Ka toimetulekukoolil on õppeaasta avaaktus

Paar päeva tagasi avaldati meie kohalikes ajalehtedes teated Kuressaare linnas asuvate koolide õppeaasta alguse aktuste aegade kohta. Kahjuks ei olnud selles koolide loetelus ühte üldhariduskooli, mis ka juba päris mitu aastat eraldi koolina linnas tegutseb. See kool on toimetulekukool, ametliku nimetusega Kallemäe kooli Kuressaare filiaal, kus toimub Eesti seadustele tuginev õppetöö, nii nagu teisteski meie linna koolides.
Ei tahaks uskuda, et toimetulekukool kuidagi teadlikult sellest kuulutusest välja jäi, kuid ometi on tegu juhtumiga, mida terves ühiskonnas peaks vältima.

Umbes aasta tagasi kirjutasin pea samal teemal, kuid siis sain seda teha positiivses võtmes - toona maakonnalehtedes välja toodud esimesse klassi astujate nimekirjades olid lõpuks, erinevalt varasematest aastatest, kenasti kirjas ka nende laste nimed, kes alustasid oma õppetööd lihtsustatud õppekava järgi. Uskuge, see ei ole väike asi nendele peredele, kus kasvab puudega laps. Ka tänavu on Kallemäe kooli esimesse klassi uusi lapsi minemas. Loodetavasti on nende nimed sel aastal nimekirjades jälle kenasti sees.

Käisin täna toimetulekukoolist läbi, et oma tütre, Anna Maria, aktuse aega uurida ja annan sellest nüüd ka teistele teada. Toimetulekukooli aktus toimub 2. septembril algusega kell 9.30 ja ikka Suure-Põllu tänava koolimajas. Toredat ja toimekat kooliaastat kõigile!

Katki ei ole IRL

Seoses sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja valimise skandaaliga on meie kohalikus ajakirjanduses välja käidud mitmeid tähelepanuväärivaid mõtteid sellele skandaalile osutatud ülepaisutatud tähelepanust ja katkisest IRL-ist.

Need vajavad vastulauset ja pakuvad võimalust arutleda laiematel teemadel, kui seda on konkreetne juhataja valimine/paikapanemine.

Kas tegu on ikka päris konkursiga?
Minu arvates on loo üks tähtsamaid alguspunkte linnavolikogu eelmise aasta juunikuu määrus, millega sätestati, et linna äriühingute ja sihtasutuste juhtide leidmiseks korraldatakse konkurss.
See säte ei olnud volikogule mõne seaduse või selle muudatusega ette antud, vaid oli vaba tahte avaldus, millega näidati rahvale, et asutuste juhid on Kuressaares see tase, kus poliitilist valikut (kokkuleppeotsus ilma täpselt määratletud sisuliste kriteeriumideta) ei rakendata.
Teoreetiliselt võiks konkursi küll korraldada ka nii, et selle tingimustes on sätestatud piiranguid, mis annavad väiksema või suurema eelise eelnevalt kokku lepitud (st poliitilisele) kandidaadile, kuid siis oleks tegu juba pettusega.

Samamoodi oleks tegu pettusega siis, kui need inimesed, kes võitja osas otsuse teevad, lihtsalt kokku lepiksid ja korraldaksid konkursi vaid rahva rahustamiseks.
Kurb rääkida, ent paraku oli selline arvamus sihtasutuse juhataja konkursist päris mitmel inimesel, kes küsisid minu käest selle toimumise ajal, et kas tegu on ikka päris konkursiga või on võitja osas juba kokku lepitud. See peaks olema mõtlemise koht võimulolijatele – miks meist nii arvatakse?
Omaette keeruline teema on nii siinkohal kui ka paljude teiste juhtumite puhul loomulikult see, kuidas üldse tagada, et poliitiliselt paika pandud organ, praegusel juhul sihtasutuse nõukogu, teeks mittepoliitilisi ehk ainult asja sisulistele kriteeriumidele toetuvaid parimaid otsuseid. Isiklikult arvan, et see ongi võtmeküsimus. Ja see võti asub otsustajate südametunnistuse ja väärtushinnangute laekas. Kas otsustajad seavad esikohale meie elukorralduse parima toimimise ja jätavad tahaplaanile võimaliku erakondliku kasu võimu säilitamisel või suurendamisel?
Siit omakorda jõuame küsimuseni, kas võim on vahend, mis on vajalik oma ideede ja programmi teostamiseks, või on võim omaette eesmärk ning ideed ja programm on vaid vahendid selle saamiseks…
Ma ei hakka siinkohal loomulikult väitma, et ei mina ega Kuressaare IRL pole võimu omaette eesmärgiks seadnud, sest tõestada ma seda väidet ju kuidagi ei saa, ja pelgalt vastu rinda tagumine, et meie oleme õiged ja head, oleks koomiline.
Küll aga loodan, et seda kinnitavad mitmed meie uuemad ja vanemad poliitilised valikud, ja et inimesed on neid valikuid märganud.

Nüüd aga katkisest IRL-ist, nagu linnapea seda väidab. Mul on seda juba imelik korrutada, aga mina suhtusin sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja leidmise konkurssi kui päris sisulisse konkurssi, kus enne konkursi lõppu poliitilisi kokkuleppeid ei sõlmita.
Nii ei kasutanud ma ka võimalust proovida konkursi võitjate osas eelnevalt kokku leppida – ei nõukogus koos minuga IRL-i esindava Helle Karuga ega ühegi teise nõukogu liikmega.
See näitab minu meelest, et (vähemalt selle juhtumi puhul) IRL on vägagi terve ja katki on pigem mõtteviis, et see nii ei ole.
IRL-i poolt vaadatuna on kahju loomulikult sellest, et nõukogu viimasel koosolekul sai mitteõiguslikele põhjendustele toetuv otsus konkursi tühistamise kohta lisaks Anton Terasele ja Astrid Sepale poolthääle ka Helle Karult, hoolimata sellest, et nii mina kui ka Kairit Lindmäe sellele mitteõiguslikkusele koosoleku käigus toimunud arutelul korduvalt viitasime.
Ju uskus Karu tol hetkel rohkem Terast, kelle poolt kirjalikult lauale pandud konkursi tühistamise otsus koos (minu seisukohalt õiguslikult mittepädevate) põhjendustega said kokkuvõttes koosoleku protokolli kantud otsuse formuleeringuks.
Kas selline haavatav otsus, nii nagu tsiviilseadustiku üld-osa seadus seda ette näeb, ka kellegi poolt kohtus vaidlustatakse ja tühistatakse, näitab aeg.

Arutelu võiks rohkem olla
Mis puudutab aga väidetavat liiga suurt tähelepanu ühe juhataja väikese valimise ümber, siis arvan, et sellist tähelepanu ja arutelu võiks meil Kuressaares hoopis rohkem olla.
Sisulised arvamusavaldused ja kirjutised, kus poliitikud kas tahtlikult või tahtmatult avaldavad oma väärtushinnanguid ja oma arusaamu nii maailma kui ka kohalike asjade kohta, on rahvale, kes vastavalt demokraatia tavale peab varsti otsustama, millised inimesed hakkavad esinduskogudes edaspidi otsuseid tegema, väga vajalikud.

/artikkel on avaldatud ka 21.08.2013 Saarte Hääles/

Kuressaare Hoolekande skandaalist

18.juunil 2013 avaldati Saarte Hääles minu artikkel, mis suviste tegemiste tõttu jäi blogisse panemata. Kuna see võiks siiski aga ka siin kajastatud saada, siis teen seda nüüd.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuidas kiirelt taastada normaalne olukord?

Möödunud nädalal lahvatas ajakirjanduses skandaal sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja valimiste ümber. Sihtasutuse esimehe ja abilinnapeana tahan anda siinkohal selgitusi ja teha mõningaid täpsustusi selle teema kohta avaldatud artiklites toodud väidete osas. 

Olgu kohe lisatud, et selle teema käsitlemise ajal on ka juristide seisukohad täienenud, mistõttu esineb erinevate kuupäevade artiklite kõrvutamisel seisukohtade erinevusi.

Kolmelt aastalt neljale
 Aga alustagem algusest. 2012. aasta juunis muutis Kuressaare linnavolikogu oma määrusega sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne põhikirja. Tegu oli põhimõtteliste muudatustega, mis viidi sisse ka teiste linna asutatud sihtasutuste põhikirja.
Üks neist muudatustest oli nõukogu volituste pikendamine seniselt kolmelt aastalt neljale aastale, alates nõukogu liikme määramisest. Selle muudatuse sisseviimise aluseks oli tõsiasi, et sihtasutuste nõukogud on meil Kuressaares poliitilised ja kuna valimiste periood on samuti nelja-aastane, siis peeti mõistlikuks siin sama rütmi järgida.

Teise olulise punktina viidi sihtasutuste põhikirjadesse sisse nõue korraldada juhatuse liikmete valimisel konkurss. Selle põhimõtte sisseviimisega kinnitas koalitsioon tahet jätta meie linna asutuste tegevjuhtimisest välja poliitiline tasand – linna asutusi juhtigu oma ala parimad asjatundjad.
Vastavalt sihtasutuste seaduse paragrahvile 42 tuleb aga põhikirja muudatus selle jõustumiseks kanda vastavasse registrisse. Vastavasisuline korraldus teha registrikanne kahe nädala jooksul anti sama volikogu määrusega sihtasutuse juhatajale Tiia Tammsalule. Lisaks saatis linnakantselei Tiia Tammsalule 18. juunil 2012 ka vastava meeldetuletuse. Tänase päeva seisuga, mil neid ridu kirjutan, on see põhikirja muutmise kanne veel paraku tegemata. Selle tulemusena kehtib ka praegu veel vana põhikiri, kus nõukogu volituste ajaks on kinnitatud kolm aastat.

Sihtasutuse viimane nõukogu nimetati ametisse 2010. aasta veebruaris ja kuna ka 2013. aasta veebruaris kehtis nagu praegugi vana põhikiri, siis vastavalt kolme aasta möödumisele nõukogu volitused lõppesidki ja kuni tänaseni on asutus ilma nõukoguta. Piinlik olukord.
Ei tulnud ma selle peale, et kontrollida üle juhatajale volikogu poolt antud ja linnavalitsuse poolt üle kinnitatud korraldus ja seda veel olukorras, kus juhataja on ise sellesama volikogu liige. Mul on kahju ja ma vabandan, et kokkuvõttes on nii juhtunud ja eriti seetõttu, et volituste puudumise ajal oleme nõukoguga korduvalt koos käinud ning sihtasutuse ja inimeste jaoks olulisi asju otsustanud.

Töö tuleb uuesti teha
Lisaks juhataja leidmiseks läbi viidud konkursile otsustas nõukogu oma aprillikuu koosolekul tõsta oluliselt sihtasutuses töötavate inimeste palku (olgu nimetatud, et selle palgatõusu tulemusena on sihtasutuses tänavusest maikuust palgad keskmiselt üle 10% kõrgemad kui 2009. aasta “masueelne” palgatase). Samuti kinnitasime aprillis asutuse 2012. aasta majandusaasta aruande ja 2013. aasta eelarve. Nüüd tuleb see töö kõik uuesti teha ja segaduse likvideerimiseks tuleks linnavalitsusel nõukogu esimesel võimalusel uuesti ametisse nimetada.

Linnavalitsuse eelmise nädala istungil, kus ühe päevakorrapunktina oli arutusel puuduvate nõukogude probleem, ei olnud juriidilist takistust nõukogu ametisse nimetamiseks. See, et uus põhikiri, mille volikogu aasta tagasi vastu võttis, on registrisse kandmise tõttu veel jõustumata, ei takistanud nõukogu ametisse nimetamist – vana põhikiri oli ju jõus. Paraku jäeti uus nõukogu ametisse nimetamata…
Nüüdseks on asi avalikkuse ette jõudnud ja paisunud poliitiliseks skandaaliks, et konkursi võitis vale inimene. Kahjuks ei ole see esimene kord, kui olen tundnud (seni küll mitte nii avalikult), et konkursse, mis pealtnäha on korraldatud parimate spetsialistide leidmiseks, on püütud kallutada “poliitiliselt õigete isikute” suunas. Või kuidas peaks mõistma näiteks nõukogu liikme Anton Terase avaldust vahetult enne kandidaatide ümbrikute avamist, et “ümbrikke pole mõtet avada, sest niikuinii on teada, kes võidab”.

Me läheme oma riigiga rappa, kui hakkame ka asutuste juhte ametisse panema, lähtudes poliitilistest kaalutlustest. Või kui seda tõesti tehakse, siis tuleks ka otse välja öelda: see ongi võimul oleva seltskonna meeskond, kes sel juhul aga ka lahkub, kui lahkuvad võimulolijad. Pigem võiks siiski kaaluda nõukogude vähemalt osalist apolitiseerimist, kaasates nende liikmeteks valdkonna eksperte, kes ei ole erakondadega seotud. Aeg selliste teemade arutamiseks peakski just õige olema.
Kuidas sellest olukorrast aga nüüd välja tulla, et näiteks Neeme Korvi 14. juuni artiklist paistev hoiatus Türgi lähedusest veel ühte sammukest reaalsuseks muutumise suunas ei astuks? Minu arvates on selleks ainult üks võimalus. Uue sihtasutuse nõukogu liikmeteks esitavad erakonnad täpselt samad inimesed, kes olid seal seni, linnavalitsus kinnitab need. Nõukogu asub tööle ja ootamatult õigustühiseks muutunud otsused legaliseeritakse kiirete hääletustega, sest arutelud sisuliste küsimuste üle on sellel seltskonnal peetud.

Toimetulekurahade jääk ei ole negatiivne uudis

1.veebruaril kirjutati Saarte Hääles meie maakonna kohalike omavalitsustetoimetulekuraha suurest ülejäägist. Kogu maakonnas ja ka Kuressaare linnas oli see ülejääk umbes 10% riigi eraldatud rahast. Kas see jääk just suur on, sõltub paljuski hindajast, aga nõustun, et jääk on jääk ja

kuna ka vastukaja sellele artiklile oli värvikas, lausa süüdistades omavalitsuste sotsiaaltöötajaid suutmatuses “kogu raha korralikult ära kulutada”, vääriks asi pisut selgitamist.

Toimetulekutoetus on kohaliku omavalitsuse makstav riiklik abi puudusekannatajatele. Selle maksmine on riigi poolt väga täpselt reguleeritud ja meie ametnikele siin tõlgendamisruumi jäetud ei ole. Toetuse tarvis kohalikule omavalitsusele eraldatud raha on sihtotstarbeline.

Toimetulekupiiri määrab riik
Toetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud kulude piirmäärade ulatuses on alla kehtestatud toimetulekupiiri.

Toimetulekupiiri kehtestab samuti riik ja eelmisel aastal oli see 76,70 eurot kuus üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele ning 61,36 eurot pere teisele ja igale järgnevale liikmele.
Seda piiri kohalik omavalitsus, sealhulgas ka Kuressaare linn, kuidagi muuta ei saa. Linna- või vallavolikogu võimuses on kehtestada vaid piirmäärad eluruumi alalistele kuludele.

Kuressaares on volikogu eelmiste aastate jooksul neid piirmäärasid linnavalitsuse sotsiaalosakonna ettepanekul vastavalt vajadusele ka suurendanud. Ettepanekud on omakorda lähtunud inimeste tegelikest kulutustest eluruumidele.
Valdaval osal toetuse saajatest on tegelikud elamiskulud eelmistel aastatel jäänudki kehtivate piirmäärade sisse, mis tähendab seda, et need on ka meie poolt välja makstud.

Ka linnavolikogu eelmise aasta detsembri istungil suurendati elamiskulu piirmäärasid, kusjuures siis oli suurendamine tingitud eelkõige eeldatavatest suurenevatest kulutustest elektrile.
Mõne toetusetaotleja tõttu, kelle probleem oli tegeliku üürikulu mittemahtumine piiride sisse, suurendati ka üürikulu piirmäära ja seda 1,92 eurolt 3,5 eurole eluruumi üldpinna 1 m² kohta kuus.

Toimetulekuraha suuruse aluseks, mida riik kohalikele omavalitsustele konkreetsel aastal eraldab, on eelmise aasta reaalne toetuse väljamakse. Kui aasta keskel selgub, et sellest rahast siiski ei piisa, on kohalikel omavalitsustel õigus raha juurde taotleda.

Neid taotlusi on kogu aeg ka rahuldatud, mistõttu on aluseta mure, et toimetulekutoetuse maksmiseks võib raha sel aastal mitte jätkuda või et selleks peaks kasutama linna või valla oma raha.

Toetusesaajate loetelu muutub
2012. aasta kasutamata toimetulekutoetuserahast rääkides tuleks aga vaadata, millised olid eelmise aasta toimetulekukulud ehk siis kulud, mille alusel ministeerium raha eraldas, ja kui palju toetust tegelikult välja maksti.
2011. aastal maksti Kuressaares toimetulekutoetust kokku 147 588 eurot, 2012. aastal 108 205 eurot. Millest selline vähenemine?

 

Täpset vastust on kindlasti võimatu anda, sest kokku moodustab selle summa ju paljude perede toimetulekutoetus. Nende perede loetelu on kogu aeg muutuv. Osal peredest elujärg ja sissetulekud paranevad ja nemad langevad toetuse saajate hulgast välja. Teises peres kaotab pere toitja töökoha ja see pere satub toetusesaajate hulka.
2011. aastal oli toimetulekutoetust saavaid peresid Kuressaares keskmiselt 87 peret kuus, 2012. aastal 63 peret kuus. Vähenemine seega 24 peret.

Kui otsida lisaks lootusele, et toimetulekutoetuse väljamaksed on vähenenud perede majandusliku toimetuleku paranemise tõttu, veel teisigi põhjuseid, siis Kuressaare puhul tuleb kindlasti rääkida möödunud aasta märtsis taaskäivitunud rehabilitatsiooniteenusest töötutele.

Rehabilitatsiooniteenus taas olemas

Selle teenusega alustasime Kuressaares 2003. aastal ja juba siis osutus see nii sisult kui ka rahaliselt õigeks ja vajalikuks. Kel huvi, võib pilgu peale visata ühele minu kirjutatud vanale artiklile 2005. aasta 7. juuli Kuressaare Sõnumites, kus kirjutan aastatetagusest toimetulekuraha kokkuhoiust ja selle efektiivsemast kasutamisest: “Täiendav iga-aastane miljon sotsiaalhoolekandele”.

Mõned aastad tagasi see teenus katkes, kuna töötuid, kes võinuks teenust saada, lihtsalt enam ei olnud.
Nüüd on rehabilitatsiooniteenus taas olemas ja mullu suunati seda saama 25 toimetulekutoetust taotlevat töötut isikut. Neist seitse saab täna jätkuvalt teenust, teised on leidnud töö ja loobunud toimetulekutoetuse taotlemisest. Minu meelest saab seda lugeda heaks tulemuseks.

Kui arvestada seda, et ühe leibkonna keskmine toimetulekutoetuse väljamakse kuus oli 2012. aastal Kuressaares 144 eurot, oleks kogu aasta maht 18 isiku toetuse taotlemisest loobumise puhul ligi 31 000 eurot. Ka siin on kindlasti üks põhjus, miks Kuressaares maksti toimetulekutoetust 2012. aastal vähem kui 2011. aastal.

Kuressaare sotsiaalhoolekandest 2012. aastal

2012. aasta on möödanik ja uus aasta asiselt alanud. Teen siinkohal kokkuvõtte meie linna eelmise aasta sotsiaalhoolekandetööst ja annan linnakodanikele asjast ülevaate.
Linnavalitsuse sotsiaalosakond töötas eelmisel aastal samas töörütmis, mis viimastelgi aastatel – menetleti hulgaliselt inimeste poolt esitatud avaldusi, nõustati neid muredes, aidati elujärge korraldada ja maksti rahalisi toetusi. Lisaks tegeleti vastavalt võimalustele ka arendustööga ja uute sotsiaalteenuste väljatöötamisega.

Toetused ja teenused
Toimetulekutoetust, mis toetustest vast kõige paremini iseloomustab meie kõige raskemas olukorras olevate linnakodanike hakkamasaamist, maksti eelmisel aastal kuus keskmiselt 68 perele. Aastas kokku maksti toetust välja 752 korral kokku 108 205 euro väärtuses. Võrreldes varasemate, 2010. ja 2011. aastaga, on need arvud märkimisväärselt väiksemad. 2010. aastal maksti toimetulekutoetust 1209 ja 2011. aastal 1046 korral. Kuna tingimused toetuse saamiseks 2012. aastal ei muutunud ja kulutused elamiskuludele on isegi kasvanud, siis võib siin järeldada, et linlaste sissetulekud ja toimetulek on neil aastatel isegi pisut paranenud.
Lisaks toimetulekutoetustele maksti abivajajatele ka muid rahalisi toetusi: erakorralist toetust, puudega lapse hooldajatoetust, täiendavat toimetulekutoetust ja koolitoetust. Kokku vaadati läbi ligi 700 avaldust, millest 646 ka rahuldati, ning välja maksti toetusi kokku 47 634 euro eest. Linna osalisel või täielikul finantseerimisel suunati hooldekodusse kuus eakat. Linna päevakeskuse poolt osutatavale koduhooldusteenusele suunati 30 raske või sügava puudega inimest, isiklik abistaja või tugiisik määrati 22 isikule. Linna poolt hallatavatele sotsiaalelamispindadele Sikassaare sotsiaalmajas või Kopli 5 turvakodus pikendati või sõlmiti uued lepingud 28 üksikisiku või perekonnaga. Puuetega inimestele väljastati pea 200 isikliku abivajaja kaarti ja ligi 100 parkimiskaarti. Ning loomulikult ka 70 tonni Euroopa Liidu toiduabi, mille jagamine omajagu pingeid tekitas – usun et suudame edaspidi eelmisel aastal tehtud vigu vältida.

Lastekaitsetöö
Lastekaitsetöös oli 2012. aastal menetluses erinevaid juhtumeid 135 korral. Neist eestkoste- ja hooldusküsimustega seoses 46, kooli ja õppetööga seoses 42 juhul. 20 juhul tuli tegeleda ja kokkulepet aidata otsida lahus elavate vanemate laste kasvatusküsimuste vaidluste osas. Erinevate asjaomaste ametiasutuste, kohtu ja alaealiste komisjoni, nõudmiste põhjal tuli eelmisel aastal koostada 50 perekonna iseloomustused. Õppeaasta alguses tegeleti lasteaia- ja koolitoidu vabastustaotlustega ning transporditoetuse avaldustega – toiduraha maksmisel anti kas täielik või osaline vabastus 124 lapse osas, transporditoetust sai 54 kooliõpilast. Puudega lapse hooldajatoetust maksti viiele hooldajale, kahele erivajadusega lapsele võimaldati tugiisikuteenus lasteaias. Vanema avalduse alusel vormistati osalisele asenduskoduteenusele viis raske või sügava puudega last. Lihtsalt lapsehoiuteenusele suunati kuus raske või sügava puudega last. Lisaks osaleti eestkostel olevate laste arenguvestlustel, alaealiste komisjoni koosolekutel, hoolekandekomisjoni koosolekutel ning igakuistel tugisüsteemide töötajate koosolekutel. Kolmel korral korraldati möödunud aastal pidulikku linna sünnitoetuste ja -kirjade kätteandmise tseremooniat, kus tervitati kokku 94 uut linnakodanikku.

Linn kui eestkosteasutus
Eestkosteasutusena esitas Kuressaare linn 2012. aastal kohtule 24 kirjalikku seisukohta või avaldust – neist neli juhtumit puudutas eestkoste lõpetamist, viis eestkoste pikendamist, 13 eestkoste seadmist, üks seisukohavõtt kinnisesse asutusse paigutamise osas ja üks juhtum eestkostetava pärandvara jagamise küsimuses, milles linn täitis erieestkostja kohustusi. Lisaks eestkosteasutuse tööle on Kuressaare linn määratud ise eestkostjaks kuuele piiratud teovõimega isikule, kellel puuduvad sobivad füüsilisest isikust eestkostjad. See tähendab, et Kuressaare Linnavalitsus on pidanud otseselt korraldama eestkostetavate ülalpidamise ja järelevalve, vastutama nende varaliste ja isiklike õiguste kaitsmise eest ning esitama oma kohustuste täitmisest ka ülevaated Pärnu Maakohtule. Lisaks on 30 juhul nõustatud füüsilisest isikust eestkostjaid oma eestkostetavate hooldus- ja toimetulekuküsimustes ning 48 juhul puudega lapse vanemaid lapse hoolduse ja rehabilitatsiooni küsimustes. Koostööd alustati MTÜ-ga Elu Jaoks, kes hakkas korraldama igakuiseid infopäevi puuetega laste vanematele.

Uuendused ja arendustöö
Üheks olulisemaks tööks oli siin linna uue arengukava sotsiaalse kaitse osa väljatöötamine. Selles osalesid aktiivselt kõik osakonna ametnikud. Kujuneski nii, et tänaseks paberile saanud Kuressaare tulevikuaastate sotsiaalse kaitse arengueesmärgid ja tegevuskava ongi just suuresti meie ametnike väljapakutud.

Uutest ja taaskäivitatud teenustest nimetaksin esmalt märtsis peale mõne-aastast vaheaega uuesti ellu kutsutud pikaajaliste töötute rehabilitatsiooniteenust, mida viiakse läbi Sikassaare sotsiaalmajas. Erinevatel põhjustel, millest peamiseks oli töötute töölesaamine, oli see 2003. aastal algatatud teenus mõned aastad tagasi katkenud. Kokku suunati teenusele 25 isikut, kellest teenusele jõudis seitse. Ilmselt on ka siin üks põhjus, miks 2012. aasta toimetulekutoetuse näitajad on väiksemad kui varasematel aastatel. Aasta lõpus alustati häirenuputeenuse käivitamisega Kuressaares – muretseti kümme seadet ja tehti ettevalmistusi häirekeskuse loomiseks. Sisuline teenuse käivitamine jääb siin aga käesolevasse aastasse.

Edasi liikusid ka protsessid lastekodu uute peremajade rajamiseks ja kuna vastavalt kokkuleppele sotsiaalministeeriumiga antakse need pärast valmimist linna hallata, siis tuli ka meil siin juba juures olla ja hoonete kavandamisel omapoolseid seisukohti võtta ja avaldada. Hoonete projekt aasta lõpuks siiski päris valmis ei saanud.

Mainimata ei saa jätta ka elektriautosid, mida Kuressaare linnale eelmisel aastal eraldati kõik, mis taotlesime – 15. Kuressaare Haigla õendushooldus, linna sotsiaalametnike ja kindlasti meie päevakeskuse koduhooldustöötajate töö on tänu nendele masinatele kiirem ja efektiivsem.
Ka omamoodi jätkuprojektina likvideeriti koostöös majandusosakonnaga linnas ristmike ja ülekäiguradade juures üle 30 kõrge kõnnitee ääre. Need ei olnud nõuetekohased ja takistasid ratastooli ja käimisraami kasutajatel, aga ka lapsevankritega emadel linna kõnniteedel ladusat liiklemist. Meie osakonna tööks oli siin olukorra kaardistamine ja kõige murettekitavamate kohtade väljavalimine. Kuna sugugi mitte kõik kõrged kohad pole veel likvideeritud, siis tuleb nende töödega jätkata ka sel ja järgnevatel aastatel.
Ära tuleks märkida ka pensionäride ja puuetega inimeste tasuta bussitransport Kuressaares. Tõsi, ega sõitja jaoks midagi ei muutunudki. Juhtus aga see, et maavalitsuse ja majandusministeeriumi ning vedaja dotatsioonivaidluste tulemusena oli Kuressaare linn sunnitud alates suvekuudest tasuta transpordivõimaluse säilitamise nimel lisaraha välja käima. Ja tõus oli päris suur, tervelt 67%.

Ning lõpetuseks linna eakate päevakeskuse suur remont, mille põhieesmärgiks oli hoone korralikult soojustada. Lisaks sellele sai maja ka uue välis- ja siseilme ning mitmed uued ruumid, uuendatud sauna ja kohvikunurga. Investeeringu kogumaksumuseks kujunes ligi 180 000 eurot.

Kokkuvõtteks
Hoolimata sellest, et pilt meie tegemistest sai päris kirev ja ka üsna mahukas, tuleb tunnistada, et kogu meie töö siia artikli sisse siiski ei mahtunud. Mingi võimaluse hinnangute andmiseks peaks see kokkuvõte aga siiski andma. Loodan, et leiate võimaluse teadaandmiseks, milline see hinnang on. Lõpetuseks tänan oma häid kolleege linnavalitsuse sotsiaalosakonnas, kelle usinuse ja hoole tõttu suur osa kogu sellest tööst tehtud sai.