Reedel 16.novembril 2012 toimub Valjalas arengukonverents, kus räägitakse
haldusreformist ja omavalitsuste võimalikust liitumisest. Mõni nädal tagasi
saatis regionaalminister kõikidele omavalitsustele kirja, kus pakuti meie riigi
kohaliku omavalitsuse halduskorralduse reformimiseks välja kuus varianti.
Kirjale oli lisatud ka põhjalik materjal, mis andis hea ülevaate meie praegusehalduskorralduse murekohtadest. Lisadest nähtub, et Eesti omavalitsussüsteemi vaevavad
paljud probleemid alates õiguslikust suutmatusest lõpetades nõrkade ja kohati
lausa olematute sotsiaalsüsteemidega. Avaliku teenuse tase Eesti omavalitsustes
on väga ebaühtlane. Selle taseme ühtlustamine on ka minu arusaamist mööda olnud
haldusreformi üheks oluliseks eesmärgiks. Samas kätkeb üle-Eestiliselt õilis
eesmärk, tasandada avaliku teenuse tasemeerinevusi, endas ka lokaalseid ohte.
Hiljuti
avaldatud Eesti kohalike omavalitsuste võimekuse edetabelis paikneb Kuressaare
väga kõrgel kohal esikümnes. Jättes analüüsimata edetabeli metoodika ja
eeldades, et see kajastab õigesti meie haldussüsteemi, näitab selline kõrge
koht, et Kuressaare linnakodanikud saavad võrreldes teiste Eesti
omavalitsustega osa heatasemelisest avalikust teenusest. Rääkides nüüd
haldusreformist ja omavalitsuste liitmisest, tuleb tunnistada, et kõik
omavalitsused, millega mistahes mudeli korral Kuressaare linn liituks,
vähendaks oma tagasihoidlike positsioonide tõttu eelnimetatud edetabelis
Kuressaare linnakodanike võimalusi saada ka tulevikus sama kvaliteetset
avalikku kohaliku omavalitsuse teenust. Miks see nii on? Aga seepärast, et suur
osa nii finants-, õiguslikust- kui ka administratiivsuutlikkusest kuluks
liitumise korral nõrgemate teenusbaasidega omavalitsusalade järgiaitamiseks.
Oleks ju mõeldamatu, et võimalik loodav suur(em) omavalitsus laseks kesta
olukorral, kus ühes omavalitsuse osas on avalik teenus mahukam kui teises. Siin
ongi murekoht, mida linnaliste piirkondade juhtidel ja ka linnakodanikel tuleks
teadvustada. Suur, näiteks kogu Saare maakonda hõlmav omavalitsus, oleks küll
efektiivne ja selle ametnikud saaks võrreldes praeguse killustatud olukorraga
kitsamalt spetsialiseeruda ja olla seeläbi kompetentsemad, kuid uute teenuste
osutamiseks vajalik ressurss tuleb ikka eelarveridadelt leida.
Toon mõned
näited. Kuressaare linnas on näiteks eakatele ja puuetega inimestel bussisõit
tasuta, päevakeskuses pakutakse linna poolt osaliselt kinni makstud ja
inimesele seeläbi odavamat sooja toitu ning liikumisraskustega inimestele on
korraldatud ka sooja toidu kojuviimine. Ma ei ole küll läbi viinud väga
põhjalikku uuringut, aga julgen siiski väita, et enamikes teistes meie maakonna
omavalitsustes see nii ei ole.
Kas oleks
õiglane kui võimaliku liitomavalitsuse puhul selline „ebavõrdsus“ jätkuks?
Kindlasti mitte – ka maainimestel oleks sel juhul õigus osa saada nendest
hüvedest, mida omavalitsuse linnalises osas pakutakse – ollakse nüüd ju kõik
ühe ja sama omavalitsuse inimesed. (Ja siinkohal ei süüdista ma mingilgi moel
praeguseid valdu – neil lihtsalt puudub ressurss selliste teenuste
osutamiseks.)
Veel üks
näide. Kuressaare linn peab ühe hallatava asutusena üleval ka Laste Muusikakooli.
Selles koolis saavad õppida ka lapsed teistest omavalitsustest, kui teine
omavalitsus tasub Kuressaare linnale kui kooli pidajale ka proportsionaalselt
muusikakooli ülalpidamise eest – käibekõnes kohatasu. Mitmed vallad seda teevad,
kuid tean juhtumeid, kus sellest kohatasu maksmisest on vallas keeldutud ja
lapsel on jäänud kooli minemata. Oleks täiesti välistatud, et selline asi oleks
võimalik ühe omavalitsuse puhul.
Näiteid
võiks tuua veelgi, kuid kas vajab täiendavat tõestust see, mille kohalike
omavalitsuste võimekuse edetabel just äsja välja on toonud? Ilmselt mitte.
Ma ei karda
siinkohal seda, et näiteks üle maakondliku omavalitsuse loomise korral kohe
hakataks vähendama seda avalike teenuste taset, kuhu Kuressaare tänaseks
jõudnud on. Olen aga üsna kindel, et Saare omavalitsuse tekkimise korral kuluks
esmalt päris mitmetel aastatel suur osa omavalitsuse uutest ressurssidest just
maapiirkondadele ja linna arengutesse panustatakse nendel aastatel paratamatult
vähem. Seda peaksime endale teadvustama ja ilmselt ka küsima – kas see, et
riigi poolt aastateks ooteseisundisse jäetud haldusreform on nende aastate vältel
suurendanud kodanike ebavõrdsust avalikule teenusele, on nüüd tugevamate
omavalitsuste kodanike „ära siluda“ või peaks sellise olukorra lahendamisse panustama ka riik täiendavate
rahavoogudega? Reedel küsin.