Paraku oli aga nii kogemustest kui ka teiste Eesti linnade praktikatest teada, et mänguväljakute ehitamise puhul kasutavad ehitajad riigihangete seaduses sätestatud õigust "asendada projektis toodud atraktsioone samaväärsetega" väga uljalt ja samaväärsuse mõistet väga tugevalt enda kasuks väänates.
Milline mänguväljak on üldse teisega samaväärne? Kas see, kui ühel saab mängida ja teisel samuti, teeb need samaväärseks? Kas see, kui eri tootjate sisult täiesti erinevad mänguväljakud on pakkumisel juhtumisi täpselt samade nimetustega, teeb need mänguväljakud samaväärseteks? Kas see, kui mõlemad mänguväljakud on puidust ja neil on kummalgi kaks punaseks värvitud katusega torni, teeb need samaväärseks? Samaväärsust mänguväljakute puhul tuleks mõõta mänguvõimalustes. Aga ka ohutus, materjal, disain ja kogu kompleksi väline atraktiivsus on olulised. Heatahtlikul ja targal lähenemisel on täitsa võimalik leida erinevate toodete hulgast samaväärseid. Tõsi, mida suurema atraktsiooniga on tegu, seda raskem see leidmine on, sest suur hulk mänguvõimalusi koos loovad sünergias täiendavaid võimalusi ja kui siia lisada veel laste loovus on suurte mängukomplekside täpne mänguvõimaluste ülestähendamine üsna lootusetu ettevõtmine.
Seda ohtu silmas pidades sai juba lasteaia ehituse algusest valvas oldud. Kui värskendada mälu, siis juba ehitushankes praagiti mitmed ehitajad konkurentsist välja just seetõttu, et nad soovisid hoovialale paigaldada mitte neid atraktsioone, mis projektis, vaid enda valitud nö. samaväärseid alternatiive.
Ka sel kevadel hakkas läbi tilkuma infot, et ehitaja soovib mänguatraktsioone asendada. Korduvalt sai räägitud linnapoolse projektijuhi Urmas Sepaga, toimus mitmeid koosolekuid ja isegi vähemalt kolmel linnavalitsuse nõupidamisel sai teemat käsitletud. 13. juuli linnavalitsuse istungil jõutigi lõpuks protokollilise osuseni, kus kirjas, et "mänguväljak ehitada välja vastavalt hankes esitatud tingimustele, võttes arvesse Tellija poolseid asendiplaanilisi muudatusi ning riigihangete seaduse põhimõtteid". Arusaadavalt on selline otsus lasteaia ehituse tellija tahte kõige selgem väljendus ja kõik linna poolt volitatud isikud, seal hulgas ka projektijuht Urmas Sepp ja insener Ainar Viires, pidid sellest ka lähtuma. Paraku on aga reaalsus see, et seda ei tehtud. Tänaseks on nende isikute poolt kooskõlastatud mänguatraktsioonide asendused, mis mitmes positsioonis teevad täiesti nõutuks. Millisel moel on projektijärgne Piraadilaev samaväärne asendatud Piraadilaevaga? Nime poolest? Seda küll. Millise nurga alt vaadates on projektis olev suur ronimiskeskus samaväärne selle asendusega? Või veel üks asendus: Palee versus Võimla. Kas pole esimene mitte pelgalt pilku peale visates asendusest oluliselt suurem ja võimalusterohkem? Rääkimata detailsest mänguvõimaluste võrdlusest.
Mündil on aga ka teine külg. Selliste asendustega hoiab ehitaja võrreldes projektijärgsete atraktsioonidega kokku minu hinnangul üle miljoni krooni. Ja see miljon või isegi rohkem hoitakse kokku kõikide Kuressaare laste mänguvõimaluste arvelt. Jah, just kõikide laste arvelt, sest vastavalt meie linnavolikogu otsusele on Kuressaare lasteaedade hoovialad lasteaia töövälisel ajal kasutuseks avatud kõigile lastele. Kurb! Kurb ja vihaseks tegev. Kellele on selline kooskõlastus peale ehitaja kasulik? Mina ei tea. Kindlasti aga mitte linnale.
Enda rahustamiseks peaksin vast mõtlema sellele, et ehitaja poolt pakutud ja ka tänaseks ära tellitud alternatiiv moodustab mõne nädala pärast Ristiku lasteaia hoovile igati uhke mängukompleksi ja teiste meie lasteaedade õuealad ei küüni neile ligilähedalegi. Samas on hinges äng, et ma ei suutnud "Piraadilaeva" eest ikka piisavalt seista. Seda maha surudes läheme me ühel ilusal oktoorikuu päeval aga siiski kogu perega Saaremaa kõike vingemale mänguväljakule. Hukkunud piraadilaevast me sel päeval ei räägi.
