Kõik me ootame pühasid. Vaba päev, mis nädala sees tööinimest õnnistab, on kui hea energia laeng. Kas olete märganud, et ka kogu selline nädal, mille sisse riigipühaga vaba päev satub, on oma olemiselt kuidagi värskem? Ja nädal, kus riigipüha asub nädalavahetusel, tundub ebaõiglane ja pisut isegi nukker.
Käesoleval aastal langebki enamik riigi- ja rahvuspühasid nädalavahetustele. Kaheteistkümnest Pühade ja tähtpäevade seadusega ette nähtud puhkepäevast langeb tänavu laupäevale-pühapäevale 7 ja nädala sisse vaid 5. Tegelikult on nendest pühadest kahel, ülestõusmise esimesel pühal ja nelipühade esimesel pühal, ka võimatu nädala sisse sattuda juba oma sisu tõttu. Seega saame nö. võimalikest vabadest päevadest pühade kontekstis rääkida üldse vaid maksimaalselt kümnest päevast aastas. Muide ka Europa Liidu Teatajas on märgitud Eesti riigipühade arvuks 10.
Olgu siinkohal nimetatud, et riigipühasid on (2010. aatal) näiteks Lätis 15, Soomes 12, Rootsis 13, Taanis 14 ja Leedus 11. Euroopa Liidus on üldse 22 riigis rohkem ja 3 riigis vähem riigipühi kui Eestis. Jah, meie riik võrreldes muu Euroopaga just pühadega ja nendega seotud puhkuse andmisega ei liialda, aga arvud on siiski võrreldavad. Needsamad pealtnäha võrreldavad arvud muutuvad aga kohe teiseks, kui lisada fakt, et paljudes Euroopa riikides on riigipüha sattumisel nädalavahetusele vabaks päevaks ka uue nädala (esimene) tööpäev. Selline kord kehtib näiteks meie kõikide naabrite juures: Soomes ja Lätis ning ka isegi Venemaal. Mõnel pool Euroopas on mindud inimestele vaba aja andmises veel kaugemale. Näiteks Belgias ja Rootsis on ka reede ja esmaspäev vabad, kui riigipüha juhtub sattuma vastavalt neljapäevale või teisipäevale.
Tegelikult on nädalavahetusele langeva riigipüha eest lisapuhkepäeva andmise seadustamist ju kahel korral ka proovitud. Esimene kord 2004. ja teine kord 2006. aastal. Siiani ei ole see aga Riigikogus enamuse toetust leidnud. Mõlemal korral on eelnõude algatajateks olnud sotsiaaldemokraadid ja vastuhääli on tulnud üsna erinevates kombinatsioonides. Kõige jõulisemalt on selle idee vastu siiski Reformierakond, kes on ka mõlemal korral selle vastu hääletanud. Milles ei ole ka midagi imekspandavat, sest ka ettevõtjad on selle vastu. Tähendaks ju see neile kas pisut väiksemat tootmisefektiivsust või täiendavaid inimestele makstava palga kulusid. Kui aga vaadata seda olukorda tavainimese seisukohalt, siis riigi- ja rahvuspühade kohta on seaduses öeldud, et tegu on puhkepäevadega. Sellest tulenevalt on inimestes ootus, et need 12 püha annavadki 12 puhkepäeva, mida saab oma pere ja sõprade keskel veeta. Paraku nullib selle lootuse ära "nädalavahetuste loterii", mis sõltuvalt aastast vähendab oodatavaid puhkepäevi, näiteks nagu sel aastal, rohkem kui poole võrra. Ja jutt sellest, et püha sattumisel nädalavahetusele saab selle püha ju kenasti ära tähistada, on ainult pool tõde. Teine pool on see, et inimesel jääb oodatud puhkepäev koos pere ja lähedaste või sõprade või hobide seltsis saamata, mis nullib aga ka seda esimest pooolt. Sest oleme ausad - nädalavahetusele sattuv riigipüha on ka selle püha pühitsemise mõttes poolik.
Olen seisukohal, et ka Eestis tuleks sisse viia selline õiglane Euroopalik tava, et nädalavahetusele sattuv riigi- või rahvuspüha annab uue nädala alguses täiendava lisapuhkepäeva.
06 veebruar 2011
02 veebruar 2011
Uus majandusminister peab sõlmima ka uue parvlaeva liinilepingu
2003. aasta Riigikogu valimiste järel sai majandusministriks Meelis Atonen. Liinileping mandri ja saarte vahel pidi lõppema 2004. aasta sügisel. Mäletame ilmselt kõik rohkem/vähem neid pehmelt öeldes ärevaid aegu, mil ministeerium püüdis leida odavamat lahendust seni kehtivale lepingule. Otsiti alternatiivseid praame ja ettevõtteid. Toredaks käibefraasiks muutus mõneks ajaks "sups ja sups", oli süüdisamisi ja mida kõike. Aeg sai aga otsa... ja kokkuvõtteks pikendati 2004. aastal lõppema pidanud lepingut 2 aasta võrra ning 2006. aastal sõlmiti liinide teenindamiseks senise vedajaga uus 10 aastane leping.
Kui veel seda aega meenutada, siis praamiliikluse reformimise üheks tolleaegseks märksõnaks/eesmärgiks oli odavus. Kuid otsustajate retoorika, mis seda teemat saatis, puudutas vaid teenuse RIIGI jaoks odavamaks muutumist. Mitte aga REISIJATE jaoks odavamaks muutumist. Tähendanuks see, et riik oleks saanud vähendada üleveo dotatsioone, üleveo hinnad ei oleks aga vähenenud.
Milleks ma sellest praegu, rohkem kui 7 aastat hiljem järsku kirjutan? Aga seepärast, et 2006. aastal sõlmitud leping lõppeb 2016. aasta sügisel - ajal mil 2015. aasta Riigikogu valimiste tulemusena ametisse saav majandusminister on ametis olnud täpselt sama aja, mis minister Atonen omal ajal. Ja kui jätta nüüd uue 2016. aastal sõlmitava praamilepingu läbimõtlemise ja läbirääkimiste toimetamine 2015. aastal ametisse saava ministri kanda, siis juhtub sama, mis 2003/2004 aastal... Aeg saab otsa. Ilmselge on see, et inimesed ja masinad ei jää üle väina vedamata. Ja ilmselge on ka see, et ajanappusesse jäävad läbirääkimised viivad kokkuvõttes kulukama lepinguni, mis omakorda hakkab survestama üleveo hinda.
Seega tuleb juba nüüd aegsasti paika panna üleveohinna kujundamise põhimõtted. Ja need põhimõtted ei tohi sisaldada ei vedaja riskide maandamist ega uuest, ja seega ühe võimalusena kallimast, lepingust tulenevat võimalikku piletihinna tõusu. Saarlastele 50% soodsam pilet jääb ka siis alles, kui mandrimehe 100%-line pilet poole kallimaks teha. Seega ei ole pikas perspektiivis Reformi- ja Keskerakonna poolt saarlastele 50%-lise hinnasoodustuse lubamises sisulist garantiid praeguste praamihindade paikajäämiseks. Tuleb korrutada ikka vana mantrat maanteepikenduse põhimõttest, mis ka meie, aga ka sotsiaaldemokraatide programmis kirjas on. Väina ületus parvlaevaga ei tohi olla kallim, kui sama vahemaa läbimiseks tehtav auto või bussipileti kulu. Selle põhimõtte fikseerimine Ühistranspordiseaduses oleks saarte elanikele ainuke õiglase praamiüleveo tagatis.
Ning põhimõtteliselt võiks siis lihtsalt saarlase positsioonilt vaadates liinilepingu sõlmimise ka järgmisele ministrile jätta;)
Kui veel seda aega meenutada, siis praamiliikluse reformimise üheks tolleaegseks märksõnaks/eesmärgiks oli odavus. Kuid otsustajate retoorika, mis seda teemat saatis, puudutas vaid teenuse RIIGI jaoks odavamaks muutumist. Mitte aga REISIJATE jaoks odavamaks muutumist. Tähendanuks see, et riik oleks saanud vähendada üleveo dotatsioone, üleveo hinnad ei oleks aga vähenenud.
Milleks ma sellest praegu, rohkem kui 7 aastat hiljem järsku kirjutan? Aga seepärast, et 2006. aastal sõlmitud leping lõppeb 2016. aasta sügisel - ajal mil 2015. aasta Riigikogu valimiste tulemusena ametisse saav majandusminister on ametis olnud täpselt sama aja, mis minister Atonen omal ajal. Ja kui jätta nüüd uue 2016. aastal sõlmitava praamilepingu läbimõtlemise ja läbirääkimiste toimetamine 2015. aastal ametisse saava ministri kanda, siis juhtub sama, mis 2003/2004 aastal... Aeg saab otsa. Ilmselge on see, et inimesed ja masinad ei jää üle väina vedamata. Ja ilmselge on ka see, et ajanappusesse jäävad läbirääkimised viivad kokkuvõttes kulukama lepinguni, mis omakorda hakkab survestama üleveo hinda.
Seega tuleb juba nüüd aegsasti paika panna üleveohinna kujundamise põhimõtted. Ja need põhimõtted ei tohi sisaldada ei vedaja riskide maandamist ega uuest, ja seega ühe võimalusena kallimast, lepingust tulenevat võimalikku piletihinna tõusu. Saarlastele 50% soodsam pilet jääb ka siis alles, kui mandrimehe 100%-line pilet poole kallimaks teha. Seega ei ole pikas perspektiivis Reformi- ja Keskerakonna poolt saarlastele 50%-lise hinnasoodustuse lubamises sisulist garantiid praeguste praamihindade paikajäämiseks. Tuleb korrutada ikka vana mantrat maanteepikenduse põhimõttest, mis ka meie, aga ka sotsiaaldemokraatide programmis kirjas on. Väina ületus parvlaevaga ei tohi olla kallim, kui sama vahemaa läbimiseks tehtav auto või bussipileti kulu. Selle põhimõtte fikseerimine Ühistranspordiseaduses oleks saarte elanikele ainuke õiglase praamiüleveo tagatis.
Ning põhimõtteliselt võiks siis lihtsalt saarlase positsioonilt vaadates liinilepingu sõlmimise ka järgmisele ministrile jätta;)
31 jaanuar 2011
Alkohol ei tohi olla esmatarbekaup
Pole juba aastaid enam mingi uudis, et alkoholirindelt tuleb ikka ja jälle raporteid suurtest kaotustest. Eesti rahvastiku haiguskoormusest põhjustab alkohol ca 10% ehk laias laastus 40 000 eluaastat. Hinnanguliselt põhjustab alkohol igal aastal Eestis ca 1700 inimese enneaegse surma. Alkoholiaktsiis toob küll riigikassasse arvestatava tulu - eelmisel aastal 2,5 miljardit krooni, kuid selle sama alkoholi tarvitamisest tekkiv kahju kogu rahvale on kaugelt üle 10 miljardi krooni.
Õnneks saame siiski rääkida ka mõnest päris arvestatavast edusammust. Nimelt kui vaadata Eesti elanike aastast alkoholitarbimist (absoluutalkoholis), siis järjekindel tõus on 2008. aastal asendunud langusega. Julgen arvata, et seda tänu 2008. aasta keskel Riigikogu poolt kehtestatud kogu riiki hõlmavale öisele alkoholimüügi keelule. Seda toetas kindlasti ka aktsiisitõus.
Kui aga öine müügipiirang kõrvale jätta, siis kauplustes ringi vaadates jääb mulje, et alkoholi suhtutakse meil kui tavalisse kaupa – enamikes alkoholi müüvates kauplustes toimub müük põhimõttel leivad-viinad läbisegi. Isegi laste mänguasju on võimalik koos kangemaga ühest kohast osta – mugav ju . . . Alkohol on Eestis esmatarbekaup, sama tavaline kui leib, seep, sokid. Sellist meelsust peegeldab meie ühine elukorraldus, selline on tema sõnum siin olijale ja siia tulijale.
Paraku kandub taoline suhtumine üle lastele ja noortele, kes alles avastavad maailma enda ümber, mängivad mänge, omandavad koolitarkustena teadmisi ja oskusi ning teevad harjutusi iseseisvaks eluks. Eeskuju harjutuste tegemiseks annab siin täiskasvanute maailm, mis koos (ikka veel kinnitamata!) alkoholipoliitikaga suunab noortele hoiakud väärale rajale – alkohol ei ole ju tegelikult tavaline igapäevane kaup.
Ja sel seisukohal on tegelikult valdav enamus Eesti inimesi. Eesti Konjuktuuriinstituudi värskelt avaldatud uuringust selgub, et üle 80% elanikest toetab piirangutega alkoholipoliitikat ning 44% neist rangete piirangute rakendamist. Aasta varasemas vastavas uuringus küsiti elanikelt, kas nad pooldavad seda, et alkoholi müügikohale seataks piirangud. Enamus elanikke oli piirangute poolt ja vaid 17% oli nende vastu. Ligi 50% vastanutest leidis, et alkohoolsed joogid peaks olema kauplustes müügil teistest kaupadest eraldi, kas eraldi asuvas osakonnas või müügialal. 25% vastanutest märkis, et alkoholi võiks müüa vaid spetsiaalsetes alkoholi kauplustes.
Selline alkoholiga kauplemise korralduslik põhimõte - eraldada alkohol tajutavalt teistest kaupadest on kirjas ka Sotsiaalministeeriumis koostatud ja 22.01.2009 valitsusele esitatud Riiklikus alkoholipoliitika dokumendis. Paraku võeti see valitsuses ainult teadmiseks. Muide täpselt sama tsenaarium toimus ka 2002. aastal, kui Mart Laari valitsuse ajal Põllumajandusministeeriumis algatatud "Eesti alkoholipoliitika" dokument võimule tulnud Siim Kallase valitsuse 16.04.2002 valitsuskabineti nõupidamisel samuti lihtsalt teadmiseks võeti.
Jääb vaid loota, et kõikide teiste lubaduste ja seisukohtade kõrval kaalub valija seekord ka võimalust järgneva nelja aasta jooksul siiski Riiklik alkoholipoliitika ära kinnitada, eesti elanike aastases alkoholitarbimises kindel suund vähemalt 6 liitrile elaniku kohta võtta ja laste ning noorte väärtushinnanguid alkoholi kohast meie igapäevaelus muuta.
Õnneks saame siiski rääkida ka mõnest päris arvestatavast edusammust. Nimelt kui vaadata Eesti elanike aastast alkoholitarbimist (absoluutalkoholis), siis järjekindel tõus on 2008. aastal asendunud langusega. Julgen arvata, et seda tänu 2008. aasta keskel Riigikogu poolt kehtestatud kogu riiki hõlmavale öisele alkoholimüügi keelule. Seda toetas kindlasti ka aktsiisitõus.
Paraku kandub taoline suhtumine üle lastele ja noortele, kes alles avastavad maailma enda ümber, mängivad mänge, omandavad koolitarkustena teadmisi ja oskusi ning teevad harjutusi iseseisvaks eluks. Eeskuju harjutuste tegemiseks annab siin täiskasvanute maailm, mis koos (ikka veel kinnitamata!) alkoholipoliitikaga suunab noortele hoiakud väärale rajale – alkohol ei ole ju tegelikult tavaline igapäevane kaup.
Ja sel seisukohal on tegelikult valdav enamus Eesti inimesi. Eesti Konjuktuuriinstituudi värskelt avaldatud uuringust selgub, et üle 80% elanikest toetab piirangutega alkoholipoliitikat ning 44% neist rangete piirangute rakendamist. Aasta varasemas vastavas uuringus küsiti elanikelt, kas nad pooldavad seda, et alkoholi müügikohale seataks piirangud. Enamus elanikke oli piirangute poolt ja vaid 17% oli nende vastu. Ligi 50% vastanutest leidis, et alkohoolsed joogid peaks olema kauplustes müügil teistest kaupadest eraldi, kas eraldi asuvas osakonnas või müügialal. 25% vastanutest märkis, et alkoholi võiks müüa vaid spetsiaalsetes alkoholi kauplustes.
Selline alkoholiga kauplemise korralduslik põhimõte - eraldada alkohol tajutavalt teistest kaupadest on kirjas ka Sotsiaalministeeriumis koostatud ja 22.01.2009 valitsusele esitatud Riiklikus alkoholipoliitika dokumendis. Paraku võeti see valitsuses ainult teadmiseks. Muide täpselt sama tsenaarium toimus ka 2002. aastal, kui Mart Laari valitsuse ajal Põllumajandusministeeriumis algatatud "Eesti alkoholipoliitika" dokument võimule tulnud Siim Kallase valitsuse 16.04.2002 valitsuskabineti nõupidamisel samuti lihtsalt teadmiseks võeti.
Jääb vaid loota, et kõikide teiste lubaduste ja seisukohtade kõrval kaalub valija seekord ka võimalust järgneva nelja aasta jooksul siiski Riiklik alkoholipoliitika ära kinnitada, eesti elanike aastases alkoholitarbimises kindel suund vähemalt 6 liitrile elaniku kohta võtta ja laste ning noorte väärtushinnanguid alkoholi kohast meie igapäevaelus muuta.
* Käesolevas loos on kasutatud lõike 10 aastat tagasi Meie Maas avaldatud Argo Kirsi artiklist "Alkohol ei tohi olla esmatarbekaup".
29 jaanuar 2011
Anname alaealiste laste vanematele iga lapse eest lisahääle.
Eesti liigub jällegi vastu vabadele valimistele, demokraatia ilmingule, mil antakse kogu rahvale võimalus otsustada meie riigi käekäigu üle järgneval neljal aastal. Iga valija läheb valimiskasti juurde oma murede ja soovidega ning lootusega, et tema ootusi märgatakse, et meie valitsus ja Riigikogu teevad just tema jaoks nii õiged ja vajalikud käigud ja otsused. Tegelik elu on aga oma soovide ja visioonide külluses kordi kirjum ja nii juhtub sageli, et konkreetne soov või lubadus jääb täitmata. Ometi on aga sellisel moel valitud parlament meie valijate soovide ja unelmate parim kollektiivne peegeldus.
Samas on aga meie ümber rohkem kui 200 000 Eesti kodaniku, jah just Eesti kodanikku, kel ei ole üldse õigust hääletada. Ka neil on omad soovid ja ootused. Mõnel suuremad, teisel väiksemad, aga see ei loe – neile ei ole põhiseadusega seda õigust antud. Nemad peavad oma ootuste vajalikkuses veenma mõnda, kes valida tohib ja lootma, et too valija arvestab oma valiku tegemisel sellega. Ainult, et lastes valimisurni selle otsustava sedeli, ühe sedeli, peab see kajastama samaaegselt mitme inimese ootusi. Kas see pole mitte ebaõiglane?
Jutt on lastest. Kuigi 2010. aasta iive oli peaaegu positiivne, on tänane Eesti olukorras, kus lapsi sünnib vähe ja ühiskond vananeb. Mida aasta edasi, seda suurema osa valijatest moodustavad eakad. On samas üldteada tõsiasi, et poliitikud teevad oma programme koostades panuse valijate vajadustele. Kui seda ei tehta, siis jäävad ka hääled saamata. Sulgub ring, mis toodab iseenda lõppu.
Ma ei väida siinkohal, et meie seni valitud kohalikes volikogudes ja Riigikogus laste eluks ja arenguks vajalike soovidega ei arvestata, aga kindlasti tehtaks seda tublisti enam, kui kõikidel alaealiste laste vanematel oleks valimispäeval lisaks enda valimissedelile õigus valimisurni lasta ka sedel oma lapse eest. Ema ja isa, kes kasvatavad lapsi, mõtlevad ja muretsevad laste heaolu eest palju enam, kui inimesed, kes enam või veel laste kasvatamisega kokku ei puutu. Sellisel moel tekkiv valimistulemus täidaks praegusest märksa enam lapsi, meie tulevikku, kasvatavate perede ootusi. Maname endale silme ette sellise uue võimaliku valimissüsteemi ja mõtleme. Kas näiteks Tallinnas, Tartus ja üle kogu Eesti oleks sadu ja isegi tuhandeid lasteaiakohti puudu, kui seda oleks rakendatud kümne aasta eest? Ilmselt mitte. Ja kas see omakorda oleks võinud olla üheks kindlusekilluks, perre veel ühe lapse muretsemiseks? Ilmselt küll.
Kodanikualgatus Noor Eesti, kes on just selle valimispõhimõtte ellukutsumiseks 2009. aastal kokku tulnud, on oma kodulehele koondanud suure hulga vastavasisulisi artikleid. Sealt leiame ka 2010. aastal läbiviidud uuringu tulemused, mis ei ole esmapilgul just eriti optimistlikud. Samas kui süveneda aga pisut ka toodud tabelitesse, siis paistab kohe silma, et neid lõigatakse sama mõõgaga, mille katkimurdmise eest nad võitlevad. Kui lapsi kasvatavate vastajate hulgas on neid, kes ei ole laste eest lisahääle andmise vastu, 48%, siis lapsi mittekasvatavate vastanute hulgas on sellel mittevastuolijaid vaid 35%.
Möönan, et see mitme IRL-i kandidaadi poolt juba eelmiste valimiste eel toetatud idee, anda vanematele laste eest lisahääl on tõsine ja selle elluviimine eeldab Põhiseaduse muutmist. Samas tuleb seda peatseltvalitavas Riigikogus kindlasti kaaluda, sest ring on sulgumas. Lastega peredele meie riigiasjade otsustamisel suurema tähtsuse andmine tagaks Eesti rahva ja kultuuri kindlama püsimajäämise. Ja see ongi ju meie riigi keskne mõte.
Samas on aga meie ümber rohkem kui 200 000 Eesti kodaniku, jah just Eesti kodanikku, kel ei ole üldse õigust hääletada. Ka neil on omad soovid ja ootused. Mõnel suuremad, teisel väiksemad, aga see ei loe – neile ei ole põhiseadusega seda õigust antud. Nemad peavad oma ootuste vajalikkuses veenma mõnda, kes valida tohib ja lootma, et too valija arvestab oma valiku tegemisel sellega. Ainult, et lastes valimisurni selle otsustava sedeli, ühe sedeli, peab see kajastama samaaegselt mitme inimese ootusi. Kas see pole mitte ebaõiglane?
Jutt on lastest. Kuigi 2010. aasta iive oli peaaegu positiivne, on tänane Eesti olukorras, kus lapsi sünnib vähe ja ühiskond vananeb. Mida aasta edasi, seda suurema osa valijatest moodustavad eakad. On samas üldteada tõsiasi, et poliitikud teevad oma programme koostades panuse valijate vajadustele. Kui seda ei tehta, siis jäävad ka hääled saamata. Sulgub ring, mis toodab iseenda lõppu.
Ma ei väida siinkohal, et meie seni valitud kohalikes volikogudes ja Riigikogus laste eluks ja arenguks vajalike soovidega ei arvestata, aga kindlasti tehtaks seda tublisti enam, kui kõikidel alaealiste laste vanematel oleks valimispäeval lisaks enda valimissedelile õigus valimisurni lasta ka sedel oma lapse eest. Ema ja isa, kes kasvatavad lapsi, mõtlevad ja muretsevad laste heaolu eest palju enam, kui inimesed, kes enam või veel laste kasvatamisega kokku ei puutu. Sellisel moel tekkiv valimistulemus täidaks praegusest märksa enam lapsi, meie tulevikku, kasvatavate perede ootusi. Maname endale silme ette sellise uue võimaliku valimissüsteemi ja mõtleme. Kas näiteks Tallinnas, Tartus ja üle kogu Eesti oleks sadu ja isegi tuhandeid lasteaiakohti puudu, kui seda oleks rakendatud kümne aasta eest? Ilmselt mitte. Ja kas see omakorda oleks võinud olla üheks kindlusekilluks, perre veel ühe lapse muretsemiseks? Ilmselt küll.
Kodanikualgatus Noor Eesti, kes on just selle valimispõhimõtte ellukutsumiseks 2009. aastal kokku tulnud, on oma kodulehele koondanud suure hulga vastavasisulisi artikleid. Sealt leiame ka 2010. aastal läbiviidud uuringu tulemused, mis ei ole esmapilgul just eriti optimistlikud. Samas kui süveneda aga pisut ka toodud tabelitesse, siis paistab kohe silma, et neid lõigatakse sama mõõgaga, mille katkimurdmise eest nad võitlevad. Kui lapsi kasvatavate vastajate hulgas on neid, kes ei ole laste eest lisahääle andmise vastu, 48%, siis lapsi mittekasvatavate vastanute hulgas on sellel mittevastuolijaid vaid 35%.
Möönan, et see mitme IRL-i kandidaadi poolt juba eelmiste valimiste eel toetatud idee, anda vanematele laste eest lisahääl on tõsine ja selle elluviimine eeldab Põhiseaduse muutmist. Samas tuleb seda peatseltvalitavas Riigikogus kindlasti kaaluda, sest ring on sulgumas. Lastega peredele meie riigiasjade otsustamisel suurema tähtsuse andmine tagaks Eesti rahva ja kultuuri kindlama püsimajäämise. Ja see ongi ju meie riigi keskne mõte.
27 jaanuar 2011
Emapension vol.2 ehk neli aastat hiljem
IRL-i üks kolmest nende valimiste põhisõnumist on emapension. See on pensionilisa emadele laste üleskasvatamise eest. Pikemat selgituste selle kohta, miks see ka minu meelest hea mõte on, pole siinkohal tooma vaja hakata, sest vastavasisuline lugu on siin blogis 2009. aasta sügisest olemas. Lugu ise on pealkirjaga "Vanemate pension olgu seotud laste sotsiaalmaksuga" ja läheb oma teemaarendusega IRL-i emapensionist veelgi edasi. Nii et kui on huvi, milline on minu seisukoht emapensioni osas, siis pisut rohkem kui aastatagune lugu annab selleks võimaluse.
Üsna huvitava fakti leidsin aga mõni aeg tagasi arvutis olevaid vanu dokumente lapates, kui sattusin lugema IRL Saaremaa piirkonna kirjalikke ettepanekuid meie erakonna 2007. aasta valimisprogrammi. Leidsin nende ettepanekute hulgast ka sisuliselt emapensioni idee. Ja nagu nende asjadega on, hakkasid lugedes sellega seonduvad mälupidid ka taastuma. Minu mäletamist mööda olid 2007. aasta jaanuaris toimunud IRL-i valimisprogrammi kinnitava volikogu eelsel nõupidamisel see ja ka mõned teised saarlaste ettepanekud ka arutusel. Sellel volikogul ja volikogu eelsel nõupidamispäeval osalesid Saare maakonnast veel minu mäletamist mööda Kaido Kaasik ja Taivo Parbus. Kaks saarlaste pakutud ideedest, maanteepikenduse rakendamine praamiüleveol ja alkoholipoliitika karmistamine, läksid järgmise päeva volikogul ka hääletamisele ja jõudsid poolthäältega ka 2007. aasta programmi. Emapensioni idee aga volikogueelsest vaidlusest kaugemale ei jõudnud ja kui ma õigesti mäletan, arvati see liiga utoopiline olevat.
Loodetavasti muutub see omaaegne utoopiline idee mõne kuu pärast reaalsuseks ja kinnitab ütlust, et kõik head asjad juhtuvad siis, kui nende õige aeg on käes... või natukene hiljem.
Üsna huvitava fakti leidsin aga mõni aeg tagasi arvutis olevaid vanu dokumente lapates, kui sattusin lugema IRL Saaremaa piirkonna kirjalikke ettepanekuid meie erakonna 2007. aasta valimisprogrammi. Leidsin nende ettepanekute hulgast ka sisuliselt emapensioni idee. Ja nagu nende asjadega on, hakkasid lugedes sellega seonduvad mälupidid ka taastuma. Minu mäletamist mööda olid 2007. aasta jaanuaris toimunud IRL-i valimisprogrammi kinnitava volikogu eelsel nõupidamisel see ja ka mõned teised saarlaste ettepanekud ka arutusel. Sellel volikogul ja volikogu eelsel nõupidamispäeval osalesid Saare maakonnast veel minu mäletamist mööda Kaido Kaasik ja Taivo Parbus. Kaks saarlaste pakutud ideedest, maanteepikenduse rakendamine praamiüleveol ja alkoholipoliitika karmistamine, läksid järgmise päeva volikogul ka hääletamisele ja jõudsid poolthäältega ka 2007. aasta programmi. Emapensioni idee aga volikogueelsest vaidlusest kaugemale ei jõudnud ja kui ma õigesti mäletan, arvati see liiga utoopiline olevat.
Loodetavasti muutub see omaaegne utoopiline idee mõne kuu pärast reaalsuseks ja kinnitab ütlust, et kõik head asjad juhtuvad siis, kui nende õige aeg on käes... või natukene hiljem.
25 jaanuar 2011
Valimislubaduste täitmisest aruandmine võiks olla erakondadele seadusega kohustuslik.
Valimiste eel jagavad esinduskogudesse kandideerijad valimislubadusi ja hoolimata sellest, et nende lubaduste andmine on saanud kohati isegi halva värvingu, teevad nad minu meelest õigesti. Kõige kahtlasem lugu oleks ju hoopis nende kandidaatidega, kel üldse kas kogu riigi või kohaliku omavalitsuse arendamisest ideed puuduvad ja seega nad ka mitte midagi ei mõista lubada. Nende valituks osutumise korral on meie ühise elukorralduse arengusuunad või sootuks nende puudumine prognoosimatu. Lubadused või valimisprogrammid, kuidas neid iganes nimetada, peakski olema keskne asi valimiskampaanias, mille alusel valija otsuse langetab. Sest asi, mida tegelikult valitakse, on 4 aastat tulevikuarenguid vastavalt siis ühe erakonna nägemust mööda ühes ja teise erakonna nähemust mööda teises suunas. Ja see suund programmis kirjas ongi.
Samas on valimislubadustega nii üleriigilisel, kui kohalikul tasandil meil asjad valdavalt nii, et peale valimisi kiputakse neid unustama. Ja seda nii lubajate/poliitikute, kui ka valijate poolt. Valija mäletab ilmselt mõningaid eelmise korra lubadusi - neid, mis olid kas lihtsalt värvikad või inimest ennast eriliselt puudutasid. Poliitikute poolt eksponeeritakse valikuliselt neid enda lubadusi, mis täidetud või konkurendi omi, mis täitmata. Süsteemset lähenemist valimistel väljakäidud programmide täitmisele ja sellest ka regulaarsele teadaandmisele pole aga mina veel kohanud. Ometi on eelmistel valimistel lubatu ja selle täitmine või mittetäitmine ainukeseks sisuliseks garantiiks uute lubaduste teokssaamise hindamisel. Tegu annab sõnale kaalu.
Paraku aga vabatahtlikult ilmselt selliste aruannete koostamisele siiski ei minda. Ja põhjuseid on siin mitmeid. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et kardetakse kirjalikult tunnistada, et osa lubadustest jäid täitmata. Samas sunniks selline aruandekohustus ka programmide koostamisel veelgi tõsisemalt kaalutlema ühe või teise punkti programmi lisamise üle - kas selle täitmine on ikka reaalne. Sellisel juhul saaks aga programm vähematraktiivsem ja väheneks ilmselt ka valimisedu ja selle sama programmi elluviimistõenäosus.Tekib omamoodi paradoks - erakond, mis vabatahtlikult otsustab koostada oma programmi täitmise aruande, riskib valimiseduga ja oma programmi elluviimisega. Ainus väljapääs sellest oleks, teha kõne all olevate aruannete koostamine seadusega kohustuslikuks kõikidele valituks osutunud erakondadele.
Keskmise valija vaatevinklist on uute valimiste eel eelmise programmi täitmise aruande läbilugemine aga ilmselt väga suur ettevõtmine. Eriti kui sellised aruanded peaks kõikidelt eelmistel valimistel edu saavutanud erakondadelt tulema. Samas tuleks ju ka end kurssi viia uute programmidega. Pealegi hakatakse erakondade programme eeldatavasti täitma kohe peale valimisi ja kuna valimistevaheline aeg, 4 aastat on ikka küllaltki pikk, siis on üsna ebaotstarbekas oodata nende täitmise teadaandmisega aastaid. Usun, et ka inimesed tahaks programmi täitmisest lugeda/kuulda varem - kõige parem oleks sellest teavitada kohe peale ühe või teise lubaduse/eesmärgi elluviimist. Samas on oluline, et need nö. raportid, mis lubaduste täitmise kohta siis regulaarselt tekivad, koonduks ühte kohta, sest valimisperioodi möödumisel tahaks valija ja miks mitte ka ajakirjandus kindlast kogu lubatu ja tehtu tervikuna üle vaadata.
Nii nagu ettevõtted peavad koostama kohustuslikus korras majandusaasta aruandeid ja arstid ja õpetajad peavad koostama küll aasta ja kvartali ja veerandiaruandeid ja kalurid peavad koostama püügiaruandeid, võiks ka riigikokku ja kohalikesse volikogudesse pääsenud erakonnad omada kohustust koostada vähemalt kord aastas oma lubaduste täitmise aruanne. Veel parem kui selline aruanne koostatakse internetipõhisena, kus valijad saaks eelnevalt ära määratleda teda konkreetselt huvitavad valimisprogrammi punktid ja nende täitmise kohta siis reaalajas, kohe kui erakonna poolt sissekanne tehakse, informeeritud saaks.
(Olgu repliigina lisatud, et Kuressaare IRL on nii 2005 kui 2009 aasta kohalikel valimistel oma eelmise programmi täitmise aruande koostanud ja ka avalikkusele esitanud ning me kavatseme teha seda ka edaspidi.)
Samas on valimislubadustega nii üleriigilisel, kui kohalikul tasandil meil asjad valdavalt nii, et peale valimisi kiputakse neid unustama. Ja seda nii lubajate/poliitikute, kui ka valijate poolt. Valija mäletab ilmselt mõningaid eelmise korra lubadusi - neid, mis olid kas lihtsalt värvikad või inimest ennast eriliselt puudutasid. Poliitikute poolt eksponeeritakse valikuliselt neid enda lubadusi, mis täidetud või konkurendi omi, mis täitmata. Süsteemset lähenemist valimistel väljakäidud programmide täitmisele ja sellest ka regulaarsele teadaandmisele pole aga mina veel kohanud. Ometi on eelmistel valimistel lubatu ja selle täitmine või mittetäitmine ainukeseks sisuliseks garantiiks uute lubaduste teokssaamise hindamisel. Tegu annab sõnale kaalu.
Paraku aga vabatahtlikult ilmselt selliste aruannete koostamisele siiski ei minda. Ja põhjuseid on siin mitmeid. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et kardetakse kirjalikult tunnistada, et osa lubadustest jäid täitmata. Samas sunniks selline aruandekohustus ka programmide koostamisel veelgi tõsisemalt kaalutlema ühe või teise punkti programmi lisamise üle - kas selle täitmine on ikka reaalne. Sellisel juhul saaks aga programm vähematraktiivsem ja väheneks ilmselt ka valimisedu ja selle sama programmi elluviimistõenäosus.Tekib omamoodi paradoks - erakond, mis vabatahtlikult otsustab koostada oma programmi täitmise aruande, riskib valimiseduga ja oma programmi elluviimisega. Ainus väljapääs sellest oleks, teha kõne all olevate aruannete koostamine seadusega kohustuslikuks kõikidele valituks osutunud erakondadele.
Keskmise valija vaatevinklist on uute valimiste eel eelmise programmi täitmise aruande läbilugemine aga ilmselt väga suur ettevõtmine. Eriti kui sellised aruanded peaks kõikidelt eelmistel valimistel edu saavutanud erakondadelt tulema. Samas tuleks ju ka end kurssi viia uute programmidega. Pealegi hakatakse erakondade programme eeldatavasti täitma kohe peale valimisi ja kuna valimistevaheline aeg, 4 aastat on ikka küllaltki pikk, siis on üsna ebaotstarbekas oodata nende täitmise teadaandmisega aastaid. Usun, et ka inimesed tahaks programmi täitmisest lugeda/kuulda varem - kõige parem oleks sellest teavitada kohe peale ühe või teise lubaduse/eesmärgi elluviimist. Samas on oluline, et need nö. raportid, mis lubaduste täitmise kohta siis regulaarselt tekivad, koonduks ühte kohta, sest valimisperioodi möödumisel tahaks valija ja miks mitte ka ajakirjandus kindlast kogu lubatu ja tehtu tervikuna üle vaadata.
Nii nagu ettevõtted peavad koostama kohustuslikus korras majandusaasta aruandeid ja arstid ja õpetajad peavad koostama küll aasta ja kvartali ja veerandiaruandeid ja kalurid peavad koostama püügiaruandeid, võiks ka riigikokku ja kohalikesse volikogudesse pääsenud erakonnad omada kohustust koostada vähemalt kord aastas oma lubaduste täitmise aruanne. Veel parem kui selline aruanne koostatakse internetipõhisena, kus valijad saaks eelnevalt ära määratleda teda konkreetselt huvitavad valimisprogrammi punktid ja nende täitmise kohta siis reaalajas, kohe kui erakonna poolt sissekanne tehakse, informeeritud saaks.
(Olgu repliigina lisatud, et Kuressaare IRL on nii 2005 kui 2009 aasta kohalikel valimistel oma eelmise programmi täitmise aruande koostanud ja ka avalikkusele esitanud ning me kavatseme teha seda ka edaspidi.)
28 juuli 2010
Hukkunud piraadilaeva mälestuseks
Eesti Vabariigi Lastekaitse seaduse kohaselt tuleb alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid. Kahtlemata on üheks kõikide laste huviks see, et neil oleks palju ja vahvaid mängimise kohti. Just sellest põhimõttest sai Kuressaare Ristiku lasteaia hooviala kavandamisel omal ajal ka lähtutud. Aeg selleks oli ka erakordselt soodne. Oli ju linn ilma jäänud KOIT-1 rahadest, kuhu esitatud taotlus lähtus eelprojektist ja ehitusbuumi aegsetest hinnapakkumistest. Seejärel, nüüd juba nö. masu ajal, saadi siiski heakskiit lasteaia ehitamise rahastamiseks. Samas olid aga ehitushinnad, võrreldes rahataotluse esitamise aegadega, oluliselt vähenenud, kuid nö. kontrollarv, mille sisse pidi lasteaia ehitus mahtuma oli ikka sama. See andiski suure võimaluse kavandada lasteaia hoovialale põhiprojekti koostamise käigus väga uhkeid ja rohkete mänguvõimalustega atraktsioone ja seda võimalust ei jätnud me kasutamata.
Paraku oli aga nii kogemustest kui ka teiste Eesti linnade praktikatest teada, et mänguväljakute ehitamise puhul kasutavad ehitajad riigihangete seaduses sätestatud õigust "asendada projektis toodud atraktsioone samaväärsetega" väga uljalt ja samaväärsuse mõistet väga tugevalt enda kasuks väänates.
Milline mänguväljak on üldse teisega samaväärne? Kas see, kui ühel saab mängida ja teisel samuti, teeb need samaväärseks? Kas see, kui eri tootjate sisult täiesti erinevad mänguväljakud on pakkumisel juhtumisi täpselt samade nimetustega, teeb need mänguväljakud samaväärseteks? Kas see, kui mõlemad mänguväljakud on puidust ja neil on kummalgi kaks punaseks värvitud katusega torni, teeb need samaväärseks? Samaväärsust mänguväljakute puhul tuleks mõõta mänguvõimalustes. Aga ka ohutus, materjal, disain ja kogu kompleksi väline atraktiivsus on olulised. Heatahtlikul ja targal lähenemisel on täitsa võimalik leida erinevate toodete hulgast samaväärseid. Tõsi, mida suurema atraktsiooniga on tegu, seda raskem see leidmine on, sest suur hulk mänguvõimalusi koos loovad sünergias täiendavaid võimalusi ja kui siia lisada veel laste loovus on suurte mängukomplekside täpne mänguvõimaluste ülestähendamine üsna lootusetu ettevõtmine.
Seda ohtu silmas pidades sai juba lasteaia ehituse algusest valvas oldud. Kui värskendada mälu, siis juba ehitushankes praagiti mitmed ehitajad konkurentsist välja just seetõttu, et nad soovisid hoovialale paigaldada mitte neid atraktsioone, mis projektis, vaid enda valitud nö. samaväärseid alternatiive.
Ka sel kevadel hakkas läbi tilkuma infot, et ehitaja soovib mänguatraktsioone asendada. Korduvalt sai räägitud linnapoolse projektijuhi Urmas Sepaga, toimus mitmeid koosolekuid ja isegi vähemalt kolmel linnavalitsuse nõupidamisel sai teemat käsitletud. 13. juuli linnavalitsuse istungil jõutigi lõpuks protokollilise osuseni, kus kirjas, et "mänguväljak ehitada välja vastavalt hankes esitatud tingimustele, võttes arvesse Tellija poolseid asendiplaanilisi muudatusi ning riigihangete seaduse põhimõtteid". Arusaadavalt on selline otsus lasteaia ehituse tellija tahte kõige selgem väljendus ja kõik linna poolt volitatud isikud, seal hulgas ka projektijuht Urmas Sepp ja insener Ainar Viires, pidid sellest ka lähtuma. Paraku on aga reaalsus see, et seda ei tehtud. Tänaseks on nende isikute poolt kooskõlastatud mänguatraktsioonide asendused, mis mitmes positsioonis teevad täiesti nõutuks. Millisel moel on projektijärgne Piraadilaev samaväärne asendatud Piraadilaevaga? Nime poolest? Seda küll. Millise nurga alt vaadates on projektis olev suur ronimiskeskus samaväärne selle asendusega? Või veel üks asendus: Palee versus Võimla. Kas pole esimene mitte pelgalt pilku peale visates asendusest oluliselt suurem ja võimalusterohkem? Rääkimata detailsest mänguvõimaluste võrdlusest.
Mündil on aga ka teine külg. Selliste asendustega hoiab ehitaja võrreldes projektijärgsete atraktsioonidega kokku minu hinnangul üle miljoni krooni. Ja see miljon või isegi rohkem hoitakse kokku kõikide Kuressaare laste mänguvõimaluste arvelt. Jah, just kõikide laste arvelt, sest vastavalt meie linnavolikogu otsusele on Kuressaare lasteaedade hoovialad lasteaia töövälisel ajal kasutuseks avatud kõigile lastele. Kurb! Kurb ja vihaseks tegev. Kellele on selline kooskõlastus peale ehitaja kasulik? Mina ei tea. Kindlasti aga mitte linnale.
Paraku oli aga nii kogemustest kui ka teiste Eesti linnade praktikatest teada, et mänguväljakute ehitamise puhul kasutavad ehitajad riigihangete seaduses sätestatud õigust "asendada projektis toodud atraktsioone samaväärsetega" väga uljalt ja samaväärsuse mõistet väga tugevalt enda kasuks väänates.
Milline mänguväljak on üldse teisega samaväärne? Kas see, kui ühel saab mängida ja teisel samuti, teeb need samaväärseks? Kas see, kui eri tootjate sisult täiesti erinevad mänguväljakud on pakkumisel juhtumisi täpselt samade nimetustega, teeb need mänguväljakud samaväärseteks? Kas see, kui mõlemad mänguväljakud on puidust ja neil on kummalgi kaks punaseks värvitud katusega torni, teeb need samaväärseks? Samaväärsust mänguväljakute puhul tuleks mõõta mänguvõimalustes. Aga ka ohutus, materjal, disain ja kogu kompleksi väline atraktiivsus on olulised. Heatahtlikul ja targal lähenemisel on täitsa võimalik leida erinevate toodete hulgast samaväärseid. Tõsi, mida suurema atraktsiooniga on tegu, seda raskem see leidmine on, sest suur hulk mänguvõimalusi koos loovad sünergias täiendavaid võimalusi ja kui siia lisada veel laste loovus on suurte mängukomplekside täpne mänguvõimaluste ülestähendamine üsna lootusetu ettevõtmine.
Seda ohtu silmas pidades sai juba lasteaia ehituse algusest valvas oldud. Kui värskendada mälu, siis juba ehitushankes praagiti mitmed ehitajad konkurentsist välja just seetõttu, et nad soovisid hoovialale paigaldada mitte neid atraktsioone, mis projektis, vaid enda valitud nö. samaväärseid alternatiive.
Ka sel kevadel hakkas läbi tilkuma infot, et ehitaja soovib mänguatraktsioone asendada. Korduvalt sai räägitud linnapoolse projektijuhi Urmas Sepaga, toimus mitmeid koosolekuid ja isegi vähemalt kolmel linnavalitsuse nõupidamisel sai teemat käsitletud. 13. juuli linnavalitsuse istungil jõutigi lõpuks protokollilise osuseni, kus kirjas, et "mänguväljak ehitada välja vastavalt hankes esitatud tingimustele, võttes arvesse Tellija poolseid asendiplaanilisi muudatusi ning riigihangete seaduse põhimõtteid". Arusaadavalt on selline otsus lasteaia ehituse tellija tahte kõige selgem väljendus ja kõik linna poolt volitatud isikud, seal hulgas ka projektijuht Urmas Sepp ja insener Ainar Viires, pidid sellest ka lähtuma. Paraku on aga reaalsus see, et seda ei tehtud. Tänaseks on nende isikute poolt kooskõlastatud mänguatraktsioonide asendused, mis mitmes positsioonis teevad täiesti nõutuks. Millisel moel on projektijärgne Piraadilaev samaväärne asendatud Piraadilaevaga? Nime poolest? Seda küll. Millise nurga alt vaadates on projektis olev suur ronimiskeskus samaväärne selle asendusega? Või veel üks asendus: Palee versus Võimla. Kas pole esimene mitte pelgalt pilku peale visates asendusest oluliselt suurem ja võimalusterohkem? Rääkimata detailsest mänguvõimaluste võrdlusest.
Mündil on aga ka teine külg. Selliste asendustega hoiab ehitaja võrreldes projektijärgsete atraktsioonidega kokku minu hinnangul üle miljoni krooni. Ja see miljon või isegi rohkem hoitakse kokku kõikide Kuressaare laste mänguvõimaluste arvelt. Jah, just kõikide laste arvelt, sest vastavalt meie linnavolikogu otsusele on Kuressaare lasteaedade hoovialad lasteaia töövälisel ajal kasutuseks avatud kõigile lastele. Kurb! Kurb ja vihaseks tegev. Kellele on selline kooskõlastus peale ehitaja kasulik? Mina ei tea. Kindlasti aga mitte linnale.
Enda rahustamiseks peaksin vast mõtlema sellele, et ehitaja poolt pakutud ja ka tänaseks ära tellitud alternatiiv moodustab mõne nädala pärast Ristiku lasteaia hoovile igati uhke mängukompleksi ja teiste meie lasteaedade õuealad ei küüni neile ligilähedalegi. Samas on hinges äng, et ma ei suutnud "Piraadilaeva" eest ikka piisavalt seista. Seda maha surudes läheme me ühel ilusal oktoorikuu päeval aga siiski kogu perega Saaremaa kõike vingemale mänguväljakule. Hukkunud piraadilaevast me sel päeval ei räägi.
Tellimine:
Postitused (Atom)