Kallemäe kooli probleemi ei tohi lahendada puudega laste arvelt

Eelmisel nädala kirjutas Kallemäe kooli juhataja Saarte Hääles artikli, milles rääkis Kuressaares asuva toimetulekukooli likvideerimise kavast ja siinsete laste edaspidisest võimalikust õppimisest Kallemäel asuvas koolis. Artikli oli ta pealkirjastanud – Kallemäele kolimisest võidaksid mõlemamaja lapsed.  Optimistlikus toonis loos, mille avaldamise eelsel päeval toimus toimetulekukooli lastevanemate üsnagi sünge koosolek, kus kooli likvideerimiskavast neile esmakordselt räägiti, esines paraku faktivigu ja pooltõdesid ning seda minu arvates mitte laste kasuks

Artikli ilmumisele eelnenud paaril koosolekul, kus seda teemat on arutatud, on olnud üldiseks tõdemuseks, et olukord on keeruline ja häid lahendusi siin enam ei ole. Võitmisest ei ole olnud sisuliselt juttugi - on ainult kaotus. Jääb vaid valida, kes selle kaotusekoorma enda kanda võtavad. Kas raske ja sügava puudega lapsed ja ka nende emad-isad. Või kannab selle koorma riik, kes on teinud läbimõtlemata ja priiskavaid investeeringuid.

Ja et lugejad teaksid, mis positsioonilt ma seda lugu kirjutan, siis olgu öeldud, et lisaks 12 aastasele töökogemusele linna sotsiaal- ja haridusvaldkonna juhtimisel on ka minul laps, kes õpib toimetulekukoolis. Seetõttu olen lisaks tööle ka isikliku elu kaudu kursis, mida tähendab kasvatada puudega last.

Tänase probleemi Kallemäe kooliga võib lühidalt kokku võtta lausesse: koolil on kaks uut koolihoonet, Kallemäel ja Kuressaares, mida on üsna kulukas üleval pidada, sest laste arvud nendes koolides vähenevad, mistõttu kipub asi minema ebaefektiivseks. Selles ebaefektiivsuses peitubki üks võimalik kaotus, mis meid, täpsemalt riiki, ees ootab – see on rahaline kaotus. Selle kaotuse algmed ei ole aga linna toimetulekukoolis, nagu koolijuhataja Kaire Kiili loos mulje jäetakse, vaid Kallemäel asuvas väga suures koolihoones ja seal järsult kahanevates laste arvudes.

Linna toimetulekukoolis õpib sel õppeaastal 22 õpilast, järgmisel õppeaastal on lapsi kooli minemas 20 (vähenemine ca 10%). Uus ja spetsiaalselt puuetega laste kooliks ehitatud üsnagi kompaktne hoone Suur-Põllu tänaval on ehitatud 24 lapsele ja asub päris heas asukohas. Koolil on teisel korrusel oma väike võimlemissaal, koolitoidu valmistamisega tegeleb kõrvalasuv linna Päevakeskuse köök, ujumas käiakse mõnesaja meetri kaugusel asuva haigla basseinis. Selleks sügiseks rajatakse kooli kõrvale lastekodu puuetega lastele peremajad, kust koolitulekuks on vaja vaid üle hoovi (tänavale minemata) tulla. Paremat olukorda lastele ja efektiivsemat kooli pidajale ehk riigile on raske ette kujutada. Usun, et Kuressaares asuva toimetulekukooli näol on tegu ka kõige kuluefektiivsema riikliku erikooliga Eestis, kusjuures toonitan veelkord üle, selles koolis on kõik vajalik lastele olemas.

Kallemäel asuvas koolis õpib praegu 36 õpilast, järgmisel õppeaastal 24 (vähenemine ca 33%). Ka selles koolihoones on kõik olemas, ütleks lausa et „viimase peal“ - õppeklassid, puidutöökoda, õppeköök, jõusaal, bassein, täismõõtmetes võimla, uhke aula, staadion, oma köök ja söökla, internaat jne – lastele, kellelt saatus on oma osa ära võtnud, peaksime meie andma kõik, mis sellele saatusele aitaks vastu seista.

Paraku on aga koolihoone planeeritud ja ehitatud 70 lapsele ja täna seega pooltühi. Kust võeti see optimistlik laste arv, on täna suur küsimärk... Toimetulekukooli vanemate möödunudnädalasel koosolekul oli kooli juhtkond sunnitud tunnistama, et linna kooli sulgemist seda arvu projekteerijatele ette andes silmas ei ole peetud, kuigi koosoleku alguses üritati teistpidist väita. „Suuremad mahud (kooli üldpind on ca 3000 ruutmeetrit) ehitati lihtsalt teatud perspektiivitundega“: oli vastus vanemate küsimusele. See tunne ja omaaegne nende ehitusmahtude kooskõlastus haridusministeeriumi poolt on osutunud aga ekslikuks. Lisaks laste arvu objektiivsele vähenemisele, mis oli paraku ka mõned aastad tagasi teada, hakkab peagi kehtiv riiklik poliitika (mis minu meelest ei ole õige!), suunama ühte osa lihtsustatud õppekaval järgi õppivatest lastest tavakoolidesse. Sellest võib lugeda nii haridusministeeriumi kodulehelt kui ka Kaire Kiili artiklist. Selle tõttu jääb Kallemäel ja just Kallemäel õppivaid õpilasi veelgi vähemaks. Kokku planeeritakse haridusministeeriumi poolt tulevikus Saare maakonda riiklikke õppekohti vaid 30 intellektipuudega lapsele. Praegu on meil neid kohti siis vastavalt linna toimetulekukoolis 24 ja Kallemäel 70 – kokku üle kolme korra rohkem. Sellises olukorras tuleks kellelgi tunnistada suurt planeerimisviga, mis on viinud ilusti väljendades üleinvesteerimiseni, mitte nii ilusti väljendades aga riigi rahade raiskamiseni. Tõstkem neid laste arve kuidas tahes, mõistlikku täituvust see Kallemäel asuvale koolile ei anna ja rahaline kaotus rohkem kui pooltühja kooli käigushoidmisest on paratamatu.

Nüüd aga veel ühest olulisest aspektist mida on rõhutatud ka riiklike erikoolide võrgu korrastamise kavades, mis on aga välja jäänud koolijuhataja artiklist – nimelt peaksid erikoolid asuma kohas, mis tagaks võimalikult lihtsa liikumise kooli ja kodu vahel. Praegune Kallemäe kooli asukoht seda ei toeta. Paiknedes kohas, kus inimasustus on väga väike, on pea kõik õpilased sunnitud kooli jõudmiseks läbima pikki vahemaid. Väga paljude maapiirkondade, näiteks Kärla ja Lümanda, lapsed on sunnitud kodust terveks nädalaks eemale jääma, sest kui nad isegi suudaks taluda pikka bussisõitu koos ootamise ning ümberistumisega Kuressaares, siis tänu sobimatutele bussigraafikutele nad õigeks ajaks hommikul kooli ei jõuaks. Lisaks sellele, et maakonnakeskuses paiknev erikool oleks inimlikult õigem, suurem osa lapsi saaks ikkagi igapäevaselt koju oma ema isa juurde, oleks see otstarbekam ka rahaliselt. Kulutused internaadile väheneksid.

Kirjeldatud logistikaprobleemist lähtuvalt tekib ka teine küsimus. Mis kaalutlustel ja kelle huvides üldse ehitati sisuliselt vana Kallemäe kooli müüridele ja selle külge mitmekordset ehitusmahtu lisades uus kool kohta, kuhu laste kohalejõudmine on nii raske? See, et suur hulk lapsi peab sellise kooli asukoha tõttu igaks koolinädalaks oma kodu maha jätma, oli ka teada juba aastaid. Kas oli see pime soov lihtsalt säilitada ühe kooli järjepidevus? Mure ümbruskaudse kogukonna pärast, kellest paljudele on kool tööandjaks ja lisaks ka kvaliteetkeskkonnaks vabal ajal? Oli see tegeliku elu mingitel põhjustel mittemärkamine? Nendele küsimustele praegu vastuste otsimine ei muuda ehitatut. Kuid seni kuni need on vastamata, ei ole Kallemäe teistkordsel päästmisoperatsioonil moraalset õigustust.

Vaja on lauale panna kõik variandid, mis probleemolukorrast „palju maju vähe lapsi“ välja aitaks tulla. Kindlasti on ühe variandina vaja kaalumisele võtta ka Kallemäe kooli hoonele uue funktsiooni leidmine, mis selle ehitise täies mahus sisuga suudaks täita. Kutsuda laua taha kõikide asjaosaliste esindajad ja panna kirja kõik argumendid mis ühe või teise variandi poolt ja vastu on. Ning siis leida lahendus mis kaitseks eelkõige puuetega laste huve.

Kas omavalitsusreform vähendab linnakodanike heaolu?

Reedel 16.novembril 2012 toimub Valjalas arengukonverents, kus räägitakse haldusreformist ja omavalitsuste võimalikust liitumisest. Mõni nädal tagasi saatis regionaalminister kõikidele omavalitsustele kirja, kus pakuti meie riigi kohaliku omavalitsuse halduskorralduse reformimiseks välja kuus varianti. Kirjale oli lisatud ka põhjalik materjal, mis andis hea ülevaate meie praegusehalduskorralduse murekohtadest. Lisadest nähtub, et Eesti omavalitsussüsteemi vaevavad paljud probleemid alates õiguslikust suutmatusest lõpetades nõrkade ja kohati lausa olematute sotsiaalsüsteemidega. Avaliku teenuse tase Eesti omavalitsustes on väga ebaühtlane. Selle taseme ühtlustamine on ka minu arusaamist mööda olnud haldusreformi üheks oluliseks eesmärgiks. Samas kätkeb üle-Eestiliselt õilis eesmärk, tasandada avaliku teenuse tasemeerinevusi, endas ka lokaalseid ohte.

Hiljuti avaldatud Eesti kohalike omavalitsuste võimekuse edetabelis paikneb Kuressaare väga kõrgel kohal esikümnes. Jättes analüüsimata edetabeli metoodika ja eeldades, et see kajastab õigesti meie haldussüsteemi, näitab selline kõrge koht, et Kuressaare linnakodanikud saavad võrreldes teiste Eesti omavalitsustega osa heatasemelisest avalikust teenusest. Rääkides nüüd haldusreformist ja omavalitsuste liitmisest, tuleb tunnistada, et kõik omavalitsused, millega mistahes mudeli korral Kuressaare linn liituks, vähendaks oma tagasihoidlike positsioonide tõttu eelnimetatud edetabelis Kuressaare linnakodanike võimalusi saada ka tulevikus sama kvaliteetset avalikku kohaliku omavalitsuse teenust. Miks see nii on? Aga seepärast, et suur osa nii finants-, õiguslikust- kui ka administratiivsuutlikkusest kuluks liitumise korral nõrgemate teenusbaasidega omavalitsusalade järgiaitamiseks. Oleks ju mõeldamatu, et võimalik loodav suur(em) omavalitsus laseks kesta olukorral, kus ühes omavalitsuse osas on avalik teenus mahukam kui teises. Siin ongi murekoht, mida linnaliste piirkondade juhtidel ja ka linnakodanikel tuleks teadvustada. Suur, näiteks kogu Saare maakonda hõlmav omavalitsus, oleks küll efektiivne ja selle ametnikud saaks võrreldes praeguse killustatud olukorraga kitsamalt spetsialiseeruda ja olla seeläbi kompetentsemad, kuid uute teenuste osutamiseks vajalik ressurss tuleb ikka eelarveridadelt leida.

Toon mõned näited. Kuressaare linnas on näiteks eakatele ja puuetega inimestel bussisõit tasuta, päevakeskuses pakutakse linna poolt osaliselt kinni makstud ja inimesele seeläbi odavamat sooja toitu ning liikumisraskustega inimestele on korraldatud ka sooja toidu kojuviimine. Ma ei ole küll läbi viinud väga põhjalikku uuringut, aga julgen siiski väita, et enamikes teistes meie maakonna omavalitsustes see nii ei ole.

Kas oleks õiglane kui võimaliku liitomavalitsuse puhul selline „ebavõrdsus“ jätkuks? Kindlasti mitte – ka maainimestel oleks sel juhul õigus osa saada nendest hüvedest, mida omavalitsuse linnalises osas pakutakse – ollakse nüüd ju kõik ühe ja sama omavalitsuse inimesed. (Ja siinkohal ei süüdista ma mingilgi moel praeguseid valdu – neil lihtsalt puudub ressurss selliste teenuste osutamiseks.)

Veel üks näide. Kuressaare linn peab ühe hallatava asutusena üleval ka Laste Muusikakooli. Selles koolis saavad õppida ka lapsed teistest omavalitsustest, kui teine omavalitsus tasub Kuressaare linnale kui kooli pidajale ka proportsionaalselt muusikakooli ülalpidamise eest – käibekõnes kohatasu. Mitmed vallad seda teevad, kuid tean juhtumeid, kus sellest kohatasu maksmisest on vallas keeldutud ja lapsel on jäänud kooli minemata. Oleks täiesti välistatud, et selline asi oleks võimalik ühe omavalitsuse puhul.

Näiteid võiks tuua veelgi, kuid kas vajab täiendavat tõestust see, mille kohalike omavalitsuste võimekuse edetabel just äsja välja on toonud? Ilmselt mitte.

Ma ei karda siinkohal seda, et näiteks üle maakondliku omavalitsuse loomise korral kohe hakataks vähendama seda avalike teenuste taset, kuhu Kuressaare tänaseks jõudnud on. Olen aga üsna kindel, et Saare omavalitsuse tekkimise korral kuluks esmalt päris mitmetel aastatel suur osa omavalitsuse uutest ressurssidest just maapiirkondadele ja linna arengutesse panustatakse nendel aastatel paratamatult vähem. Seda peaksime endale teadvustama ja ilmselt ka küsima – kas see, et riigi poolt aastateks ooteseisundisse jäetud  haldusreform on nende aastate vältel suurendanud kodanike ebavõrdsust avalikule teenusele, on nüüd tugevamate omavalitsuste kodanike „ära siluda“ või peaks sellise olukorra lahendamisse panustama ka riik täiendavate rahavoogudega? Reedel küsin.

Pärnu linnapea teab isikuid, kes tahavad Kuressaares parkimist jälle tasuliseks muuta.

2008. aasta kevadest alates on Kuressaares erinevalt mitmetest teistest Eesti linnadsest parkimine tasuta. Asi toimib nii talvel kui suvel ja linnal jääb täiendav rahaline kulutus ka tegemata - mäletatavasti oli tasulise parkimise ajal sellest linnale laekuvaid tulusid vähem, kui kulus kogu selle süsteemi nn. püstihoidmiseks.

Tasuta parkimine - väike asi, millele me kohalikud ilmselt enam ei mõtlegi. Kohe muutub see aga suuremaks, kui ta ära peaks kaduma... Ütlen kohe, et minule teadaolevalt sellist tasuta parkimise ärakaotamise plaani ei peaks ka kusagil olema. Samas jääb eelmise neljapäeva (25.10.2012) Pärnu Postimeest lugedes mulje, et keegi kusagil siin Kuressaares tahab jälle tasulist parkimist korraldama hakata. Ja asja tuleb tõsiselt võtta, sest sellest kirjutab lausa Pärnu linnapea Toomas Kivimägi isiklikult. Tsiteerin: " Ettevaatlikkusele sunnib Kuressaare näide, kus parkimine on tasuta. Avalikult on seda ebamugav tunnistada, kuid eravestlustes soovitakse tasulist parkimist pigem tagasi." Küsisin sellenädalasel linnavalitsuse nõupidamisel kolleegidelt, ega kellelgi ole muremõtteid seoses meie linnas toimiva tasuta parkimisega. Muremõtteid ei väljendatud.

Nõutuks tegev olukord. Kas peaks muretsema, või ajas Pärnu linnapea midagi segi...

Õnneloos

Selle õppeaasta alguses avaldati Saare maakonna kohalikes ajalehtedes, nii nagu see on juba aastaid olnud, kogu maakonna esimestesse klassidesse minevate laste nimed. Ära olid toodud ka värskete koolijütside esimesed õpetajad ja puha - tore traditsioon!

Võrreldes varasemate aastatega oli aga käesoleval aastal veel üks põhjus heameeleks. Heameele eeldused tulenevad kahjuks aga eelmiste aastate puudustest. Nimelt, varasematel aastatel ei ole õpilaste nimekirjad kahjuks olnud täielikud. Ka suurelt kirjutatud päised, mis illustreerisid vastavaid temaatilisi lehekülgi, olid eelmistel aastatel puudulikud. Näiteks eelmise aasta 27.augusti Saarte Hääl kirjutas, et „Tänavu läheb 1. klassi 288 last!“ Tegelikult oli neid lapsi aga 293… Mingitel asjaoludel oli möödunud aastatel nendest nimekirjadest välja jäetud õpilased, kes alustasid meie maakonnas oma õpinguid lihtsustatud, toimetuleku-, või hooldusõppe õppekava alusel. Ometi on aga ka nemad lapsed, lapsed, kes alustasid vastavalt Eesti kehtivatele seadustele oma kooliteed. Seljas valged pluusid ja värvilised astrikimbud niisketes pihkudes oma esimesele õpetajale üleandmist ootamas. Jah, oma puudest tulenevalt tajusid nemad seda päeva kindlasti omamoodi ja erinevalt. Kuid kas annab see meile, kes me seda tarkusepäeva enam-vähem ühtemoodi mõistame, õiguse neid lapsi maha salata? Või mis üldse meile sellise õiguse tänases Eestis annaks…

Kuressaare Väikelastekodus, mille lastest üks osa on ka puudega, on seina peal ilus kiri mille toon siinkohal ära muutmata kujul.

-----------------------------------------------------------

HÄNDIKÄP tuleneb inglise keelsest väljendist,

mis tähendab „hand in cap“ –

ja tähendab

„loositõmbamine mütsist“.

Nii loen ma leksikonist nimega

„Põhjamaa Perekonnaraamat“.

Seal on samuti kirjas, et sõna händikäp

tähendab mängudes ja spordis

eelist või ka edumaad.

Suures Mängus, mida me kutsume Eluks,

on raske anda edumaad

endast nõrgemale,

sellele, kes ei ole sinuga võrdne.

Kuid ka need eelised, mida

meie ühiskond võib pakkuda

tähendavad midagi.

Sellepärast peavadki nad kõik

olema kättesaadavad.

Nad ei tohi saada

õnneloosiks mütsi sees.

Kuigi samas on nii,

et see õnneloos on juba toimunud –

Ja meie, kes me saime võidud,

kanname endas nüüd suurt vastutust

Cajsa Radberg

---------------------------------------------------------

Jah, õnneloos on toimunud ja võitjad on sel aastal kõikide laste nimed kenasti lehtedesse pannud. Seda oli meeldiv lugeda. Loodan et see jääb ka edaspidi nii.

Kopteriplatsi süvahoovustest

Sel kevadel räägiti korduvalt Saaremaa kohalikes ajalehtedes  (27.06 SH - Haigla vajab siiski kopteriplatsi, 04.07 SH - Spetsialist: kopteri maandumisplats on ainuke võimalus) vajadusest rajada Kuressaare haigla taha korralik helikopteri maandumisväljak. Nagu ühes artiklis lubati, võeti teema üles ka augustikuises linnavolikogu linnakodaniku komisjonis...

Praegu maanduvad piirivalve lennusalga kopterid, mis Tallinnast koos sealse reanimatsioonimeeskonnaga siia raskete haigete järele tulevad, Kuressaare haigla taga tavalisel selleks spetsiaalselt kohandamata platsil. Haigla taga, ja mitte Kuressaare lennuväljal maandunime, kus selleks valalik taristu olemas, on vajalik eelkõige seetõttu, et transporditava patsiendi peab enne lendu üle vaatama ja talle oma nn. "masinad külge ühendama" Tallinnast tulev reanimatsioonimeeskond. Oleks liigne ajakulu, kui lennuväljal maandunud kopterist tuleks esmalt arst koos õega ja vastavate patsiendi tervislikku seisundit jälgivate seadmetega haiglasse toimetada ja siis nad sinna juba koos patsiendiga tagasi viia, et alustada lendu Tallinnasse. Sellises olukorras oleks nõuetekohane kopteri maandumisplats haigla vahetus läheduses igati vajalik.

Samas on ajakirjandusest korduvalt läbi käinud fakt, et kavandamisel on ühe lennusalga kopteri paiknemahakkamine Kuressaare lennuväljal ühes 24 tunnise kopterimeeskonna valvega. See tagaks  ööpäevaringse võimekuse tõusta lendu 15 minuti jooksul alates teate saamisest. Tõsi, kopterit oodati Kuressaarde juba varem, aga see on järjest edasi lükkunud ja lükkub ilmselt veelgi (22.01.2012 PM - Kuressaare lennubaasi valmisolek nihkub kaugemasse tulevikku). Suhtlesin eile piirivalve lennusalga juhi Kalmer Sütiga, kellelt sain kinnitust, et kava ei ole aga kaugeltki maha maetud ja juba sel sügisel Kuressaare lennuväljal alustatav kordoni ehitus võimaldab järgmise aasta sügisel katsetada mõnekümnel päeval kopteri resideerumist Kuressares, ühes sellest tulenevate tööülesannete täitmisega. Ja nii nagu lennusalga Tallinnas paikneval kopteril, oleks ka Kuressaare kopteri üheks ülesandeks ja rakendusvõimaluseks raskes ja kriitilises seisundis patsientide transport Tallinnasse regionaalhaiglasse.

Haigete transpordi seisukohast oleks Kuressaare kopter võrreldes praeguse Tallinna kopteri kasutamise võimalusega tohutu samm edasi. Näiteks öisel ajal kulub Tallinna kopteril siiajõudmiseks 1,5 - 2 tundi. Üks tund on õhtusel ja öisel ajal lennusalga nõutav reageerimiskiirus väljakutsest kuni õhkutõusuni ning lennule kulub vähemalt kolmveerand tundi. Kuressaares maandunud kopterist kulub Tallinna reanimatsioonimeeskonnal patsiendni jõudmiseni, tema läbivaatusele ja kaasasolevatega aparaatidega ühendamisele ning seejärel koos patsiendiga tagasi kopterisse tagasi minekule mitte vähem kui 15 minutit. (Tundub vast isegi liiga optimistlik number.) Tallinasse tagasilennule jälle vähemalt 45 minutit. Seega kulub Tallinna kopteriga alates väljakutsest kuni patsiendi Tallinnasse jõudmiseni pea 3 tundi.

Kuressaare kopteri kasutamise korral oleks aga selle 15 minuti jooksul mis kulub kopteri lennukorda seadmiseks, võimalik transportida patsient kiirabiautoga lennuväljale ja sealt edasi 45+ minutiga Tallinnasse - kokku ca 1 tund. Meedikud teavad täpsemalt rääkida mida nad nimetavad "kuldseks tunniks"...

Selle kõige taustal on mul väga raske mõista kodanikukomisjonis räägitut, et üheks põhjuseks, miks me vajame haigla kõrvale kopteriplatsi, on tõsiasi, et võimalik Kuressaare kopter ei hakkagi meditsiinilende  tegema. Ja me peame ka kaugemas tulevikus jääma siiski Tallinna kopteri tellimise juurde. Selle põhjuseks olevat ületamatu raskus patsiendi saatmiseks vajalik meeskond komplekteerida. Kõlab üsna uskumatult - riik on võtnud eesmärgiks muretseda kopteri, rajada kordoni, tagada ööpäevaringse lennumeeskonna valmisoleku ja kui see kõik on tehtud, siis vajalikku meditsiinilist saatemeeskonda luua ja käigus hoida ei suudeta. Kuressaarest tehakse praegu selliseid meditsiinilende umbes 50 korral aastas, kusjuures enamike lendude puhul on tegu ajakriitiliste juhtumitega. Juhtumitega, kus käib "võidujooks" võimalike raskete tüsistuste või isegi elu ja surma peale ning seejuures ollakse loobumas kuni kahetunnisest ajavõidust...

Kindlasti on praeguses olukorras, kus Kuressaare haiglat teenindab Tallinna kopter, korralik nõuetekohane maandumisplats haigla taga vajalik. Kindlasti ei jää see päris kasutuseta ka siis, kui Kuressaare haiglat hakkab meditsiinilendude osas teenindama meie oma kopter. (Olgu näiteks toodud kasvõi olukord, kus patrulllennus olev kopter saab kutse raske haige kiirele transpordile.) Aga kindlasti vajab selgeksrääkimist ja muutmist ka juba varasemalt kuluaarides kuuldaolnud ning nüüd kodanikukomisjonis välja käidud seisukoht, et meditsiinilendudeks Kuressaares resideeruma hakkavat kopterit kasutada ei saa, sest ei suudeta tagada patsiendi saatmiseks vajalikku meedikute brigaadi.

Uue pargi rajamisel on algus tehtud

Tänane talgupäev Kuressaare  Ida-Niidu uuel pargialal läks igati korda. Jõudsime kümnekesi kolme tunniga puhastada võsast ca 1000 m2 mis on pea 5% kogu tulevase pargi alast. Lisaks korjasime metsa alt kokku mitu suurt prügikotitäit igasugu prahti - jalgrattaosi, ajalehti, okastraati, päris suure peegli jne. Plats sai päris ilus. Panime uute pargiasukate tarvis ka puu otsa ühe uue ilusa pesakasti.

Algus on tehtud, aga pikk tee on veel minna. Samas näitas tänane päev, et ülearu raske ega ka suuri kulutusi nõudev selle ala võsast puhastamine ei ole. Kui selle töö saaks tehtud, siis muutuks ala inimestele kasutatavaks ja küll seejärel hakkaks tulema ka mõtteid, mis suunas selle pargiga peaks edasi liikuma.

Uue pargi esimesed talgulised: esimeses reas vasakult Priit Paju, Andre Brõsov, Sander Brõsov, teises reas vasakult Katrin Brõsov, Andres Brõsov, Toivo Alt, Jaan Kirss, Leonid Siniavski, Lindia Lallo. Pildilt puudub Argo Kirss.

Algatame Kuressaare 450. juubeliks uue pargi rajamise.

2013. aastal tähistame meie kodulinna 450 juubelit. Eelmise aasta sügisest alates toimunud juubelikomisjoni koosolekutel on kogutud ja vaagitud mõtteid, kuidas sobilikult linna juubelit tähistada. Ühe ideena on arutlusel ka mõte, rajada linna juubeli puhul uus park. Juubelipidustuste ja –trükiste kõrval oleks uus park midagi sellist, mis ka 10, 50 või ka 100 aasta pärast pakuks meie linnakodanikele ja külalistele lausa igapäevast rõõmu ja kasutamist ning suudaks meenutada linna 450. tähtpäeva.

Kui vaadata meie linna kaarti, siis praegune puhkeala, kus saab mõnusasti aega veeta, jääb ühte linna serva - Lossipark, rannaala, tervisepark. Selle alaga piirneb Kuressaare aedlinn - piirkond, mille elanikel on tänu oma aedadele "roheline olemine" ka omast käest võtta. Samas ei ole linna teises servas, kuhu on koondunud korterelamud, Smuuli ja Ida-Niit, elukoha lähedast roheala. Ka seal võiks olla koht kus jalutada, kultuurmaastikku nautida, pargipaviljonis vihmavarjus olla, lastega sügiseti lehtede seest kastanimune korjata või nendega koos lihtsalt joosta ja mängida.

Tänaseks kuulub linnale maa, mis jääb Olerexi tankla, Marientali tee ja Lehe tänava vahele. Lisaks veel Marientali tee äärsed kadastikud Lehe ja Mooni ning Mooni ja Raja tänavate vahel. Nende maade baasil saaks linna teisegi serva rajada uue arvestatava suurusega pargivööndi. Pindalalt on näiteks tankla, Lehe tänava ja Marientali tee vaheline ala (2,14 hektarit) täitsa võrreldav Lossipargi Pargi tänava ja vallikraavi vahelise alaga, mis jääb lossi sissesõidutee ja tenniseväljaku vahele (2,25 hektarit). Vähetähtis pole ka see, et tänu linna ümbritsevale kergliiklusteele on nimetatud ala Ida-Niidus ka teistest linna piirkondadest mugavalt ligipääsetav.

Lehe tänava ja Olerexi tankla vahelisel enamjaolt võsastunud maatükil on omajagu ka üsna suuri puid – männid, kased, haavad. Aruka harvendusraie korral võiks need moodustada juba ühe osa uue pargi kõrgemast haljastusest. Ala keskel on madalam ja märjem piirkond, mille süvendamine annaks vajalikku materjali kõrgemate kohtade loomiseks ja oleks omakorda võimaluseks rajada pargi keskele veekogu. Selle kaldale oleks jalutuskäik piki Õie tänavat igalt poolt Ida -Niidust vaid mõne minuti tee. Aga see selleks - variante pargi stiili valikul on mitmeid ja arukas on kuulata siin maastikuarhitektide nõu, aga ka arvamusi linnakodanikelt.

Kõige tähtsam on aga asjaga algust teha. Linna heakorrapäeva ja üle Eestiliste heakorratalgute „Teeme ära“ raames toimub 14.aprillil teiste hulgas ka esimene talgupäev võimalikul uuel pargialal. Talgutele saab registreeruda „Teeme ära“ kodulehel. Raiume võsa ja alustame selle ala muutmist läbinähtavaks ja läbikäidavaks. Hea, kui oleks kaasa võtta ka tööriist millega võsa raiuda/lõigata/saagida. Aga ka lihtsalt abikäed on vajalikud – oksad vajavad kokkukandmist ja mõned isetekkelised prügiladestuskohad ärakoristamist. Linna poolt pakutakse talgulistele teed ja saiakesi ning tööpäeva lõpus teeme ka ühispildi.

Kõik kes kohale tulevad ja käed külge panevad saavad end lugeda uue pargi rajamise algatajateks. Ja aastate möödudes oleks igas talgutel osalenud peres oma väike lugu sellest ühisest saamisloost mida pargiteedel jalutades meenutada.








---------------------------------------------------------------------------------------------------------
Lisan olukorra ilmestamiseks ja plaanitava pargi asukohast parema aimduse saamiseks mõned aerofotod (fotode autor Andi Roost).

Foto on küll ajast kus Auriga veel puudub, aga Ringtee ja vanade teraviljaladude järgi peaks võimalik uue pargi asukoht olema ülesleitav.

Ka kergliiklustee mis tagab pargialale mugava juurdepääsu oli pildi tegemise ajal veel rajamata.

Kavandatava pargiala keskosa on märjem ja madalam. Äärteosas siiski arvestatavalt suuri puid.

Ida-Niidu elamute piirkonda ääristavad kolm kõrvutiseisvat roheala.