Kas omavalitsusreform vähendab linnakodanike heaolu?

Reedel 16.novembril 2012 toimub Valjalas arengukonverents, kus räägitakse haldusreformist ja omavalitsuste võimalikust liitumisest. Mõni nädal tagasi saatis regionaalminister kõikidele omavalitsustele kirja, kus pakuti meie riigi kohaliku omavalitsuse halduskorralduse reformimiseks välja kuus varianti. Kirjale oli lisatud ka põhjalik materjal, mis andis hea ülevaate meie praegusehalduskorralduse murekohtadest. Lisadest nähtub, et Eesti omavalitsussüsteemi vaevavad paljud probleemid alates õiguslikust suutmatusest lõpetades nõrkade ja kohati lausa olematute sotsiaalsüsteemidega. Avaliku teenuse tase Eesti omavalitsustes on väga ebaühtlane. Selle taseme ühtlustamine on ka minu arusaamist mööda olnud haldusreformi üheks oluliseks eesmärgiks. Samas kätkeb üle-Eestiliselt õilis eesmärk, tasandada avaliku teenuse tasemeerinevusi, endas ka lokaalseid ohte.

Hiljuti avaldatud Eesti kohalike omavalitsuste võimekuse edetabelis paikneb Kuressaare väga kõrgel kohal esikümnes. Jättes analüüsimata edetabeli metoodika ja eeldades, et see kajastab õigesti meie haldussüsteemi, näitab selline kõrge koht, et Kuressaare linnakodanikud saavad võrreldes teiste Eesti omavalitsustega osa heatasemelisest avalikust teenusest. Rääkides nüüd haldusreformist ja omavalitsuste liitmisest, tuleb tunnistada, et kõik omavalitsused, millega mistahes mudeli korral Kuressaare linn liituks, vähendaks oma tagasihoidlike positsioonide tõttu eelnimetatud edetabelis Kuressaare linnakodanike võimalusi saada ka tulevikus sama kvaliteetset avalikku kohaliku omavalitsuse teenust. Miks see nii on? Aga seepärast, et suur osa nii finants-, õiguslikust- kui ka administratiivsuutlikkusest kuluks liitumise korral nõrgemate teenusbaasidega omavalitsusalade järgiaitamiseks. Oleks ju mõeldamatu, et võimalik loodav suur(em) omavalitsus laseks kesta olukorral, kus ühes omavalitsuse osas on avalik teenus mahukam kui teises. Siin ongi murekoht, mida linnaliste piirkondade juhtidel ja ka linnakodanikel tuleks teadvustada. Suur, näiteks kogu Saare maakonda hõlmav omavalitsus, oleks küll efektiivne ja selle ametnikud saaks võrreldes praeguse killustatud olukorraga kitsamalt spetsialiseeruda ja olla seeläbi kompetentsemad, kuid uute teenuste osutamiseks vajalik ressurss tuleb ikka eelarveridadelt leida.

Toon mõned näited. Kuressaare linnas on näiteks eakatele ja puuetega inimestel bussisõit tasuta, päevakeskuses pakutakse linna poolt osaliselt kinni makstud ja inimesele seeläbi odavamat sooja toitu ning liikumisraskustega inimestele on korraldatud ka sooja toidu kojuviimine. Ma ei ole küll läbi viinud väga põhjalikku uuringut, aga julgen siiski väita, et enamikes teistes meie maakonna omavalitsustes see nii ei ole.

Kas oleks õiglane kui võimaliku liitomavalitsuse puhul selline „ebavõrdsus“ jätkuks? Kindlasti mitte – ka maainimestel oleks sel juhul õigus osa saada nendest hüvedest, mida omavalitsuse linnalises osas pakutakse – ollakse nüüd ju kõik ühe ja sama omavalitsuse inimesed. (Ja siinkohal ei süüdista ma mingilgi moel praeguseid valdu – neil lihtsalt puudub ressurss selliste teenuste osutamiseks.)

Veel üks näide. Kuressaare linn peab ühe hallatava asutusena üleval ka Laste Muusikakooli. Selles koolis saavad õppida ka lapsed teistest omavalitsustest, kui teine omavalitsus tasub Kuressaare linnale kui kooli pidajale ka proportsionaalselt muusikakooli ülalpidamise eest – käibekõnes kohatasu. Mitmed vallad seda teevad, kuid tean juhtumeid, kus sellest kohatasu maksmisest on vallas keeldutud ja lapsel on jäänud kooli minemata. Oleks täiesti välistatud, et selline asi oleks võimalik ühe omavalitsuse puhul.

Näiteid võiks tuua veelgi, kuid kas vajab täiendavat tõestust see, mille kohalike omavalitsuste võimekuse edetabel just äsja välja on toonud? Ilmselt mitte.

Ma ei karda siinkohal seda, et näiteks üle maakondliku omavalitsuse loomise korral kohe hakataks vähendama seda avalike teenuste taset, kuhu Kuressaare tänaseks jõudnud on. Olen aga üsna kindel, et Saare omavalitsuse tekkimise korral kuluks esmalt päris mitmetel aastatel suur osa omavalitsuse uutest ressurssidest just maapiirkondadele ja linna arengutesse panustatakse nendel aastatel paratamatult vähem. Seda peaksime endale teadvustama ja ilmselt ka küsima – kas see, et riigi poolt aastateks ooteseisundisse jäetud  haldusreform on nende aastate vältel suurendanud kodanike ebavõrdsust avalikule teenusele, on nüüd tugevamate omavalitsuste kodanike „ära siluda“ või peaks sellise olukorra lahendamisse panustama ka riik täiendavate rahavoogudega? Reedel küsin.

Pärnu linnapea teab isikuid, kes tahavad Kuressaares parkimist jälle tasuliseks muuta.

2008. aasta kevadest alates on Kuressaares erinevalt mitmetest teistest Eesti linnadsest parkimine tasuta. Asi toimib nii talvel kui suvel ja linnal jääb täiendav rahaline kulutus ka tegemata - mäletatavasti oli tasulise parkimise ajal sellest linnale laekuvaid tulusid vähem, kui kulus kogu selle süsteemi nn. püstihoidmiseks.

Tasuta parkimine - väike asi, millele me kohalikud ilmselt enam ei mõtlegi. Kohe muutub see aga suuremaks, kui ta ära peaks kaduma... Ütlen kohe, et minule teadaolevalt sellist tasuta parkimise ärakaotamise plaani ei peaks ka kusagil olema. Samas jääb eelmise neljapäeva (25.10.2012) Pärnu Postimeest lugedes mulje, et keegi kusagil siin Kuressaares tahab jälle tasulist parkimist korraldama hakata. Ja asja tuleb tõsiselt võtta, sest sellest kirjutab lausa Pärnu linnapea Toomas Kivimägi isiklikult. Tsiteerin: " Ettevaatlikkusele sunnib Kuressaare näide, kus parkimine on tasuta. Avalikult on seda ebamugav tunnistada, kuid eravestlustes soovitakse tasulist parkimist pigem tagasi." Küsisin sellenädalasel linnavalitsuse nõupidamisel kolleegidelt, ega kellelgi ole muremõtteid seoses meie linnas toimiva tasuta parkimisega. Muremõtteid ei väljendatud.

Nõutuks tegev olukord. Kas peaks muretsema, või ajas Pärnu linnapea midagi segi...