2009 alustati Kuressaares suurte haridus- ja kultuurivaldkonna investeeringutega.

21.jaanuari Kuressaare Sõnumites oli artikkel 2009. aasta ehitustegevusest Kuressaares, kus anti üsna põhjalik ülevaade sellest, mis möödunud aastal Kuressaares valmis ja millega alustati. Samas lehes oli ka ära toodud linnapea Urve Tiiduse kõne, mille ta pidas aasta alguse pidulikul vastuvõtul, kus samuti tehti kokkuvõtteid möödunud aastast. Kahetsusväärselt ei olnud kummaski loos leidnud kajastamist fakt, et lisaks investeeringutele nn. kõvas valdkonnas aga ka era- ja riigisektoris, alustati 2009. aastal linna enda poolt haridus- ja kultuurivaldkonnas mitmete väga oluliste ja mahukate investeeringutega, mille kogumaksumuseks kujuneb ca 50 miljonit krooni. Selline asi vääriks linna arengutest tasakaalustatud ülevaate saamiseks kindlasti kajastamist. Seda enam, et nende investeeringutega tehtav muutus parandab paljude linnakodanike igapäevaelu. Olin aastatel 2005-2009 Kuressaare abilinnapea hariduse ja kultuuri alal ja kuna need investeeringud olid kõik ja mõni eriti minu südameasjaks, siis teengi siinkohal ise ülevaate.

Suurim objekt, millega 2009. aastal alustati, oli 5. lasteaia rekonstrueerimine. Selle ehitushange viidi läbi aprillist juunini 2009, lasteaiarühmadele leiti suve jooksul asenduspinnad ja hoone anti ehitajale AS Faciole, tööde teostamiseks üle augustis. Tööga alustati septembris. Paraku ilmnesid vastuolud hoone ehitusprojektijärgse ja tegeliku seisukorra vahel, mistõttu tuli tööde mahtusid suurendada. Viimane omakorda tingis vajaduse lepingu lõpetamiseks uue hanke läbiviimiseks. Tänaseks on teada, et Facio poolt alustatu viib lõpule AS Koger ja Partnerid. Vastavalt sõlmitud lepingule rekonstrueeritakse lasteaiahoone uue õppeaasta alguseks ja investeeringu kogumahuks kujuneb ca 30 miljonit krooni. Rekonstrueeritud lasteaeda rajatekse kaasaegsed rühma- ja tegelusruumid ca 240 lapsele ja nende kokku 50-le õpetajale-juhendajale ja lasteaia muule personalile. Lisaks saab suures mahus täiendust ka lasteaia õueala, kuhu paigaldatakse kõrgelt tunnustatud tootjate Lappset ja Kompan vahvaid mänguatraktsioone.Arvata võib, et sellest lasteaiahoovist kujuneb kogu linna laste üks meelismängupaiku. Samuti mahub toodud investeeringusumma sisse kogu uus lasteaia sisustus.

Teise suure objektina alustati möödunud aastal Kuressaare Muusikakooli hoone rekonstrueerimist. Nii nagu lasteaia puhul, leiti ka siin koolile käesolevaks õppeaastaks asenduspinnad, augustis-septembris viidi läbi hange ja töödega alustati hanke võitja EBC Ehituse poolt oktoobris. Nii nagu lasteaiagi hoone valmib muusikakooli maja uue õppeaasta alguseks, investeeringu kogumahuks kujuneb siin ca 17,5 miljonit krooni. Ajaloolise koolihoone ja hooviala uuendamise käigus saavad uue näo kõik senised ruumid. Lisaks rajatakse nii katusekorrusele kui keldrisse täiesti uusi õppeklasse, stuudio ja üks uus kammersaalgi. See kõik annab järgnevatel aastatel meie laste muusikaharidusele ja linna kultuurielule täiesti uued arenguvõimalused.

Kolmanda objektina, mis jääb küll oma investeeringusummalt, ca 2 miljonit krooni, eelnevatele alla, vääriks siiski äranimetamist meie linna Raekoja esimesel korrusel olevate Turismiinfo keskuse ruumide rekonstrueerimine. Ka nende töödega alustati peale linnapoolse hanke läbiviimist hanke võitja Primus PR poolt eelmise aasta sügisel. Tööde käigus viiakse seniste ruumide põrand Raekoja senise esimese korruse fuajeega ühele tasandile, avatakse kaks kaarvõlvi ja moodustatakse seeläbi tunduvalt suurem ja avaram ruum turistide teenindamiseks. Ruumid saavad ka täiesti uue „vana“ sisustuse ja info edastamiseks moodsa tehnilise lahenduse.

Küll mitte otsese investeeringuna, aga lahendusena, mille teostamine võttis maha investeerimisvajaduse, sobiks sellesse ritta ka SÜG-i, Vanalinna Kooli ja Põhikooli poistele kaasaegsete tööõpetuse võimaluste loomine Upa õppekompleksis koostöös Ametikooliga. Sellega likvideeriti SÜG-i hoovimajas asuva täielikult amortiseerunud töökoja uuendamise ja sisustamise vajadus, mis oleks linnale maksma läinud mitu miljonit krooni.

Kokkuvõtteks võiks .... Ei. Kokkuvõte jääb seekord minu poolt tegemata ja laseme selle teha lugejal, tehku ta see siis nii nagu loost aru sai, õigeks peab ja soovib. Repliigina olgu lisatud vaid niipalju, et kogumahult nii suurte haridus- ja kultuurivaldkonna investeeringutega kui 2009. aastal, ei ole Kuressaare linn ühe aastanumbri sees varem alustatud.

Kas valija mandaat peaks jõudma kohalike volikogude komisjonitesse?

Kuressaare Linnavolikogu novembrikuu istungil oli muu hulgas ka esimesel lugemisel Kuressaare linna põhimääruse muutmise määrus. Nagu määruse seletuskirigi ütleb on suureltjaolt tegu muudatustega, mis tulenevad vahepealsetest seadusemuutustest. Aga on ka redaktsioonilist laadi ja ka lihtsalt sisulist laadi muudatusi.

Ühest sisulisest muudatusest, mis ehk ka laiemat arutelu vääriks, siinkohal kirjutangi. Nimelt sätestab määruse 12 punkt, et linna põhimääruse paragrahv 29 lõige 41 tunnistatakse kehtetuks. Selle lõike kohaselt peaks linnavolikogu komisjonide liikmetest vähemalt pooled (arvestamata sealjuures komisjoni esimeest ja aseesimeest) olema volikogu liikmed. Kuivõrd nimetatud punkt hakkas kehtima peale sellesügisesi valimisi, siis varasem praktika Kuressaare Linnavolikogude komisjonide koosseisude osas on olnud sootuks erinev. Kui heita pilk peale eelmise volikogu komisjonide koosseisudele, siis rahvalt mandaadi saanud volinike osakaal nendes on olnud oluliselt väiksem kui eelmise volikogu koosseisu poolt kehtestatud ja nüüd tühistamisele minev punkt seda sätestaks. Mõnel juhul oli volinikke komisjonis isegi alla 1/5. Samas olid komisjonid aga päris suured - isegi kuni 15-16 liiget.

Nii suurte komisjonide rakendamine kõne all oleva lõike mittetühistamisel oleks ilmselt üsna vähetõenäoline, sest 15 liikmelise komisjoni korral peaks selles olema tervelt 9 volikogu liiget. (Komisjoni 15-sest kosseisust esimees ja aseesimees maha asvata saame 13 millest vähemalt poolte liikmete saamiseks oleks vaja 7 volinikku ning nüüd liidame esimehe ja aseesimehe, kes peavad kindlasti niikuinii volikogust olema, sinna tagasi ja saamegi 9.) Võttes nüüd arvesse, et sel perioodil saab volikogul olema 6 alalist komisjoni (+ viieliikmeline revisjonikomisjon), siis peaks iga volinik osalema pea kolme komisjoni töös. Üsna küsitav. Samas 10-liikmeliste komisjonide korral oleks vaja aga osaleda kahe komisjoni töös, mis oleks juba mõeldav, sest ka eelmises koosseisus osalesid mõned volikogu liikmed kahe komisjoni töös.

Kui vaadata selles küsimuses teiste Eesti linnade praktikat, siis võib näiteid tuua nii ühe kui ka teise variandi rakendamise kohta. Näiteks Narva, Võru, Viljandi, Haapsalu ja Otepää rakendavad Kuressaares seni kehtinud korda, kus volinike miinimumosakaal komisjonides ei ole määratletud. Suuremas osas Eesti linnades on aga asjad siiski teisiti - Tartu, Paide, Valga, Jõgeva, Tallinn, Põlva, Rapla, Rakvere ja Pärnu on oma põhimäärustes sätestanud, et vähemalt pooled (Rakveres 1/4) volikogu komisjonide liikmetest peavad olema volinikud.

Ilmselt ei saa siin objektiivselt hinnata, kumb toimimisviis on õigem ja parem. Samas aga vääriks nii põhimõtteline asi korralikku kaalumist. Kas anda komisjonides suurem osakaal rahva poolt mandaadi saanud volinikele? Sellega kaasneks paratamatult nende senisest suurem koormatus. Samas saaks üsna kindlasti volinikud veelgi rohkem asjadega kurssi, sest nagu meil siin korduvalt on öeldud - volikogus suuri diskussioone ei toimu, kuna komisjonides on asjad selgeks räägitud. Ning kindlasti lisaks linnarahvalt mandaadi saanud volinike suurem osakaal komisjonides seal tehtud otsustele suuremat kaalu. Ilmselt saaks aga komisjonid siis arvuliselt väiksemad, millega omakorda kaasneks väljastpoolt volikogu komisjonide töösse kaastavate inimeste väiksem arv ja seeläbi kitsam kandepind.

Paranduste esitamise tähtajaks, 3. detsembriks, ettepanekuid ei laekunud. Võimalus põhjalikumaks kaalumiseks on aga siiski veel olemas, sest volikogu istungini 17.detsembril on veel aega.

Vanemate pension olgu seotud laste sotsiaalmaksuga

Võtan täna siin üles arutluse teemal, mis ei puuduta ainult Kuressaaret, vaid on oluline ja hetkel ka vähem või rohkem päevakorras üle-Eestiliselt. Riigikogu sotsiaalkomisjon on tõstatanud küsimuse kas ehk ei peaks lapsevanematele maksma nn. laste üleskasvatamise eest suuremat pensioni ja palunud sotsiaalministeeriumil pakkuda välja konkreetsed valikud, kuidas oleks võimalik pensioni esimese samba puhul asjad nii korraldada, et lasterikastel vanematel oleks suurem pension.

Kui natuke googeldada, siis leiab, et selle teemaga on ka varem Postimehe veergudele jõutud. Näiteks 22.02.2008 kirjutab sisuliselt sama mõtte Martin Helme, 12.03.2009 Indrek Neivelt.

Vanasti oli taluperedes palju lapsi. Eks siin oli kindlasti ka ka palju teisi põhjuseid, aga üks oli kindlasti see, et lastes nähti otsest abijõudu nii talutöödeks ehk siis majandusliku edukuse tagamiseks kui ka vanaduspõlve puhuks. Täna on asjad teisiti ja ilma uuringutele viitamatagi on vast selge, et lasterohkus halvendab vanemate majanduslikku seisu nii olevikus kui tulevikus. Küll on aga lapsi nö. vaja kogu rahval, sest nii pensionite maksmiseks kui kogu riigi püstihoidmiseks on vaja inimesi, kes töötaks, elu edendaks ja makse maksaks. Omamoodi vastuoluline olukord. Et seda vastuolu leevendada on välja käidud mõte siduda inimese vanaduspension laste arvuga. Eks siin ole loomulikult palju agasid ja ei ole minu asi üritada neid siin ükshaaval selgeks rääkida, kuid mõnele asjale juhiksin siiski tähelepanu.

Sotsiaalkomisjon räägib eelkõige laste arvu ja pensioni sidumisest, jättes kõrvale tõsiasja, et juba täna on üsna tavaline, et töötatakse väljaspool Eestit ja sellega seoses jääb maksuraha nende samade kõrgemate pensionite tarvis hoopis saamata. Indrek Neivelt leiab, et tuleks arvestada ka seda, kas lapsed töötavad Eestis või välismaal. Õige. Aga lähme siit veel edasi.

Kui loeme pisut nimet artiklite kommentaare, märkame, et paljude kommenteerijate pahameel on suunatud tõsiasjale, et kõneall oleva süsteemi käivitamisel on suure hulga ent kasvatamata jäetud ja seega hukka läinud laste vanematel shanss suuremale pensionile kui näiteks kaks last korralikult üles kasvatanud ja kenasti koolitanud vanematel. Pole nagu jälle õiglane.

Kui nüüd kahe eelmise lõigu sisu kokku panna, saamegi juba pealkirjas sõnastatud ettepaneku - vanemate pension tuleks siduda üles kasvatatud täiskasvanud laste (Eestis makstava) sotsiaalmaksuga.
Kui on palju lapsi ja kõik on tublid ning aitavad seeläbi oma maksudega Eesti edenemisele kaasa, on ka nende laste vanematele riigi poolt suurem tugi. Kui lapsi on vähem kuid tublidus sama, on summaarne laste poolt makstav sotsiaalmaks väiksem ja vastav riigipoolne pensionilisa samuti väiksem. Kui aga lapsi on (palju) aga nad on kas Eestist lahkunud või siiski siin aga hukka läinud, on nende maksupanus kas olematu või väike ja selline on ka nende vanemate vastav pensionilisa.
Motivatsioon suure arvu laste muretsemiseks ja nende tublikskasvatamiseks oleks nagu suurem ja riigi suhtumine tublidesse vanematesse, kelle järeltulijad meie riiki hoiavad ja edendavad, õiglasem.

Üks võimalus sise skatehalliks

Möödunud nädalal tõststeti Kuressaares üles küsimus sise skatehalli vajadusest. Ajamaja keldri parklas koha leidnud noored näitasid üles initsiatiivi ja käisid murega lähenevatest külmadest ja tagasihoidlikest tingimustest linnapea juures. Uudis sellest jõudis ka Meie Maa esiküljele.

Ka sel kevadel oli sama teema meil haridusosakonnas üleval ja käisime isegi üht võimalikku kohta, sisekujundusfirma Teiper kõrval asuvat angaari, vaatamas. Seal oleks pidanud aga eelnevalt päris palju raha sisse panema, enne kui asjast asja oleks saanud. Ruumis oli palju sügavad kanaleid omaaegsete nõugkogude sõjamasinate remontimiseks, põrandates oli palju ebatasasusi, ei olnud seal wc-d jne. Pealegi oli väga värskelt saabunud raske majanduslik seis ja kogu selle tõttu jäigi asi katki.

Nüüd on teema jälle noorte poolt üles võetud. Kiitus selle eest ja jätkuks teil tahtmist ikka asja seni ajada, kuni hall olemas. Reedel võttis minuga ühendust Kuido Koppel Kinlux varast ja pakkus tänu loetud artiklile sise skatehalli tarvis välja ruumid Piimakombinaadi vanas klubis. Käisime koos linna noorsootöö spetsialisti Lindia Lalloga asja vaatamas ja tundub, et asjal on jumet.

Pakutud ruumideks on kogu vana klubi 2. korrus. Seal on klubi saal koos lavaga 185m2. Saali eesruum 65m2 ja veel mõned kõrvalruumid kokku ca 80m2. Lisaks ka 2 wc-d. Hr. Koppeliga oli ka jutuks, et põhimõtteliselt ei ole neil midagi selle vastu, kui vaheseinad maha lammutada ja saada seeläbi üks suur ruum - 330m2. Panen ka siia nähtust mõned pildid.

Seda, et ühe vana klubi ruumidesse skatehall ära mahub peaks toetama näide Lõuna-Eestist Sangastest. Seoses klubi taasavamisega on seal küll nüüd asjad juba paar aastat teisiti, aga nagu nende kodulehekülg näitab, oli hall ikka päris uhke.

Nüüd on küsimus tegelikult selles, mis mahus oleks noored ise valmis asjade arengule ise õla alla panema. Püüame selle nädala linnavalitsuse istungil linnapoolse seisukoha kujundada (kas ollakse valmis katma näiteks pool või 75% või 100% ruumide rendikuludest) ja kui noored ka ehk jõudumööda organiseeruvad, näiteks MTÜ-ks Kuressaare Skatehall, siis võiks mitme peale ja võimaliku kaasfinantserimise toel ehk kevadvaheajal isegi esimesed Kuressaare lahtised võistlused korraldada.

Miks peaks kohalik poliitik blogi pidama?

Ajakirjanik Raul Vinni küsis täna minult, miks ma hakkasin blogi pidama. Hakkasin vastust kirjutama ja ühel hetkel tundsin, et see vastus võiks ka siin olla.

Kui asi väga lühidalt kokku võtta siis eks asja eesmärk on ikka selline nagu ma ka siin blogi sissejuhatuses kirjutan - et saaks parema linna.

Ajalehe artiklid, mida ma ka 9 aasta jooksul valitsuses olles olen omajagu kirjutanud, eeldavad minu meelest rangemat joont ja mõni väiksem või toorem mõte vast lehte panna ei sobigi. Küll aga tundub mulle, et blogisse küll. Mõtete avaldamine kuulub aga igal juhul linna juhtimises osaleva inimese kohustuste hulka ja on lausa kahju, et ma seda blogimise varianti varem enda jaoks ei ole avastanud.

Neid mõtteid ja ka teostusi, mille puhul on jäänud välja hõikamata, et olen olulises mahus asjadele kaasa aidanud, ikka küll ja küll. Ja nagu elu on näidanud, ei ole see tagasihoidlikkus mitte kasuks tulnud. Püüan ka seda viga siis selle blogiga parandada.

Lisaks oleksin väga rahul, kui suudaksin mõne linna arengut puudutava küsimuse osas käivitada arvestatava aktiivsusega laiema arutelu, sest see mis meil siin toimub läheb mulle tõesti korda.

Ja kasutades juhust kutsun siinkohal kõiki linnavolinikke oma blogi püsti panema ja seal omi mõtteid linna asjadest kirja panema - kõik saaks lugeda ja kaasa rääkida ja linn saaks väga palju parem. See oleks ikka täiesti uus tase, kui kogu volikogu nii mõtteid avaldaks ja neid siis ka vastastikku kommenteeriks. Ja kui keegi kardab, et blogi käimalükkamine on kuidagi tehniliselt keeruline, siis julgen kinnitada, et nii see ei ole, ning pealegi on volikogul ka oma koolitamisvõimalused. Siit jätan aga mõttearenduse katki, sest volikogu koolitamine on juba volikogu esimehe teema.

Jõudu ajakirjanik Vinnile ja kui Teie teematõstatus seal lehes päädib kasvõi mõne uue kohaliku poliitiku blogi tekkimisega, siis minu meelest on tänane päev asja ette läinud.

Valimiste eelsest "asjadest rääkimisest"

Täna hommikul sõlmitakse Kuressaare uue koalitsiooni kavatsuste kokkulepe, millega pannakse paika linna juhtimise kohtade jaotus. Samuti kinnitatakse, et moodustatav koalitsioon võtab oma tegevuses aluseks kõikide osapoolte valimisprogrammid, mille alusel töötatakse välja ühtne dokument - koalitsioonilepe.

Tuleb tunnistada, et nimetatud valimisprogrammidest valimiste eelsel ajal eriti ei räägitud ja seda nii kandideerijate kui ka ajakirjanduse poolt. Nad olid küll rohkem-vähem kättesaadavad, kuid ei enamat. Tegin muide regulaarseid jõupingutusi, kuid peale meie endi ja Reformierakonna programmi mul kätte saada ei õnnestanud. Täna koalitsiooniläbirääkimiste käigus selgus, et sotsidel on programm siiski täitsa olemas ja üsna põhjalik ning eelmise nädala reedel olevat see ka linna postkastidesse jõudnud, paraku ei jõudnud see aga minu postkasti Garnisoni tänaval. See valimismaterjalide mittejõudmine postkastidesse on aga omaette teema, mis leiab ehk ka edaspidi omaette käsitlemist.

Nüüd aga "asjast rääkimisest". Seda, et seda vähe oli sai juba öeldud. Püüdkem siis leida sellele faktile mõningaid mõistlikke selgitusi.

Üks asi, mida linnakodanik, kes kampaaniate köögipoolega kokku ei puutu ei pruugi teada, on tõsiasi, et meie mõlemad lehed käsitlesid valimisteeelseid kandidaatide kirjutisi 100% reklaamina ja nõudsid nende avaldamise eest reklaamide hinda. Lehtede hinnakirjad on kõigile kättesaadavad ja näiteks ühe täisleheküljelise artikli avaldamise eest Meie Maas tuleks maksta pea 15 000 krooni. Pole just eriti vähe, eriti kui arvestada, et kampaaniaraha tuleb kandideerijatel ise n.n. linna pealt kokku korjata. Erakonna poolt, vähemalt IRL-il, tuli lisaks ka toetus, aga see selleks. Ning kui nüüd seda kokkukogutud 15 tuhandet peos veeretada, siis mis siin salata kipub otsus ikka langema selles suunas, et paneme ikka pildid ja kui siis pildi kõrvale mõne teesi. Ja nii kurioosne kui see ei ole, kipub selline otsus tulema just kartusest, et neid jutte ei loeta, aga pildile pannakse pilk peale küll. Ja eks sellel kartusel on vast ikka oma tõepõhi all. Juhtusin küsima mõned päevad tagasi ajakirjanik Sergo Selderilt, kas ta on meie programmi lugenud ja selgus et ei. Tegin sama juttu ka koalitsioonipartneritega. Toivo Alt oli lugenud, Anton Teras aga pelgas, et olevat liiga pikk. (Eks ta tuli pikk jah aga see mida meie seltskond leidis linna arengu mõttes püüdlemisväärt oleva ei mahtunud kuidagi lühemasse.) Ei arva ma nüüd sugugi, et vaid Alt ja veel mõned keda ma kindlalt tean on meie programmi lugenud aga ülearupalju neid vast ei ole. Ja sama kehtiks ka näiteks nende võimalike artiklite kohta kus ka "asjast räägitaks".

Selles olukorras aitaks, kui lehed langetaks artiklite osas hinnad näiteks poole, või veel parem kolmandiku peale. Siis oleks ka erakondadel ja kandideerijatel surve maksta pigem vähem ja seda "asjast rääkimise" eest, mitte aga rohkem ja kena pildi eest. Kui aga lehtede tulupool sellist kõikide kirjutiste soodushinna lööki välja ei kannata, saaks näiteks panna limiidi, et iga seltskond saab näiteks õiguse avaldada soodushinnaga 2 või 3 korda 6000 tähemärgise loo. Ja avaldamise järjekorra võiks näiteks loosida, nii nagu seda tehakse Pärnu Postimehes. Mõelge selle peale seal lehtedes. Äkki juhtub nii, et kokkuvõttes müüte tänu sellele sooduspakkumisele hoopis rohkem ja neljanda võimu missioon saab ka nagu rohkem täidetud.

Valimised on toimunud

Valimised on selleks korraks läbi. Ei saa just öelda, et saadud tulemusega võiks rahul olla. 5 kohta 21-kohalises Kuressaare Volikogus polegi ju nii vähe (tervelt 24%, kusjuures IRLil Eestis tervikuna 14%). Kui aga vaadata teiste tulemusi, siis tuleb tunnistada, et olime ainsad, kes kaotasid ja kui kõrvutada seda kaotust partnerite, reformikate, võimsa tõusuga, siis sisekaemuseks on põhjust enam kui küll.

Samas oli möödunud periood meile ju päris edukas. Sai ellu kutsutud ja läbi surutud mitmeid meie olulisi valimislubadusi, mis linna ja siin elamist oluliselt paremaks tegid. Pean silmas siinkohal eelkõige lasteaedade remonte ja linna heakorraettevõtte loomist, aga ka paljusid teisi suuremaid ja väiksemaid asju. Ju me ei osanud seda kõike aga enda kasuks välja mängida...

Vigadest tuleb aga õppida. Ja kui ei suudeta teha seda teiste omadest, siis tuleb seda teha enda omadest.

ps. Panen siia kusagile ka edaspidi meie 2005. aasta valimisprogrammide aruanded, kui kellelgi peaks veel olema tahtmist neid uurida.