Kas omavalitsusreform vähendab linnakodanike heaolu?

Reedel 16.novembril 2012 toimub Valjalas arengukonverents, kus räägitakse haldusreformist ja omavalitsuste võimalikust liitumisest. Mõni nädal tagasi saatis regionaalminister kõikidele omavalitsustele kirja, kus pakuti meie riigi kohaliku omavalitsuse halduskorralduse reformimiseks välja kuus varianti. Kirjale oli lisatud ka põhjalik materjal, mis andis hea ülevaate meie praegusehalduskorralduse murekohtadest. Lisadest nähtub, et Eesti omavalitsussüsteemi vaevavad paljud probleemid alates õiguslikust suutmatusest lõpetades nõrkade ja kohati lausa olematute sotsiaalsüsteemidega. Avaliku teenuse tase Eesti omavalitsustes on väga ebaühtlane. Selle taseme ühtlustamine on ka minu arusaamist mööda olnud haldusreformi üheks oluliseks eesmärgiks. Samas kätkeb üle-Eestiliselt õilis eesmärk, tasandada avaliku teenuse tasemeerinevusi, endas ka lokaalseid ohte.

Hiljuti avaldatud Eesti kohalike omavalitsuste võimekuse edetabelis paikneb Kuressaare väga kõrgel kohal esikümnes. Jättes analüüsimata edetabeli metoodika ja eeldades, et see kajastab õigesti meie haldussüsteemi, näitab selline kõrge koht, et Kuressaare linnakodanikud saavad võrreldes teiste Eesti omavalitsustega osa heatasemelisest avalikust teenusest. Rääkides nüüd haldusreformist ja omavalitsuste liitmisest, tuleb tunnistada, et kõik omavalitsused, millega mistahes mudeli korral Kuressaare linn liituks, vähendaks oma tagasihoidlike positsioonide tõttu eelnimetatud edetabelis Kuressaare linnakodanike võimalusi saada ka tulevikus sama kvaliteetset avalikku kohaliku omavalitsuse teenust. Miks see nii on? Aga seepärast, et suur osa nii finants-, õiguslikust- kui ka administratiivsuutlikkusest kuluks liitumise korral nõrgemate teenusbaasidega omavalitsusalade järgiaitamiseks. Oleks ju mõeldamatu, et võimalik loodav suur(em) omavalitsus laseks kesta olukorral, kus ühes omavalitsuse osas on avalik teenus mahukam kui teises. Siin ongi murekoht, mida linnaliste piirkondade juhtidel ja ka linnakodanikel tuleks teadvustada. Suur, näiteks kogu Saare maakonda hõlmav omavalitsus, oleks küll efektiivne ja selle ametnikud saaks võrreldes praeguse killustatud olukorraga kitsamalt spetsialiseeruda ja olla seeläbi kompetentsemad, kuid uute teenuste osutamiseks vajalik ressurss tuleb ikka eelarveridadelt leida.

Toon mõned näited. Kuressaare linnas on näiteks eakatele ja puuetega inimestel bussisõit tasuta, päevakeskuses pakutakse linna poolt osaliselt kinni makstud ja inimesele seeläbi odavamat sooja toitu ning liikumisraskustega inimestele on korraldatud ka sooja toidu kojuviimine. Ma ei ole küll läbi viinud väga põhjalikku uuringut, aga julgen siiski väita, et enamikes teistes meie maakonna omavalitsustes see nii ei ole.

Kas oleks õiglane kui võimaliku liitomavalitsuse puhul selline „ebavõrdsus“ jätkuks? Kindlasti mitte – ka maainimestel oleks sel juhul õigus osa saada nendest hüvedest, mida omavalitsuse linnalises osas pakutakse – ollakse nüüd ju kõik ühe ja sama omavalitsuse inimesed. (Ja siinkohal ei süüdista ma mingilgi moel praeguseid valdu – neil lihtsalt puudub ressurss selliste teenuste osutamiseks.)

Veel üks näide. Kuressaare linn peab ühe hallatava asutusena üleval ka Laste Muusikakooli. Selles koolis saavad õppida ka lapsed teistest omavalitsustest, kui teine omavalitsus tasub Kuressaare linnale kui kooli pidajale ka proportsionaalselt muusikakooli ülalpidamise eest – käibekõnes kohatasu. Mitmed vallad seda teevad, kuid tean juhtumeid, kus sellest kohatasu maksmisest on vallas keeldutud ja lapsel on jäänud kooli minemata. Oleks täiesti välistatud, et selline asi oleks võimalik ühe omavalitsuse puhul.

Näiteid võiks tuua veelgi, kuid kas vajab täiendavat tõestust see, mille kohalike omavalitsuste võimekuse edetabel just äsja välja on toonud? Ilmselt mitte.

Ma ei karda siinkohal seda, et näiteks üle maakondliku omavalitsuse loomise korral kohe hakataks vähendama seda avalike teenuste taset, kuhu Kuressaare tänaseks jõudnud on. Olen aga üsna kindel, et Saare omavalitsuse tekkimise korral kuluks esmalt päris mitmetel aastatel suur osa omavalitsuse uutest ressurssidest just maapiirkondadele ja linna arengutesse panustatakse nendel aastatel paratamatult vähem. Seda peaksime endale teadvustama ja ilmselt ka küsima – kas see, et riigi poolt aastateks ooteseisundisse jäetud  haldusreform on nende aastate vältel suurendanud kodanike ebavõrdsust avalikule teenusele, on nüüd tugevamate omavalitsuste kodanike „ära siluda“ või peaks sellise olukorra lahendamisse panustama ka riik täiendavate rahavoogudega? Reedel küsin.

Pärnu linnapea teab isikuid, kes tahavad Kuressaares parkimist jälle tasuliseks muuta.

2008. aasta kevadest alates on Kuressaares erinevalt mitmetest teistest Eesti linnadsest parkimine tasuta. Asi toimib nii talvel kui suvel ja linnal jääb täiendav rahaline kulutus ka tegemata - mäletatavasti oli tasulise parkimise ajal sellest linnale laekuvaid tulusid vähem, kui kulus kogu selle süsteemi nn. püstihoidmiseks.

Tasuta parkimine - väike asi, millele me kohalikud ilmselt enam ei mõtlegi. Kohe muutub see aga suuremaks, kui ta ära peaks kaduma... Ütlen kohe, et minule teadaolevalt sellist tasuta parkimise ärakaotamise plaani ei peaks ka kusagil olema. Samas jääb eelmise neljapäeva (25.10.2012) Pärnu Postimeest lugedes mulje, et keegi kusagil siin Kuressaares tahab jälle tasulist parkimist korraldama hakata. Ja asja tuleb tõsiselt võtta, sest sellest kirjutab lausa Pärnu linnapea Toomas Kivimägi isiklikult. Tsiteerin: " Ettevaatlikkusele sunnib Kuressaare näide, kus parkimine on tasuta. Avalikult on seda ebamugav tunnistada, kuid eravestlustes soovitakse tasulist parkimist pigem tagasi." Küsisin sellenädalasel linnavalitsuse nõupidamisel kolleegidelt, ega kellelgi ole muremõtteid seoses meie linnas toimiva tasuta parkimisega. Muremõtteid ei väljendatud.

Nõutuks tegev olukord. Kas peaks muretsema, või ajas Pärnu linnapea midagi segi...

Õnneloos

Selle õppeaasta alguses avaldati Saare maakonna kohalikes ajalehtedes, nii nagu see on juba aastaid olnud, kogu maakonna esimestesse klassidesse minevate laste nimed. Ära olid toodud ka värskete koolijütside esimesed õpetajad ja puha - tore traditsioon!

Võrreldes varasemate aastatega oli aga käesoleval aastal veel üks põhjus heameeleks. Heameele eeldused tulenevad kahjuks aga eelmiste aastate puudustest. Nimelt, varasematel aastatel ei ole õpilaste nimekirjad kahjuks olnud täielikud. Ka suurelt kirjutatud päised, mis illustreerisid vastavaid temaatilisi lehekülgi, olid eelmistel aastatel puudulikud. Näiteks eelmise aasta 27.augusti Saarte Hääl kirjutas, et „Tänavu läheb 1. klassi 288 last!“ Tegelikult oli neid lapsi aga 293… Mingitel asjaoludel oli möödunud aastatel nendest nimekirjadest välja jäetud õpilased, kes alustasid meie maakonnas oma õpinguid lihtsustatud, toimetuleku-, või hooldusõppe õppekava alusel. Ometi on aga ka nemad lapsed, lapsed, kes alustasid vastavalt Eesti kehtivatele seadustele oma kooliteed. Seljas valged pluusid ja värvilised astrikimbud niisketes pihkudes oma esimesele õpetajale üleandmist ootamas. Jah, oma puudest tulenevalt tajusid nemad seda päeva kindlasti omamoodi ja erinevalt. Kuid kas annab see meile, kes me seda tarkusepäeva enam-vähem ühtemoodi mõistame, õiguse neid lapsi maha salata? Või mis üldse meile sellise õiguse tänases Eestis annaks…

Kuressaare Väikelastekodus, mille lastest üks osa on ka puudega, on seina peal ilus kiri mille toon siinkohal ära muutmata kujul.

-----------------------------------------------------------

HÄNDIKÄP tuleneb inglise keelsest väljendist,

mis tähendab „hand in cap“ –

ja tähendab

„loositõmbamine mütsist“.

Nii loen ma leksikonist nimega

„Põhjamaa Perekonnaraamat“.

Seal on samuti kirjas, et sõna händikäp

tähendab mängudes ja spordis

eelist või ka edumaad.

Suures Mängus, mida me kutsume Eluks,

on raske anda edumaad

endast nõrgemale,

sellele, kes ei ole sinuga võrdne.

Kuid ka need eelised, mida

meie ühiskond võib pakkuda

tähendavad midagi.

Sellepärast peavadki nad kõik

olema kättesaadavad.

Nad ei tohi saada

õnneloosiks mütsi sees.

Kuigi samas on nii,

et see õnneloos on juba toimunud –

Ja meie, kes me saime võidud,

kanname endas nüüd suurt vastutust

Cajsa Radberg

---------------------------------------------------------

Jah, õnneloos on toimunud ja võitjad on sel aastal kõikide laste nimed kenasti lehtedesse pannud. Seda oli meeldiv lugeda. Loodan et see jääb ka edaspidi nii.

Kopteriplatsi süvahoovustest

Sel kevadel räägiti korduvalt Saaremaa kohalikes ajalehtedes  (27.06 SH - Haigla vajab siiski kopteriplatsi, 04.07 SH - Spetsialist: kopteri maandumisplats on ainuke võimalus) vajadusest rajada Kuressaare haigla taha korralik helikopteri maandumisväljak. Nagu ühes artiklis lubati, võeti teema üles ka augustikuises linnavolikogu linnakodaniku komisjonis...

Praegu maanduvad piirivalve lennusalga kopterid, mis Tallinnast koos sealse reanimatsioonimeeskonnaga siia raskete haigete järele tulevad, Kuressaare haigla taga tavalisel selleks spetsiaalselt kohandamata platsil. Haigla taga, ja mitte Kuressaare lennuväljal maandunime, kus selleks valalik taristu olemas, on vajalik eelkõige seetõttu, et transporditava patsiendi peab enne lendu üle vaatama ja talle oma nn. "masinad külge ühendama" Tallinnast tulev reanimatsioonimeeskond. Oleks liigne ajakulu, kui lennuväljal maandunud kopterist tuleks esmalt arst koos õega ja vastavate patsiendi tervislikku seisundit jälgivate seadmetega haiglasse toimetada ja siis nad sinna juba koos patsiendiga tagasi viia, et alustada lendu Tallinnasse. Sellises olukorras oleks nõuetekohane kopteri maandumisplats haigla vahetus läheduses igati vajalik.

Samas on ajakirjandusest korduvalt läbi käinud fakt, et kavandamisel on ühe lennusalga kopteri paiknemahakkamine Kuressaare lennuväljal ühes 24 tunnise kopterimeeskonna valvega. See tagaks  ööpäevaringse võimekuse tõusta lendu 15 minuti jooksul alates teate saamisest. Tõsi, kopterit oodati Kuressaarde juba varem, aga see on järjest edasi lükkunud ja lükkub ilmselt veelgi (22.01.2012 PM - Kuressaare lennubaasi valmisolek nihkub kaugemasse tulevikku). Suhtlesin eile piirivalve lennusalga juhi Kalmer Sütiga, kellelt sain kinnitust, et kava ei ole aga kaugeltki maha maetud ja juba sel sügisel Kuressaare lennuväljal alustatav kordoni ehitus võimaldab järgmise aasta sügisel katsetada mõnekümnel päeval kopteri resideerumist Kuressares, ühes sellest tulenevate tööülesannete täitmisega. Ja nii nagu lennusalga Tallinnas paikneval kopteril, oleks ka Kuressaare kopteri üheks ülesandeks ja rakendusvõimaluseks raskes ja kriitilises seisundis patsientide transport Tallinnasse regionaalhaiglasse.

Haigete transpordi seisukohast oleks Kuressaare kopter võrreldes praeguse Tallinna kopteri kasutamise võimalusega tohutu samm edasi. Näiteks öisel ajal kulub Tallinna kopteril siiajõudmiseks 1,5 - 2 tundi. Üks tund on õhtusel ja öisel ajal lennusalga nõutav reageerimiskiirus väljakutsest kuni õhkutõusuni ning lennule kulub vähemalt kolmveerand tundi. Kuressaares maandunud kopterist kulub Tallinna reanimatsioonimeeskonnal patsiendni jõudmiseni, tema läbivaatusele ja kaasasolevatega aparaatidega ühendamisele ning seejärel koos patsiendiga tagasi kopterisse tagasi minekule mitte vähem kui 15 minutit. (Tundub vast isegi liiga optimistlik number.) Tallinasse tagasilennule jälle vähemalt 45 minutit. Seega kulub Tallinna kopteriga alates väljakutsest kuni patsiendi Tallinnasse jõudmiseni pea 3 tundi.

Kuressaare kopteri kasutamise korral oleks aga selle 15 minuti jooksul mis kulub kopteri lennukorda seadmiseks, võimalik transportida patsient kiirabiautoga lennuväljale ja sealt edasi 45+ minutiga Tallinnasse - kokku ca 1 tund. Meedikud teavad täpsemalt rääkida mida nad nimetavad "kuldseks tunniks"...

Selle kõige taustal on mul väga raske mõista kodanikukomisjonis räägitut, et üheks põhjuseks, miks me vajame haigla kõrvale kopteriplatsi, on tõsiasi, et võimalik Kuressaare kopter ei hakkagi meditsiinilende  tegema. Ja me peame ka kaugemas tulevikus jääma siiski Tallinna kopteri tellimise juurde. Selle põhjuseks olevat ületamatu raskus patsiendi saatmiseks vajalik meeskond komplekteerida. Kõlab üsna uskumatult - riik on võtnud eesmärgiks muretseda kopteri, rajada kordoni, tagada ööpäevaringse lennumeeskonna valmisoleku ja kui see kõik on tehtud, siis vajalikku meditsiinilist saatemeeskonda luua ja käigus hoida ei suudeta. Kuressaarest tehakse praegu selliseid meditsiinilende umbes 50 korral aastas, kusjuures enamike lendude puhul on tegu ajakriitiliste juhtumitega. Juhtumitega, kus käib "võidujooks" võimalike raskete tüsistuste või isegi elu ja surma peale ning seejuures ollakse loobumas kuni kahetunnisest ajavõidust...

Kindlasti on praeguses olukorras, kus Kuressaare haiglat teenindab Tallinna kopter, korralik nõuetekohane maandumisplats haigla taga vajalik. Kindlasti ei jää see päris kasutuseta ka siis, kui Kuressaare haiglat hakkab meditsiinilendude osas teenindama meie oma kopter. (Olgu näiteks toodud kasvõi olukord, kus patrulllennus olev kopter saab kutse raske haige kiirele transpordile.) Aga kindlasti vajab selgeksrääkimist ja muutmist ka juba varasemalt kuluaarides kuuldaolnud ning nüüd kodanikukomisjonis välja käidud seisukoht, et meditsiinilendudeks Kuressaares resideeruma hakkavat kopterit kasutada ei saa, sest ei suudeta tagada patsiendi saatmiseks vajalikku meedikute brigaadi.

Uue pargi rajamisel on algus tehtud

Tänane talgupäev Kuressaare  Ida-Niidu uuel pargialal läks igati korda. Jõudsime kümnekesi kolme tunniga puhastada võsast ca 1000 m2 mis on pea 5% kogu tulevase pargi alast. Lisaks korjasime metsa alt kokku mitu suurt prügikotitäit igasugu prahti - jalgrattaosi, ajalehti, okastraati, päris suure peegli jne. Plats sai päris ilus. Panime uute pargiasukate tarvis ka puu otsa ühe uue ilusa pesakasti.

Algus on tehtud, aga pikk tee on veel minna. Samas näitas tänane päev, et ülearu raske ega ka suuri kulutusi nõudev selle ala võsast puhastamine ei ole. Kui selle töö saaks tehtud, siis muutuks ala inimestele kasutatavaks ja küll seejärel hakkaks tulema ka mõtteid, mis suunas selle pargiga peaks edasi liikuma.

Uue pargi esimesed talgulised: esimeses reas vasakult Priit Paju, Andre Brõsov, Sander Brõsov, teises reas vasakult Katrin Brõsov, Andres Brõsov, Toivo Alt, Jaan Kirss, Leonid Siniavski, Lindia Lallo. Pildilt puudub Argo Kirss.

Algatame Kuressaare 450. juubeliks uue pargi rajamise.

2013. aastal tähistame meie kodulinna 450 juubelit. Eelmise aasta sügisest alates toimunud juubelikomisjoni koosolekutel on kogutud ja vaagitud mõtteid, kuidas sobilikult linna juubelit tähistada. Ühe ideena on arutlusel ka mõte, rajada linna juubeli puhul uus park. Juubelipidustuste ja –trükiste kõrval oleks uus park midagi sellist, mis ka 10, 50 või ka 100 aasta pärast pakuks meie linnakodanikele ja külalistele lausa igapäevast rõõmu ja kasutamist ning suudaks meenutada linna 450. tähtpäeva.

Kui vaadata meie linna kaarti, siis praegune puhkeala, kus saab mõnusasti aega veeta, jääb ühte linna serva - Lossipark, rannaala, tervisepark. Selle alaga piirneb Kuressaare aedlinn - piirkond, mille elanikel on tänu oma aedadele "roheline olemine" ka omast käest võtta. Samas ei ole linna teises servas, kuhu on koondunud korterelamud, Smuuli ja Ida-Niit, elukoha lähedast roheala. Ka seal võiks olla koht kus jalutada, kultuurmaastikku nautida, pargipaviljonis vihmavarjus olla, lastega sügiseti lehtede seest kastanimune korjata või nendega koos lihtsalt joosta ja mängida.

Tänaseks kuulub linnale maa, mis jääb Olerexi tankla, Marientali tee ja Lehe tänava vahele. Lisaks veel Marientali tee äärsed kadastikud Lehe ja Mooni ning Mooni ja Raja tänavate vahel. Nende maade baasil saaks linna teisegi serva rajada uue arvestatava suurusega pargivööndi. Pindalalt on näiteks tankla, Lehe tänava ja Marientali tee vaheline ala (2,14 hektarit) täitsa võrreldav Lossipargi Pargi tänava ja vallikraavi vahelise alaga, mis jääb lossi sissesõidutee ja tenniseväljaku vahele (2,25 hektarit). Vähetähtis pole ka see, et tänu linna ümbritsevale kergliiklusteele on nimetatud ala Ida-Niidus ka teistest linna piirkondadest mugavalt ligipääsetav.

Lehe tänava ja Olerexi tankla vahelisel enamjaolt võsastunud maatükil on omajagu ka üsna suuri puid – männid, kased, haavad. Aruka harvendusraie korral võiks need moodustada juba ühe osa uue pargi kõrgemast haljastusest. Ala keskel on madalam ja märjem piirkond, mille süvendamine annaks vajalikku materjali kõrgemate kohtade loomiseks ja oleks omakorda võimaluseks rajada pargi keskele veekogu. Selle kaldale oleks jalutuskäik piki Õie tänavat igalt poolt Ida -Niidust vaid mõne minuti tee. Aga see selleks - variante pargi stiili valikul on mitmeid ja arukas on kuulata siin maastikuarhitektide nõu, aga ka arvamusi linnakodanikelt.

Kõige tähtsam on aga asjaga algust teha. Linna heakorrapäeva ja üle Eestiliste heakorratalgute „Teeme ära“ raames toimub 14.aprillil teiste hulgas ka esimene talgupäev võimalikul uuel pargialal. Talgutele saab registreeruda „Teeme ära“ kodulehel. Raiume võsa ja alustame selle ala muutmist läbinähtavaks ja läbikäidavaks. Hea, kui oleks kaasa võtta ka tööriist millega võsa raiuda/lõigata/saagida. Aga ka lihtsalt abikäed on vajalikud – oksad vajavad kokkukandmist ja mõned isetekkelised prügiladestuskohad ärakoristamist. Linna poolt pakutakse talgulistele teed ja saiakesi ning tööpäeva lõpus teeme ka ühispildi.

Kõik kes kohale tulevad ja käed külge panevad saavad end lugeda uue pargi rajamise algatajateks. Ja aastate möödudes oleks igas talgutel osalenud peres oma väike lugu sellest ühisest saamisloost mida pargiteedel jalutades meenutada.








---------------------------------------------------------------------------------------------------------
Lisan olukorra ilmestamiseks ja plaanitava pargi asukohast parema aimduse saamiseks mõned aerofotod (fotode autor Andi Roost).

Foto on küll ajast kus Auriga veel puudub, aga Ringtee ja vanade teraviljaladude järgi peaks võimalik uue pargi asukoht olema ülesleitav.

Ka kergliiklustee mis tagab pargialale mugava juurdepääsu oli pildi tegemise ajal veel rajamata.

Kavandatava pargiala keskosa on märjem ja madalam. Äärteosas siiski arvestatavalt suuri puid.

Ida-Niidu elamute piirkonda ääristavad kolm kõrvutiseisvat roheala.

Linna läbitavusest ratastooli, lapsevankri ja käimisraamiga

Kõik me soovime, et linna teed ja tänavad oleks korras ja mugavalt läbitavad. Et kõnniteedel puuduksid augud ja takistused, mis sunniks meid tegema ebamõistlikke manöövreid või mis veel hullem, paneks meid kukkumisohtu. Kuressaare olemasolevad kõnniteed võiks paljuski päris headeks lugeda, kuid ärme unusta, et tee headuse hinnang sõltub ka hindajast endast. Terve ja noore inimese puhul jäävad paljud kohad, mis ratastooliga, käimisraamiga, aga ka lapsevankriga või lihtsalt liikumisraskusega inimesele tõsiseid probleeme tekitavad, lausa märkamatuks. Ometi peab linnakeskkond olema ligipääsetav kõikidele. Vastavalt majandusministri määrusele „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“ https://www.riigiteataja.ee/akt/226420  peab kõnnitee äärekivi kõrgus tänava ületamise kohas olema 4 - 2,5 cm.

Nendest piiridest kõrgemate äärte nn. allalaskmisega on teadlikult linnas tegeletud ka varasematel aegadel. Aastatel 2003 – 2005 likvideeriti Kuressaares üle 100 analoogse kõrge serva. Kuid kohti, kus kõnnitee äärekivi kõrgus ületab kas ristmiku või ülekäiguraja juures nõutava 4 cm ja seda lausa mitmekordselt, on meie linnas siiski veel päris palju. Olen internetilehele www.oesel.ee/kaardistamine  kogunud üle 60 koha andmed ja fotod Kuressaares, kus kõnnitee äär on liiga kõrge ja seetõttu on raskendatud või suisa võimatu liiklemine ratastooliga, käimisraamiga, aga ka lapsevankriga või lihtsalt liikumisraskusega eakal või puudega isikul. Need on kohad ristmikel ja ülekäiguradade juures.

Aastateks 2009 – 2013 sõlmitud linna koalitsioonileppes võeti kohustuseks likvideerida vähemalt 30 sellist kõrget äärt ja rajada vastavad kaldpinnad. Oleme antud teemat arutanud linnavalitsuses nii eelmisel kui ka käesoleval aastal ja vastavalt kokkulepitule saavad sel suvel need 30 kaldpinda rajatud. Konkreetsete kohtade väljavalimisel lähtume kahest põhimõttest: koht on võrreldes teiste kohtadega tihedama liiklusega, liiklemist takistava äär on võrreldes teiste kohtadega kõrgem.

Samas on juba praegu kaardistatud enam kui 60 parandamist vajavat kohta ja lisaks andmebaasis juba olevatele, on selliseid kohti Kuressaares veel. Seega ei tohi selline liikumisvõimaluste parandamine jääda ühekordseks ettevõtmiseks. Hea oleks, kui igal aastal suudaksime likvideerida näiteks 10 või 20 või… kõrget äärt. See tagaks arengu ja annaks lootuse, et linna olemasolevad kõnniteed on mõne aasta pärast nõuetekohased ka ratastooli või käimisraami kasutajatele.

Allpool on toodud valik andmebaasis olevatest eelpoolnimetatud probleemsetest kohtadest, mis sel aastal peaks saama lahenduse.