Riigigümnaasiumi teema on nüüd olnud arutusel Kuressaare Linnavolikogu hariduskomisjoni kahel viimasel koosolekul. Neist viimane toimus koos majandus- ja sotsiaalkomisjoniga. Ma ei ütleks, et see koosolek eriti tuline oli, aga eelmise kuu oma oli seda küll. Lisaks sellele, et nii riigigümnaasiumi vastaste (keda minu arusaamist mööda oli üks isik) kui ka toetajate poolt öeldi mitmeid huvitavaid ja otsekoheseid mõtteid, oli õhustik tuline ja tihe. Võeti ju lõpuks tõsiselt üles teema, millest kuluaarides on aastaid räägitud ja mida oodatud, kuid mis kehtiva poliitkombinatsiooni tõttu on olnud seni sisuliselt külmutatud.
Saaremaa hariduses on juba mitmed aastad selline olukord, et kõik, kes gümnaasiumisse soovivad, võetakse ka vastu. Ei ole oluline, mis hinnetega sa oled põhikooli lõpetanud, kas sa tahad ja oskad pingutada gümnaasiumihariduse omandamise nimel. Ei ole oluline isegi see, kas sa oled lõpetanud põhikooli tavaõppekava järgi või oled näiteks mõnes aines läbinud õppe hoopis lihtsustatud õppekava alusel. (See lõik ei kehti Saaremaa ühisgümnaasiumi kohta.)
Ka linnavalitsus ei reguleeri gümnaasiumidesse vastuvõttu – kui aastaid tagasi kirjutas linnavalitsus koolidele ette, mitu gümnaasiumiklassi ja mis koolides avatakse, siis nüüd on see hariduspoliitika hoob antud/võetud koolide direktorite kätte.
Kokkuvõttes on see viinud olukorrani, kus gümnasistide hariduslik tase on võrreldes aastatetagusega tohutult langenud. Selleni on ühest küljest viinud maakonna põhikoolide õpilasteni oma õdede-vendade, aga ka naabri-Kusti kaudu jõudnud teadmine, et “ega olegi siin põhikoolis suurt pingutada vaja, gümnaasiumisse saan ikka”. Teisalt aga ka see, et hoolimata suurest edasijõudmatusest gümnaasiumiastmes sealt välja ei heideta. Või kui mõnest koolist – näiteks SÜG-ist – ka heidetakse, siis Kuressaare gümnaasiumisse võetakse ju ikka vastu. Võlglaste arvud, mis vaatasid vastu linnavalitsuse vastusest minu viimasele arupärimisele Kuressaare gümnasistide õppeedukuse kohta, olid lihtsalt masendavad…
Kui nüüd vaadata veel näiteks eelmisel aastal kümnendatesse klassidesse vastuvõetud õpilaste arve, siis näeme, et KG on võrreldes SÜG-iga oluliselt popim – 101 vs. 68. Saab tõeks mõned aastad tagasi Toomas Takkise öeldud lause: “Meie komplekteerime oma klassid probleemideta.” (Loe: SÜG hääbub.)
Sellest kõigest oli juttu ka möödunud kuul hariduskomisjonis. Takkise öeldud vastulaused sisaldasid muu hulgas mõtet “gümnaasiumiharidus on avalik hüve, see on mõeldud kõigile”, aga ka “Kui õpilased saavad hea gümnaasiumihariduse, siis lahkuvad nad maakonnast, lähevad ülikooli ja jäävadki mandrile. Kui aga gümnaasiumiharidus nii hea ei ole, siis jäävad nad saarele ja see on ju kokkuvõttes väga hea, sest inimesi on meil siin väga vaja.”.
Ja nüüd küsin, kas soovime siia riigigümnaasiumi:
– kooli, kus vastuvõtul on arvuline piirang (räägitud on 400 õpilasega koolist, st neli paralleelklassi ühes lennus);
– kooli, mis on õppimiskeskne;
– kooli, kus suurema õpilaste arvu tõttu on võimalik pakkuda rohkelt erinevaid õppesuundi ja valikkursusi;
– kooli, kus ühe õppeaine süvahuvilised moodustavad piisavalt suure kriitilise massi, et nendega eraldi tegelda (loe ka: nende peale raha kulutada);
– kooli, kus on ilma suuremate probleemideta võimalik rakendada perioodõpet (ja see teeks imet);
– kooli, kus on jälle täiesti uus ja värske füüsiline õpikeskkond;
– kooli, mille riigi kulul eksisteerimine jätaks igal aastal linnakassasse (tulevikus siis vallakassasse) ca SÜG-i eelarve suuruse vaba raha, mida saaks kasutada näiteks linna/valla põhikoolide õpetajate palgatõusuks;
– ja kooli, kus õpetajatel on võrreldes praegusega suurem töötasu?
Või soovime praeguse olukorra jätkumist ja süvenemist? Minu vastus sellele küsimusele on loo pealkirjas.
