Tänud teile Lääne-Eesti valijad.

IRL-i eesmärk, koguda viiendas valimisringkonnas mandaadijagu toetajaid, on täitunud. Suured tänud Teile, kõik meie valijad, kes Te meie seisukohtadega end kurssi viisite ja nende toetamist hääleväärseks pidasite. Teie hääle abil tugevnes üleeile Eestis rahvuslik-konservatiivne joon meie riigi juhtimises.

Isiklikus plaanis lootsin tegelikult enamat. Aga jätkuvalt "teises liigas" mängides saab tunnistada ka teatavat edu - 441 häält on üle kahe korra parem tulemus kui eelmisel korral ;) Kahtlemata on aga väga suure väärtusega kogemus, mis seekordse klandideerimise korral sai kogutud. Tänud veelkord kõigile inimestele, kellega kampaani raames sai kohtutud ja tänu kelle minule kulutatud mõtetele ja ajale olen muutunud paremaks.

IRL-i ja Argo Kirsi leping Sinuga!

Homme otsustame oma riigi ja rahva käekäigu järgnevaks neljaks aastaks. Aga mitte ainult. Riigikogus ja valitsuses on paljudel selle nelja aasta jooksul tehtavatel või tegemata jäetavatel otsustel märksa kaugem, vahel lausa pöördumatu mõju.

Üle 10 aasta tagasi, kui ma Isamaaliitu astusin, olid minu kannustajaks isamaalised põhimõtted ja soov nende kohaselt meie ühist elujärge edendada. Põhimõtetest kinni pidamist olen pidanud tähtsaks kogu oma poliitikukarjääri jooksul. Ka siis, kui Kuressaare abilinnapeana on tulnud rajada väga üksikutele meie hulgast varjupaiku, kavandada lubatud lasteaedade remonte või reformida vahetult enne eelmisi valimisi linna haridusmaastikku.


Minu otsuseid suunasid inimeste ja kogukonna tegelikud vajadused ja mitte võimalus koguda poliitilist kapitali. Võimule olen pürginud selleks, et täita meie lubadusi, mitte aga andnud lubadusi selleks, et saada võimule. Ja lubadused ning teemad, millega tegelemine mulle korda läheb, tulevad südamest.

IRL-i lubadused tulevad seekord rahva südamest. Meie üleriigilises küsitluses osalenud 58 438 inimest andsid meile teada, et nende põhiprobleemideks on tööpuudus, toimetulek, kõrghariduse kättesaadavus ja kõrged kodukulud. IRLi sihiks on, et igaühel meist oleks kindel töö ja kodu, palk ja pension. Inimesed tundsid ka muret, kas Eesti suudab kiirelt muutuvas maailmas jääda iseseisvaks või kaotab oma otsustamisõiguse. Lubame, et Eesti jääb Eestiks ning oma otsustes iseseisvaks.

Valimislepinguga kohustub IRL:

- viima Eesti uuele majanduskasvule,

- kutsuma ellu emapensioni,

- kehtestama tasuta kõrghariduse,

- seisma kodukulude alandamise eest,

- tõkestama astmelise tulumaksu kehtestamise,

- tõkestama Eesti üleviimise palgaarmeele.

Lisaks tööle IRL-i programmi elluviimisel olen mina Riigikogu liikme kandidaadina endale võtnud 6 isiklikku ülesannet - 6 isiklikku missiooni, mille elluviimise nimel ma valituks osutumisel kogu südamest pingutan:


1. Panna erakondadele seadusega kohustus, koostada ja avalikustada nii Riigikokku kui kohaliku omavalitsuse volikokku valituks osutumise perioodi lõpuks valimislubaduste täitmise aruanne.

2. Karmistada oluliselt riiklikku alkoholipoliitikat, viies ühe meetmena kange alkoholi müük alkoholipoodidesse ja eraldiseisvatesse alkoholiosakondadesse.


3. Tagada saarte ja mandri vahelises praamiühenduses maanteepikenduse põhimõte.


4. Anda alaealiste laste vanematele nii Riigikogu kui kohalikel valimistel laste eest lisahääl.


5. Võtta kindel siht omavalitsuste võimekuse ja pädevuse suurendamisele - maakonda üks ja tugev omavalitsus.

6. Muuta riigipüha(de) sattumisel nädalavahetusele sellele järgnev(ad) päev(ad) täiendavateks puhkepäeva(de)ks.

Olen nendest missioonidest pea kõigist kirjutanud ka pikemalt siin, oma valimisblogis. Osa nendest selgitavatest artiklitest on avaldatud ka viimaste nädalate Meie Maas. Sellest tulenevalt lisan nüüd oma missioonide hulka ka seitsmenda:

7. Anda oma valijatele regulaarselt aru oma tegemistest Riigikogus.

Hea valija. Valides Riigikokku oma Saare maakonnas elava inimese, kohtud temaga edaspidi sagedasti. Tema kodu ja pere ja tutvusringkond – tema elu on siin. Mina olen oma elu nii kooliõpilasena kui ka ülikoolijärgselt elanud Kuressaares. Siin elavad ka minu isa, minu abikaasa ja minu lapsed, minu sõbrad ja lähimad tuttavad. Lisaks võimalusele minuga alati otse ühendust võtta, saad Sa teha seda ka nende inimeste kaudu. Kohalik päritolu ja olemasolev suhetevõrgustik siinsete inimestega on vajalikud nii Riigikogu liikmele kui tema valijatele. Vaid nii sünnib koostöö, mis kannustab Saaremaa ja Muhumaa arengut.

Kui hindad siin toodud põhimõtteid, siis sõlmime lepingu – Sinu allkirjaks sellele on homme antav hääl kandidaadi 279 poolt.

Keskerakond on Savisaare Keskerakond ka 5. valimisringkonnas!

Ei olnud mul tegelikult plaanis kirjutada Keskerakonnast ja sellest, kas ta on valitav või mitte. Aga elu ise, kolumnist Kaspar Näfi esmaspäevase saarlaste ajalehe Meie Maa artikli kujul, sundis mind selleks.

Artikli pealkirjas esitatud küsimus: Kas Keskerakond ei ole enam valitav, leiab hr. Näfi loo lõpus ühese ja ootamatu vastuse. Pika ja vaid samast loo pikkusest põhjalikuna tunduva analüüsi lõpus tõdetakse, et parim valik saarlastele on Keskerakond ja Kalle Laanet. Seesama Keskerakond, kelle esimees vaid paar kuud tagasi üritas kavandatava superkampaania tarvis saada Venemaalt 25 miljonit ja kelle  Eesti Kaitsepolitsei vahele võttis. Seesama Keskerakond, kes nii erakonna esimehe kui ka kogu erakonna juhatuse tasemel seda kõike üritas eitada, tuues „vee sogamiseks“ mängu isegi kiriku. Ja seesama Keskerakond, kes sellele teguviisile hukka mõistu anda sooviva Laaneti karistuseks ringkonna esinumbri kohast ilma jättis.

Jah, ühest küljest hakkab Kalle Laanetist isegi kahju. Kogu situatsioon, aga eelkõige valimisteeelne ajastus ja erakonnakaaslaste tugev reaktsioon tema vastuhakule, muutsid olukorra selliseks, mis nõudis minu meelest kas erakonnast lahkumist või erakonda jäädes kandideerimist üksikkandidaadina. Kumbagi paraku ei juhtunud ja praegu kogub Laanet kampaaniat tehes toetust ikka siiski Keskerakonnale, mitte mingitele müstilistele valgetele Kerskerakonna sisepuhastusjõududele.

Lugu ise on täis parajaid "pomme",  mis kokku püüavad moodustada mingi loogilise jada, et jõuda Laanetit kiitva lõpptulemuseni. Ja need "pommid" võtavad lausa keeletuks - enne kui ühest jõuad toibuda on järgmine kohal. Mõned näited:

- Arvan, et mitte Savisaar pole oht Eestile. Ohtlik on pigem see, et teda peetakse Eesti riigile ohuks.

- Kui Edgar Savisaar käis tõesti Venemaa esindajast valimiskampaaniaks salaraha küsimas - ja mul ei ole põhjust kahtlustada, et KAPO-l on selles osas valed andmed....

- Sellega, et suuriigid tahavad oma tagahoovi kontrollida ja mõjutada, peab lihtsalt leppima, nii kurb kui see ka on.

- Keskerakond on vene raha jaoks õige erakond, kuna tema senine poliitika pole Eesti riigile vaenulik.

 

- Nüüd on kord ja valik valija käes. Kui ta ei volita enam Laanetit tagasi riigikogu saadikuks, siis tähendab see Savisaare käsule alistumist, ja Saaremaa Keskerakonna karistamist.

Selle kõige valguses saan vaid kinnitada üht - Keskerakond on Savisaare Keskerakond ka meie 5. ringkonnas ja seda hoolimata Kalle Laaneti julgest teost - mõista hukka Savisaare käitumine. Seni kuni on erakonna poolt hukka mõistmata Vene raha küsimine, on kõik neile antavad hääled, ka Laanetile antavad hääled,  selle teguviisi poolt. Jah, nende programmis on ka mitmeid häid punkte, aga osta "Onu Tomi onnike" koos "Kommunistliku partei manifestiga" - need ajad peaks Eestis möödas olema.

Emapensioni hakkavad saama ka täiskasvanud laste vanemad

 Isamaa ja Res Publica Liit kehtestab valimisedu korral 2012. aasta 1. jaanuarist emapensioni. Emapension on laste arvuga seotud pensionilisa, mida hakatakse maksma kõigile emadele. Seda pensionilisa hakkavad saama ka emad, kes on juba täna pensionil ja kelle lapsed on täiskasvanud.

Vanasti oli taluperedes palju lapsi. Eks siin oli kindlasti ka palju teisi põhjuseid, aga üks oli kahtlemata see, et lastes nähti otsest abijõudu nii talutöödeks, ehk siis majandusliku edukuse tagamiseks, kui ka vanaduspõlve puhuks. Täna on asjad teisiti ja ilma uuringutele viitamatagi on selge, et lasterohkus halvendab vanemate majanduslikku seisu. Ja seda nii olevikus kui tulevikus. Laste üleskasvatamine ja koolitamine on üsna kulukas. Samas selleks kulunud aeg ei võimalda emal teha karjääri ja nö. „koguda pensioniaastaid“. See aga omakorda vähendab talle vanaduspõlves makstavat riiklikku pensioni. Küll on aga lapsi hädasti „vaja“ kogu rahval, sest nende samade pensionite maksmiseks ja kogu riigi püstihoidmiseks on tarvis inimesi, kes töötaks, elu edendaks ja makse maksaks. Omamoodi vastuoluline olukord. Et seda vastuolu leevendada tulebki ka laste kasvatamise töö siduda pensioni suurusega.

Meie tänases pensioniarvestuses on osaliselt pensioni suurus seotud laste arvuga ka praegu. Seda aga mitte kõigile. Pärast 1991. aastat sündinud laste puhul ei arvestata seda paraku üldse. Enne 1999. aastat arvestati pensionistaaži hulka 2 aastat ühele vanemale iga lapse pealt tingimusel, et last oli kasvatatud vähemalt 8 aastat. See tähendab, et need isikud saavad 2 x 67,94 krooni kuus suuremat pensioni. Seda pensionilisa ei saa mitte mõlemad vanematest, vaid omavahelisel kokkuleppel üks vanematest või võõrasvanem. Pensionilisa saamiseks pidi laps olema 1. jaanuariks 1999 olema saanud 8 aastaseks ehk olema sündinud enne Eesti Vabariigi taastamist.

Kui suur on meie poolt pakutav emapension?

Emapensioni hakatakse maksma võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt. Arvestuse aluseks on pensioniarvestuse aasta koefitsiendi 1,0 korrutis 3-ga. Seega saaks pensionile minev kahe lapse ema, kelle laps on sündinud pärast 1991. aastat, tänase pensioni lisana emapensioni, mille suurus oleks:

Kaks (kaks last) x 3 (emapensioni kordaja) x 67,94 (praegune aastakoefitsiendi 1,0 väärtus) x 12 (12 kuud) = 4891,68 krooni aastas.

2010. aasta keskmine pension oli 4785 krooni. Seega saab kahe lapse ema aastas vähemalt 13-da keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa. Ja näiteks nelja lapse ema saab aastas juurde vastavalt kahe kuu pensioni.

Kas ka tänaste pensionäridest emade pension suureneb?

Jah suureneb. Tänaste pensionäride puhul hakkab üks lapsevanematest saama 2 pensionistaaži täisaasta eest pensionilisa, kui laps sündis enne 1991. aastat. Meie ettepaneku järgi peaks olema pensionisüsteemis erinevate põlvkondade panus laste kasvatamisel kompenseeritud võrdselt. Seepärast makstaks neile pensionäridele, kes varasema arvestuse järgi saavad 2 pensionistaaži täisaastat lapse pealt, emapensioni mudeli järgi vähemalt ühe pensionistaaži täisaasta väärtuses pensionilisa. Kahe lapse üleskasvatamise puhul oleks see vähemalt 1631 krooni ja näiteks nelja lapse korral 3261 krooni aastas. Kuigi tegu on emapensioniga, saavad ema ja isa soovi korral kokku leppida, et õigus pensionilisale läheks hoopis  isa pensioniarvestusse. Kui ema on surnud, saab pensionilisa taotleda isa tingimusel, et ta on osalenud lapse kasvatamisel ja täitnud ülalpidamiskohustust.  Ja kuna emapension seotakse pensioniarvestuse aastakoefitsiendiga, siis tagab selle edaspidine suurendamine ka emapensioni tõusu tulevikus.

Neli aastat tagasi pakkusin eelmiste Riigikogu valimiste eel IRL programmi koostamisel välja idee, et üks osa pensionist peaks sõltuma pensioni saaja laste sotsiaalmaksust. Tookord see idee meie programmi ei jõudnud. Täna on Emapension üks kolmest IRL valimisplatvormi põhipunktist. Valijate toetuse korral muutub see õiglane põhimõte seaduseks, mis väärtustab nii tänaseid kui tulevasi emasid ja nende vaeva ja hoolt oma laste ja Eesti tuleviku üleskasvatamisel. Valides IRL-i valid oma emale, oma abikaasale või iseendale Emapensioni. 

Käesolev lugu avaldati 23.02.2011 Saaremaa kohalikus ajalehes Meie Maa
 

Õpetajate üldtööaeg ei ole kummist.

Täna toimus kohtumine Saaremaa Haridustöötajate Liidu liikmetega ja nagu arvata võib, oli juttu alusharidusest kuni elukestva õppeni välja. Käsitledes õpetajate töökoormuse teemat ja vastates küsimusele mis ma sellest arvan, kribasin kohtumise lõpus tahvlile järgmise arvutuse:

Arvutuse eelduseks olid:

-        Õpetaja koormusnorm on 20 tundi nädalas.

-        Õpetaja õpetab ainet, kus ühel klassil on 2 nädalatundi (valdavalt enamik loodusaineid ja näiteks ka ajalugu on sellise nädalakoormusega).

-        Õpetaja õpetab põhikooliastmes, kus klassis on 24 õpilast.

-        Ühe kontrolltöö parandamine võtab aega 10 minutit.

-        Veerandihinde tarvis on vaja kolme arvestuslikku hinnet ehk kontrolltööd.

-        Õppeaasta on 35 nädalat.

-        Koolivaheaegadel õpetaja tegeleb enesetäiendusega ja osaleb koolitustel.

-        Kõik õpilased sooritavad töö positiivsele hindele esimese korraga ja järeltöid ja nende parandamist ei tule.

Arvutus ja mõttekäik

-        Täiskohaga töötades õpetab õpetaja kümnes klassis. (koormusnorm 20 tundi nädalas / 2 nädalatundi klassi kohta = 10 klassi)

-        Seega õpetab ta  240 õpilast. (10 klassi x 24 õpilast klassis = 240 õpilast)

-        Tehes kõikides klassides ühe kontrolltöö, kulub nende parandamiseks 40 tundi. (240 õpilast x 10 minutit ühe töö parandamise kohta / 60 minutiga = 40 tundi)

-        Kokku on erinevaid kontrolltöid vaja õpetajal aastas teha 12. (3 kontrolltööd veerandis x 4 veerandit = 12 kontrolltööd)

-        Kõikide kontrolltööde parandamise peale kulub õpetajal 480 tundi. (40 tundi ühe kontrolltöö kohta x 12 kontrolltööd = 480 tundi õppeaastas)

-        Igal nädalal kulub õpetajal kontrolltööde parandamisele 13,7 tundi. (480 tundi tööde parandamisele aastas kokku / 35 õppenädalaga = 13,7 tundi nädalas)

Järeldus

Kuna õpetaja üldtööaeg on täiskoormuse korral 35 tundi, siis iganädalaselt jääb tundide andmisest ja tööde parandamisest üle 35 – 20 – 13,7 = 1,3 tundi. Selle ajaga tuleb valmistada ette needsamad 20 tundi, märkida sisse hinded e-kooli ja täita muud dokumendid, osaleda õppenõukogudes, osaleda ilmselt ka mõnes kooli arendamist puudutavas töörühmas, jne. Tegelik reaalsus lisab ka veel viimasest vildakast eeldusest tuleneva tõsiasja, et selle 1,3 tunni sisse peavad mahuma veel konsultatsioonid kontrolltööde ebaõnnestujatele ja näiteks haiguse tõttu puudujatele, ning lisaks nende järelkontrolltööde koostamine, läbiviimine ja parandamine. Siinkohal poleks vist vaja isegi öelda, et see olukord on jabur...

Kokkuvõtteks

Minu meelest oleks aeg sätestada täpsemalt õpetaja tööajakasutus ja minna selleni, et igaks õppeaastaks lepitakse õpetajaga kokku tunni täpsusega tema poolt tehtav töö. Näiteks Taanis peaks see minu mäletamist mööda nii olema. Tänane olukord aga meil, kus õpetaja töölepingus on kirjas vaid nn. tahvli ees antavate tundide maht ei peegelda nagu eespool näha sugugi õpetajatöö tegelikku koormust. Parajaks kahe teraga mõõgaks on ka näiline soodustus, et tundidevälisel üldtööajal ei pea koolis viibima, ehk teisitisõnu öeldes "töid võite parandada kodus". Selline "soodustus" toob endaga kaasa näilise õiguse, nõuda, et tööd peavad parandatud saama ja see kui palju sellele aega kulub ei ole enam oluline. 

Vaja oleks õpetajate nn. tööühikutele sätestada üle-riigiliselt mingid normatiivsed mahud ja nendest tulenevalt leppida õpetajaga kokku tema aastane tegeliku töö sisu ja erinevate toimingute peale kukuv ajaline maht. Ilmselgelt jääks selline kokkulepe 35 nädalatunni, mitte aga 20+n nädalatunni piiresse. Üks norm on meil selge ju ka - ühe tunni andmine tahvli ees on üks tund. Järgmisena võikski kokku leppida, milline on ühe kontrolltöö parandamise maht.

 

Ja siis nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne masinaga...

Iga rahva või rahvakilluna olemise uhkuse ülalhoidmiseks on kõige muu kõrval vaja ka lihtsaid ja selgeid lugusid sellest, kuidas on läinud hästi - on oldud vahvad, vaprad ja järgimistväärivad. Selliste lugude ja nende jälle ja jälle rääkimise toel püsib rahvas tugeva ja ühtsena. Nendest lugudest ammutatud jõud tugevdab sidemeid meie esivanematega ja seeläbi ka meie endi vahel, kes me siin väikesel maalapil päikese all üheskoos elame. Igal rahval on selle jõu ammutamiseks omad lood. Eestlastel on nendeks nö. edulugudeks kahtlemata Vabadussõda, oma riigi loomine, aga ka meie laulev revolutsioon. Kindlasti on neid väiksemaid edulugusid veelgi, aga ega pikk orjapõli nende tekkele just eriti kaasa aitanud. Samas on enne seda 700 aastat aga olnud meil väga võimas ja hästi toimiv ühine elukorraldus. Kui vaadata kasvõi sellest ajast pärit maalinnasid - veel tänagi äratavad nad aukartust ja nendel kõndimine kosutab hinge. Paraku ei ole meie viikingiajast või muinasajast, kuidas siin nüüd õigem öelda ongi, peale nende maalinnade just eriti muid suuri märke või leide mis lubaks meil käegakatsutavalt uhkust tunda nende vägevate aegade üle.

Kui meenutada näiteks Salme laevade leidmise aega, siis mäletan siiani magusat tunnet mis mind valdas kui teade sellest levis - eestlaseks (ja saarlaseks) olemine sai sellest tugevam. Oli küll ju teada, et olime kõvad meresõitjad ja sõdalased, kuid kindel fakt laeva leiust ja nende väljakaevamiste vahetu nägemine andsid sellele kaalu juurde. Nii on tegelikult ilmselt paljude asjadega - üks asi on kaudselt teada kuidas asjad on, teine asi kogeda seda oma meeltega.

Kui aga muinasaja juurde tagasi tulla, siis ega tollest ajast ka kirjamaterjali suurt võtta pole. Üks teos, millest mineviku kohta teavet immutada saab on Henriku Liivimaa Kroonika. Muu hulgas kirjutatakse Kroonika XXVI peatükis sellest, kuidas saarlased piirasid 1222. aastal Saaremaale rajatud Taani kuninga kivilinnust. Piiramise käigus saadeti osad saarlased Varbolasse vaatama "masina kunsti, mille taanlased olid kinkinud varbolastele kui oma alamaile". Saanud asjad selgeks, tuldi targana saarele tagasi, anti õpetused kiirest edasi ja "siis nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne kiviheitemasinaga, heites viis päeva järjest palju suuri kive ega andnud rahu neile, kes olid linnuses". Linnus alistati, taanlased sunniti lahkuma ja seejärel õpetati eestlastele kõigis teistes maakondades kiviheitemasinate ehitamist ning õhutati neid vastuhakule. Mis sellest kõigest lõpuks sai, on ka teda ja kirjas selles samas kroonikas. Valjala maalinn mis viimasena langes võeti samuti ära kiviheitemasinate rahe all...

Selline Kroonika lõpp ei muuda aga olematuks tõsiasja, et pea 800 aastat tagasi ehitasid meie esiisad siin saarel valmis 17 kiviheitjat ja alistasid nende abil Taani kuninga kivilinnuse. Kiviheitemasinad olid tol ajal võimsaimad relvad. Neid kasutasid kuningad ja suured armeed nii Euroopas kui Idamaades. Fakt, et neid ka Saaremaal ja just meie esiisade poolt edukalt ehitada ja kasutada osati vääriks esiletõstmist. Tänapäevalgi on kiviheitemasinaid ehitatud. Kuid nüüd juba ilmselt kas ajaloolisest huvist või hoopis meelelahutuslikust aspektist lähtuvalt, sest olgem ausad - suured töötavad kiviheitjad on väga atraktiivsed. Internetist leiab lihtsalt hulgaliselt materjale ajalooliste kiviheitjate rekonstruktsioonide kohta - toogem mõned näited keskaja keskus Nykobingis Taanis , Warwicki loss Inglismaal, Chateau des Baux Prantsusmaal. Ka Eestis on väiksemaid rekonstruktsioone tehtud - Otepääl, Lihulas ja ka Varbolas.

Meie saarlastest esiisade vahvuse meenutuseks ja selleks, et see tark pealehakkamise ning suurelt mõtlemise vaim meid ikka edasi kannaks ja ka selleks, et meie tänased saare külalised veel paremini mõistaks kui vägeva koha peale nad sattunud on, võiks Kuressaare lahe äärde püstitada ühe suure ja toimiva kiviheitemasina.

Laskesuunaga merele, kuid sümboolselt Kuressaare linnusest vaatekaugusel, meenutaks see tammepuust mustjas monument oma seitsetteist muistset "venda" kelle abiga saarlased alistasid omal ajal Taani kuninga linnuse.

Tervishoiukulu arvestamine võiks alata mitte haigla- vaid koduukselt.

Reedel, 11.veebruaril, tähistati Kuressaare Haiglas selle praeguse hoone 70. sünnipäeva. Lisaks avati täielikult renoveeritud nn. vana hoone teine ja kolmas korrus. Arstid, õed ja kõik kohaletulnud olid uhked ja tundsid headmeelt uute ruumide üle. See, et Kuressaare Haigla on järjekindlalt, osakond osakonna järel, suutnud renoveerida omi ruume ja varustada neid ka uue ning kaasaegse meditsiinitehnikaga, on kogu saarerahva jaoks väga väga oluline. Kohapealsed head diagnoosimis- ja ravivõimalused on meile, kes me elame mere taga, hindamatu väärtusega.

Ja ometi on lisaks ravivõimalustele meie oma maakonnahaiglas meil kõigil, mõnel rohkem, teisel vähem, vaja aeg ajalt sõita ka mandrile, sealsetesse Tallinna, Tartu või Pärnu haiglatesse. Olgu siis kas statsionaarsele haiglaravile või ambulatoorsele nn. arsti vastuvõtule. Seda sõitmist tuleb ette võtta täiesti objektiivsel põhjusel, sest Kuressaare haigla on haiglatüübilt üldhaigla, kus osutatav meditsiiniteenus on võrreldes nn. kõrgemate haiglatüüpidega, keskhaigla ja piirkondlik haigla, oluliselt piiratum. Iga haiglatüübi ajoks on ju riiklikult kehtestatud nõuded milliseid tervishoiteenuseid nad peavad ja võivad osutada. Teisiti öeldes on määratud ära nende tegutsemispiirid ja üldhaigla, sh. ka Kuressaare Haigla, piirid on võrreldes nii keskhaigla, näiteks Pärnu Haigla, kui ka piirkondliku haigla, näiteks Põhja Eesti Regionaalhaigla, omadega tunduvalt kitsamad. Ja nii juhtubki, et kui tervisehäda on sellises valdkonnas mida Kuressaares ei ravita või on tegu keerukama juhtumiga, tuleb siirduda mandrile.

Vastavalt Eesti Ravikindlustuse seaduse § 2 põhineb meil ravikindlustus muuhulgas ka ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse põhimõttel. Kindlasti on juristid võimelised seda "võrdse kättesaadavuse põhimõtet" üsna laiades piirides tõlgendama, aga tavalise inimese jaoks (julgen arvata) on võrdsuse mõiste üsna üheselt mõistetav. Kas ravi meil on ikka võrdselt kättesaadav? Kui näiteks ühel juhul piisab onkoloogilisel haigel Tallinna linnaliini bussi või trolli istumisest ja umbes pooletunnisest sõidust et jõuda järjekordsesse kemoteraapiasse, peale mida saab ta jälle poole tunni ja linnasisese bussipileti hinnaga koju. Siis Saaremaalt samale protseduurile minnes tuleb kulutada vähemalt terve päev ja lisaks Tallinna linnasisese transpordi kuludele tuleb maksta ka Tallinnasse bussisõidu kulud. Rääkimata olukorrast, kui sõitu alustatakse mitte Kuressaarest vaid näiteks Mustjalast või Lümandast, kust bussigraafikute tõttu tekib ka koduväline ööbimisvajadus koos jällegi täiendavate kulutuste ja teraapiajärgsete vaevustega. Minu meelest ei ole selline ravikorraldus piirkondlikult võrdselt kättesaadav.

Selge on loomulikult see, et vahemaid kaotada ei ole võimalik ja kolme olemasolevate regionaalhaiglat ühtlaselt kogu Eesti peale "laiali määrida" ka ei saa. Aga sellise ebavõrdsuse leevendamiseks tuleks lugeda ravikindlustuse poolt kaetavate tervishoiukulude hulka lisaks praegustele, ka raviasutusse jõudmise transpordikulud. Pean seda mõtet silmas kui printsiipi, mis vajab kindlasti konkreetset rakendussätet. Selle viimase väljatöötamine peaks aga jääma juba sotsiaalministeeriumi tervishoiuametnike kätte.
Lihtne see kindlasti ei ole. Kui aga tahetakse valida lihtsat teed, siis selleks on Ravikindlustuse seadusest ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse printsiibi väljavõtmine. Aga kas sellist Eestit me tahaksime?