seal järsult kahanevates laste arvudes.

Linna toimetulekukoolis õpib sel õppeaastal 22 õpilast, järgmisel õppeaastal on lapsi kooli minemas 20 (vähenemine ca 10%). Uus ja spetsiaalselt puuetega laste kooliks ehitatud üsnagi kompaktne hoone Suur-Põllu tänaval on ehitatud 24 lapsele ja asub päris heas asukohas. Koolil on teisel korrusel oma väike võimlemissaal, koolitoidu valmistamisega tegeleb kõrvalasuv linna Päevakeskuse köök, ujumas käiakse mõnesaja meetri kaugusel asuva haigla basseinis. Selleks sügiseks rajatakse kooli kõrvale lastekodu puuetega lastele peremajad, kust koolitulekuks on vaja vaid üle hoovi (tänavale minemata) tulla. Paremat olukorda lastele ja efektiivsemat kooli pidajale ehk riigile on raske ette kujutada. Usun, et Kuressaares asuva toimetulekukooli näol on tegu ka kõige kuluefektiivsema riikliku erikooliga Eestis, kusjuures toonitan veelkord üle, selles koolis on kõik vajalik lastele olemas.

Kallemäel asuvas koolis õpib praegu 36 õpilast, järgmisel õppeaastal 24 (vähenemine ca 33%). Ka selles koolihoones on kõik olemas, ütleks lausa et „viimase peal“ - õppeklassid, puidutöökoda, õppeköök, jõusaal, bassein, täismõõtmetes võimla, uhke aula, staadion, oma köök ja söökla, internaat jne – lastele, kellelt saatus on oma osa ära võtnud, peaksime meie andma kõik, mis sellele saatusele aitaks vastu seista.

Paraku on aga koolihoone planeeritud ja ehitatud 70 lapsele ja täna seega pooltühi. Kust võeti see optimistlik laste arv, on täna suur küsimärk... Toimetulekukooli vanemate möödunudnädalasel koosolekul oli kooli juhtkond sunnitud tunnistama, et linna kooli sulgemist seda arvu projekteerijatele ette andes silmas ei ole peetud, kuigi koosoleku alguses üritati teistpidist väita. „Suuremad mahud (kooli üldpind on ca 3000 ruutmeetrit) ehitati lihtsalt teatud perspektiivitundega“: oli vastus vanemate küsimusele. See tunne ja omaaegne nende ehitusmahtude kooskõlastus haridusministeeriumi poolt on osutunud aga ekslikuks. Lisaks laste arvu objektiivsele vähenemisele, mis oli paraku ka mõned aastad tagasi teada, hakkab peagi kehtiv riiklik poliitika (mis minu meelest ei ole õige!), suunama ühte osa lihtsustatud õppekaval järgi õppivatest lastest tavakoolidesse. Sellest võib lugeda nii haridusministeeriumi kodulehelt kui ka Kaire Kiili artiklist. Selle tõttu jääb Kallemäel ja just Kallemäel õppivaid õpilasi veelgi vähemaks. Kokku planeeritakse haridusministeeriumi poolt tulevikus Saare maakonda riiklikke õppekohti vaid 30 intellektipuudega lapsele. Praegu on meil neid kohti siis vastavalt linna toimetulekukoolis 24 ja Kallemäel 70 – kokku üle kolme korra rohkem. Sellises olukorras tuleks kellelgi tunnistada suurt planeerimisviga, mis on viinud ilusti väljendades üleinvesteerimiseni, mitte nii ilusti väljendades aga riigi rahade raiskamiseni. Tõstkem neid laste arve kuidas tahes, mõistlikku täituvust see Kallemäel asuvale koolile ei anna ja rahaline kaotus rohkem kui pooltühja kooli käigushoidmisest on paratamatu.

Nüüd aga veel ühest olulisest aspektist mida on rõhutatud ka riiklike erikoolide võrgu korrastamise kavades, mis on aga välja jäänud koolijuhataja artiklist – nimelt peaksid erikoolid asuma kohas, mis tagaks võimalikult lihtsa liikumise kooli ja kodu vahel. Praegune Kallemäe kooli asukoht seda ei toeta. Paiknedes kohas, kus inimasustus on väga väike, on pea kõik õpilased sunnitud kooli jõudmiseks läbima pikki vahemaid. Väga paljude maapiirkondade, näiteks Kärla ja Lümanda, lapsed on sunnitud kodust terveks nädalaks eemale jääma, sest kui nad isegi suudaks taluda pikka bussisõitu koos ootamise ning ümberistumisega Kuressaares, siis tänu sobimatutele bussigraafikutele nad õigeks ajaks hommikul kooli ei jõuaks. Lisaks sellele, et maakonnakeskuses paiknev erikool oleks inimlikult õigem, suurem osa lapsi saaks ikkagi igapäevaselt koju oma ema isa juurde, oleks see otstarbekam ka rahaliselt. Kulutused internaadile väheneksid.

Kirjeldatud logistikaprobleemist lähtuvalt tekib ka teine küsimus. Mis kaalutlustel ja kelle huvides üldse ehitati sisuliselt vana Kallemäe kooli müüridele ja selle külge mitmekordset ehitusmahtu lisades uus kool kohta, kuhu laste kohalejõudmine on nii raske? See, et suur hulk lapsi peab sellise kooli asukoha tõttu igaks koolinädalaks oma kodu maha jätma, oli ka teada juba aastaid. Kas oli see pime soov lihtsalt säilitada ühe kooli järjepidevus? Mure ümbruskaudse kogukonna pärast, kellest paljudele on kool tööandjaks ja lisaks ka kvaliteetkeskkonnaks vabal ajal? Oli see tegeliku elu mingitel põhjustel mittemärkamine? Nendele küsimustele praegu vastuste otsimine ei muuda ehitatut. Kuid seni kuni need on vastamata, ei ole Kallemäe teistkordsel päästmisoperatsioonil moraalset õigustust.

Vaja on lauale panna kõik variandid, mis probleemolukorrast „palju maju vähe lapsi“ välja aitaks tulla. Kindlasti on ühe variandina vaja kaalumisele võtta ka Kallemäe kooli hoonele uue funktsiooni leidmine, mis selle ehitise täies mahus sisuga suudaks täita. Kutsuda laua taha kõikide asjaosaliste esindajad ja panna kirja kõik argumendid mis ühe või teise variandi poolt ja vastu on. Ning siis leida lahendus mis kaitseks eelkõige puuetega laste huve.

Õnneloos

Selle õppeaasta alguses avaldati Saare maakonna kohalikes ajalehtedes, nii nagu see on juba aastaid olnud, kogu maakonna esimestesse klassidesse minevate laste nimed. Ära olid toodud ka värskete koolijütside esimesed õpetajad ja puha - tore traditsioon!

Võrreldes varasemate aastatega oli aga käesoleval aastal veel üks põhjus heameeleks. Heameele eeldused tulenevad kahjuks aga eelmiste aastate puudustest. Nimelt, varasematel aastatel ei ole õpilaste nimekirjad kahjuks olnud täielikud. Ka suurelt kirjutatud päised, mis illustreerisid vastavaid temaatilisi lehekülgi, olid eelmistel aastatel puudulikud. Näiteks eelmise aasta 27.augusti Saarte Hääl kirjutas, et „Tänavu läheb 1. klassi 288 last!“ Tegelikult oli neid lapsi aga 293… Mingitel asjaoludel oli möödunud aastatel nendest nimekirjadest välja jäetud õpilased, kes alustasid meie maakonnas oma õpinguid lihtsustatud, toimetuleku-, või hooldusõppe õppekava alusel. Ometi on aga ka nemad lapsed, lapsed, kes alustasid vastavalt Eesti kehtivatele seadustele oma kooliteed. Seljas valged pluusid ja värvilised astrikimbud niisketes pihkudes oma esimesele õpetajale üleandmist ootamas. Jah, oma puudest tulenevalt tajusid nemad seda päeva kindlasti omamoodi ja erinevalt. Kuid kas annab see meile, kes me seda tarkusepäeva enam-vähem ühtemoodi mõistame, õiguse neid lapsi maha salata? Või mis üldse meile sellise õiguse tänases Eestis annaks…

Kuressaare Väikelastekodus, mille lastest üks osa on ka puudega, on seina peal ilus kiri mille toon siinkohal ära muutmata kujul.

-----------------------------------------------------------

HÄNDIKÄP tuleneb inglise keelsest väljendist,

mis tähendab „hand in cap“ –

ja tähendab

„loositõmbamine mütsist“.

Nii loen ma leksikonist nimega

„Põhjamaa Perekonnaraamat“.

Seal on samuti kirjas, et sõna händikäp

tähendab mängudes ja spordis

eelist või ka edumaad.

Suures Mängus, mida me kutsume Eluks,

on raske anda edumaad

endast nõrgemale,

sellele, kes ei ole sinuga võrdne.

Kuid ka need eelised, mida

meie ühiskond võib pakkuda

tähendavad midagi.

Sellepärast peavadki nad kõik

olema kättesaadavad.

Nad ei tohi saada

õnneloosiks mütsi sees.

Kuigi samas on nii,

et see õnneloos on juba toimunud –

Ja meie, kes me saime võidud,

kanname endas nüüd suurt vastutust

Cajsa Radberg

---------------------------------------------------------

Jah, õnneloos on toimunud ja võitjad on sel aastal kõikide laste nimed kenasti lehtedesse pannud. Seda oli meeldiv lugeda. Loodan et see jääb ka edaspidi nii.

Linna läbitavusest ratastooli, lapsevankri ja käimisraamiga

Kõik me soovime, et linna teed ja tänavad oleks korras ja mugavalt läbitavad. Et kõnniteedel puuduksid augud ja takistused, mis sunniks meid tegema ebamõistlikke manöövreid või mis veel hullem, paneks meid kukkumisohtu. Kuressaare olemasolevad kõnniteed võiks paljuski päris headeks lugeda, kuid ärme unusta, et tee headuse hinnang sõltub ka hindajast endast. Terve ja noore inimese puhul jäävad paljud kohad, mis ratastooliga, käimisraamiga, aga ka lapsevankriga või lihtsalt liikumisraskusega inimesele tõsiseid probleeme tekitavad, lausa märkamatuks. Ometi peab linnakeskkond olema ligipääsetav kõikidele. Vastavalt majandusministri määrusele „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“ https://www.riigiteataja.ee/akt/226420  peab kõnnitee äärekivi kõrgus tänava ületamise kohas olema 4 - 2,5 cm.

Nendest piiridest kõrgemate äärte nn. allalaskmisega on teadlikult linnas tegeletud ka varasematel aegadel. Aastatel 2003 – 2005 likvideeriti Kuressaares üle 100 analoogse kõrge serva. Kuid kohti, kus kõnnitee äärekivi kõrgus ületab kas ristmiku või ülekäiguraja juures nõutava 4 cm ja seda lausa mitmekordselt, on meie linnas siiski veel päris palju. Olen internetilehele www.oesel.ee/kaardistamine  kogunud üle 60 koha andmed ja fotod Kuressaares, kus kõnnitee äär on liiga kõrge ja seetõttu on raskendatud või suisa võimatu liiklemine ratastooliga, käimisraamiga, aga ka lapsevankriga või lihtsalt liikumisraskusega eakal või puudega isikul. Need on kohad ristmikel ja ülekäiguradade juures.

Aastateks 2009 – 2013 sõlmitud linna koalitsioonileppes võeti kohustuseks likvideerida vähemalt 30 sellist kõrget äärt ja rajada vastavad kaldpinnad. Oleme antud teemat arutanud linnavalitsuses nii eelmisel kui ka käesoleval aastal ja vastavalt kokkulepitule saavad sel suvel need 30 kaldpinda rajatud. Konkreetsete kohtade väljavalimisel lähtume kahest põhimõttest: koht on võrreldes teiste kohtadega tihedama liiklusega, liiklemist takistava äär on võrreldes teiste kohtadega kõrgem.

Samas on juba praegu kaardistatud enam kui 60 parandamist vajavat kohta ja lisaks andmebaasis juba olevatele, on selliseid kohti Kuressaares veel. Seega ei tohi selline liikumisvõimaluste parandamine jääda ühekordseks ettevõtmiseks. Hea oleks, kui igal aastal suudaksime likvideerida näiteks 10 või 20 või… kõrget äärt. See tagaks arengu ja annaks lootuse, et linna olemasolevad kõnniteed on mõne aasta pärast nõuetekohased ka ratastooli või käimisraami kasutajatele.

Allpool on toodud valik andmebaasis olevatest eelpoolnimetatud probleemsetest kohtadest, mis sel aastal peaks saama lahenduse.

Algamas on pensionäride tasuta linnatranspordi kümnes aasta

Alates 1. septembrist toimub Kuressaare linna bussiliinide teenindamine uute lepingute alusel. Teenuse osutajana jätkab küll AS Harjumaa Liinid, kuid nii teenuse sisulises osas, kui korralduslikus pooles on rida muudatusi. Nagu kindlasti on juba rõõmuga märgatud, sõidavad liinidel uued ja paremad bussid ning vähenenud on ka piletihinnad. Muudatusi on aga ka põhimõtetes, kuidas on korraldatud pensionäride, puuetega inimeste ja õpilaste tasuta või soodushinnaga transport.


Õpilaste sõidusoodustusest oli minu artiklis juttu kuu aega tagasi. Lisaks on täpsem info peredele edastatud koolide kaudu, mistõttu sellel pikemalt ei peatuks. Olgu siinkohal öeldud vaid niipalju, et õpilaste puhul tasub linn kuukaardi 7 eurosest hinnast 4 eurot ja avaldused selle soodustuse saamiseks tuleb esitada linnavalitsuse sotsiaalosakonda.

Pensionäride ja puuetega inimeste sõidusoodustuse osas selgitaksin aga pikemalt. Kui seni maksis linn pensionäride ja puuetega inimeste tasuta sõiduõiguse tagamiseks bussifirmale igakuiselt eelnevalt lepingus kindlaks määratud summa, ca 3200 eurot kuus, siis nüüd toimub arvlemine vastavalt liinihankes ette nähtud piletihindadele (pensionäride ja õpilaste üksikpileti hind on 30 eurosenti) ja transporditeenuse tegelikule kasutamisele. Sellest tulenevalt on vaja muuta täpsemaks ka sõidukordade arvestus ja tasuta sõiduõiguse kontrollimine. Kasutusele võetakse uued ja töökindlamad kiipkaardid ning tööle rakendatakse ka piletikontrollid.

Oktoobrikuu jooksul tuleks kõigil, kes kasutavad vanu sooduskaarte, ja soovivad linna bussiliine jätkuvalt kasutada, need välja vahetada. Sel üleminekukuul saab bussides sõita nii vanade kui ka juba uute väljastatavate kaartidega. Alates novembrist kaotavad aga vanad kaardid kehtivuse. Tasuta sõiduõigust tagava uue kiipkaardi saamiseks tuleb pensionäril või puudega isikul esmalt võtta ühendust Kuressaare linna elanike registri pidajaga. Telefoni teel saab seda teha numbril 45 50 538, ise kohale tulles on linnavalitsuses (Tallinna 10) vastav kabinet 203. Siin kontrollitakse isiku kuulumist linna elanike registrisse ja vastavasse sihtgruppi - pensionär või puudega isik. (NB! Töötaja koolituse tõttu ei toimu vastuvõttu ja kõnedele vastamist 6. ja 7. oktoobril.)

Rõhutaksin siinkohal veel kolme asja. Esiteks: kõne all olevad sõidusoodustused ja tasuta sõidu õigused puudutavad vaid Kuressaare linna kodanikke, mitte valdade inimesi. Teiseks: lisaks vanaduspensionäridele omavad vastavalt Kuressaare volikogu poolt kehtestatud korrale tasuta sõidu õigust ka toitjakaotus-, rahva- ja töövõimetuspensionärid. Ning kolmandaks: vastavalt Ühistranspordiseaduse § 27 on riigisisesel liinil vedaja kohustatud vedama tasuta puudega lapsi ja kõiki sügava puudega isikuid, mistõttu nendele isikutele kiipkaarti ei väljastata ja tasuta sõiduks tuleb neil esitada otse bussijuhile vastav puuet tõendav dokument.

Linnavalitsusest antakse nende inimeste andmed, kellele kiipkaart väljastatakse, bussifirmale ja nädala möödudes saab AS Harjumaa Liinid kontorist (Pikk 62, II korrus) kätte oma nimelise kiipkaardi. Kaart maksab 3 eurot ja kaardi kättesaamiseks tuleb esitada pensionitunnistus või puuet tõendav dokument. Ka edaspidi seda kiipkaarti kasutades tuleb kaasas kanda kas pensionitunnistust või mõnda muud pildiga dokumenti, mida vajaduse tekkimisel saab piletikontrollile esitada. Kahjuks on varasematest aastatest teada juhtumeid, kus isikule väljastatud tasuta sõiduõigust tagav kaart anti edasi kas seda sõiduõigust mitte omavale pereliikmele või naaberomavalitsuses elavale sugulasele või tuttavale… Sellise juhtumi ilmnemisel tühistatakse kontrolli poolt edastatud andmete alusel vastava kiipkaardiga kaasnev tasuta sõidu õigus ja kaardi omanik peab edaspidi sõitude eest ise tasuma.

Mõne kuu pärast algab kümnes aasta, mil Kuressaare linna pensionäridele ja puuetega isikutele on linnasisene bussitransport tasuta. Selle aja jooksul on linn maksnud tasuta sõiduõiguse tagamise eest bussifirmale üle 4 miljoni krooni ja meie eakad on teinud hinnanguliselt pea miljon sõitu. Toredat sõitmist Teile kõigile ka järgnevaks kaheks aastaks – selleks ajaks on linn käesoleval sügisel sõlminud Harjumaa Liinidega uue lepingu. Ühtlasi julgustan kõiki, kel tasuta või soodushinnaga bussitranspordi osas tekib muresid või vajadus veelgi täpsustavat infot küsida, pöörduma meie sotsiaalosakonna ametnike poole.

Kooli- ja lasteaiaga seotud sotsiaaltoetused Kuressaare linnas

Uus õppeaasta meie koolides ja lasteaedades on algamas ja sellega seoses tekib lastega peredel võrreldes suvega rida täiendavaid kulutusi. Kuressaare kodanikele, kes nende kulutuste katmisel abi vajavad, pakub toetust linna sotsiaalhoolekande süsteem.
Koolitoetus on rahaline toetus, mida makstakse eelkõige koolis vajaminevate õppevahendite muretsemiseks, sõltumata sellest, millisesse klassi peres olev õpilane läheb. Kuna tegu ei ole aga üldtoetusega, siis on toetuse taotlemisel vaja silmas pidada, et toetust makstakse reeglina isikule, kelle perekonna sissetulek (töötasu, elatisraha, lapsetoetus ja teised sotsiaalteoetused) pereliikme kohta pärast eluasemekulude mahaarvamist on väiksem kui ½ kehtivast palga alammäärast (2011 aastal on palga alammääraks 278,02 eurot).

Pere kes toetust soovib, peaks esitama linnavalitsuse sotsiaalosakonda erakorralise toetuse vormi kohase taotluse. Taotluse blankette saab välja trükkida Kuressaare linna kodulehelt, või küsida neid linnavalitsuse sotsiaalosakonnast. Jälgida tuleb, et avaldusele oleks lisatud tõendid sissetulekute ja väljaminekute kohta.
Kooli- ja lasteaiatoit. Põhikooliastmes, so. 1.-9. klassini, on koolitoit kõigile õpilastele tasuta – selle eest maksavad meie oma Eesti riik ja väiksemas osas ka Kuressaare linn. Lasteaialaste ja gümnaasiumiõpilaste puhul (10.-12. klass) saavad abivajajad pered taotleda lasteaia ja kooli toidukulude osalist või täielikku linnapoolset tasumist. 100% ulatuses tasutakse toidukulud sellel lapsel, kelle perekonna sissetulek pereliikme kohta on pärast eluasemekulude mahaarvamist väiksem kui 1/3 kehtivast palga alammäärast. Selleks rahaks on 92,67 eurot ning näiteks kui neljaliikmelise pere kuine sissetulek on peale eluasemekulude mahaarvamist väiksem kui 370 eurot, siis makstaksegi linna poolt selle pere laste kooli- ja lasteaiatoidu kulud. 50% ulatuses tasutakse toidukulud nendel laste eest, kelle perekonna sissetulek pereliikme kohta pärast eluasemekulude mahaarvamist on väiksem kui ½ (so 139 eurot) kehtivast palga alammäärast.
Lapsevanem, lapse hooldaja või eestkostja ning vajadusel ka pedagoog või lastekaitsetöötaja esitab toetuse saamiseks taotluse koos tõenditega pere sissetulekute kohta. Taotlus tuleb esitada haridusasutusele 12. septembriks kes edastab taotlusavaldused koos omapoolsete märkustega Kuressaare Linnavalitsuse sotsiaalosakonda. Kuressaare linna õpilased, kes käivad koolis väljaspool Kuressaare linna territooriumi, saavad esitada 15. septembriks avalduse otse Kuressaare Linnavalitsuse sotsiaalosakonda. Erandkorras, pere sissetuleku olulisel vähenemisel võib esitada avaldusi ka väljaspool eelnimetatud tähtaega. Blanketid toiduraha maksmise soodustuse saamiseks saavad lapsevanemad lasteasutustest. Nende väljatrüki võimalus on ka linna kodulehel.
Taotluse täitjatel tuleks vastata kõigile blanketil esitatud küsimustele põhjalikult, sest puudulikult täidetud avalduste korral tuleb neid läbi vaataval komisjonil see rahuldamata jätta.
Linnasisest bussitranspordi soodustust saab taotleda rahvastikuregistri järgselt Kuressaare linnas elavatele üldhariduskoolide ja Kuressaare Ametikoolis põhikooli baasil õppivatele õpilastele. Soodustust võimaldatakse õppeperioodil – septembrist kuni maini ja sisuliselt tähendab see, et 7 eurose kuukaardi eest tasub linn bussifirmale 4 eurot ja pere kanda jääb 3 eurot. Varasematel aastatel olid need summad vastavalt 70 krooni linna ja 100 krooni pere poolt. Taotluse blankette saab ikka nii koolist, linnavalitsuse sotsiaalosakonnast kui ka linna kodulehelt www.kuressaare.ee

Soovin kõigile lastele ja lastega peredele toredat peatselt algavat õppeaastat ja julgustan kõiki, kel mure või vajadus täpsustavat infot küsida, pöörduma meie sotsiaalosakonna ametnike poole.

(artikkel avaldati ka Meie Maas ja Saarte Hääles)