Üks võimalus sise skatehalliks

Möödunud nädalal tõststeti Kuressaares üles küsimus sise skatehalli vajadusest. Ajamaja keldri parklas koha leidnud noored näitasid üles initsiatiivi ja käisid murega lähenevatest külmadest ja tagasihoidlikest tingimustest linnapea juures. Uudis sellest jõudis ka Meie Maa esiküljele.

Ka sel kevadel oli sama teema meil haridusosakonnas üleval ja käisime isegi üht võimalikku kohta, sisekujundusfirma Teiper kõrval asuvat angaari, vaatamas. Seal oleks pidanud aga eelnevalt päris palju raha sisse panema, enne kui asjast asja oleks saanud. Ruumis oli palju sügavad kanaleid omaaegsete nõugkogude sõjamasinate remontimiseks, põrandates oli palju ebatasasusi, ei olnud seal wc-d jne. Pealegi oli väga värskelt saabunud raske majanduslik seis ja kogu selle tõttu jäigi asi katki.

Nüüd on teema jälle noorte poolt üles võetud. Kiitus selle eest ja jätkuks teil tahtmist ikka asja seni ajada, kuni hall olemas. Reedel võttis minuga ühendust Kuido Koppel Kinlux varast ja pakkus tänu loetud artiklile sise skatehalli tarvis välja ruumid Piimakombinaadi vanas klubis. Käisime koos linna noorsootöö spetsialisti Lindia Lalloga asja vaatamas ja tundub, et asjal on jumet.

Pakutud ruumideks on kogu vana klubi 2. korrus. Seal on klubi saal koos lavaga 185m2. Saali eesruum 65m2 ja veel mõned kõrvalruumid kokku ca 80m2. Lisaks ka 2 wc-d. Hr. Koppeliga oli ka jutuks, et põhimõtteliselt ei ole neil midagi selle vastu, kui vaheseinad maha lammutada ja saada seeläbi üks suur ruum - 330m2. Panen ka siia nähtust mõned pildid.

Seda, et ühe vana klubi ruumidesse skatehall ära mahub peaks toetama näide Lõuna-Eestist Sangastest. Seoses klubi taasavamisega on seal küll nüüd asjad juba paar aastat teisiti, aga nagu nende kodulehekülg näitab, oli hall ikka päris uhke.

Nüüd on küsimus tegelikult selles, mis mahus oleks noored ise valmis asjade arengule ise õla alla panema. Püüame selle nädala linnavalitsuse istungil linnapoolse seisukoha kujundada (kas ollakse valmis katma näiteks pool või 75% või 100% ruumide rendikuludest) ja kui noored ka ehk jõudumööda organiseeruvad, näiteks MTÜ-ks Kuressaare Skatehall, siis võiks mitme peale ja võimaliku kaasfinantserimise toel ehk kevadvaheajal isegi esimesed Kuressaare lahtised võistlused korraldada.

Miks peaks kohalik poliitik blogi pidama?

Ajakirjanik Raul Vinni küsis täna minult, miks ma hakkasin blogi pidama. Hakkasin vastust kirjutama ja ühel hetkel tundsin, et see vastus võiks ka siin olla.

Kui asi väga lühidalt kokku võtta siis eks asja eesmärk on ikka selline nagu ma ka siin blogi sissejuhatuses kirjutan - et saaks parema linna.

Ajalehe artiklid, mida ma ka 9 aasta jooksul valitsuses olles olen omajagu kirjutanud, eeldavad minu meelest rangemat joont ja mõni väiksem või toorem mõte vast lehte panna ei sobigi. Küll aga tundub mulle, et blogisse küll. Mõtete avaldamine kuulub aga igal juhul linna juhtimises osaleva inimese kohustuste hulka ja on lausa kahju, et ma seda blogimise varianti varem enda jaoks ei ole avastanud.

Neid mõtteid ja ka teostusi, mille puhul on jäänud välja hõikamata, et olen olulises mahus asjadele kaasa aidanud, ikka küll ja küll. Ja nagu elu on näidanud, ei ole see tagasihoidlikkus mitte kasuks tulnud. Püüan ka seda viga siis selle blogiga parandada.

Lisaks oleksin väga rahul, kui suudaksin mõne linna arengut puudutava küsimuse osas käivitada arvestatava aktiivsusega laiema arutelu, sest see mis meil siin toimub läheb mulle tõesti korda.

Ja kasutades juhust kutsun siinkohal kõiki linnavolinikke oma blogi püsti panema ja seal omi mõtteid linna asjadest kirja panema - kõik saaks lugeda ja kaasa rääkida ja linn saaks väga palju parem. See oleks ikka täiesti uus tase, kui kogu volikogu nii mõtteid avaldaks ja neid siis ka vastastikku kommenteeriks. Ja kui keegi kardab, et blogi käimalükkamine on kuidagi tehniliselt keeruline, siis julgen kinnitada, et nii see ei ole, ning pealegi on volikogul ka oma koolitamisvõimalused. Siit jätan aga mõttearenduse katki, sest volikogu koolitamine on juba volikogu esimehe teema.

Jõudu ajakirjanik Vinnile ja kui Teie teematõstatus seal lehes päädib kasvõi mõne uue kohaliku poliitiku blogi tekkimisega, siis minu meelest on tänane päev asja ette läinud.

Valimiste eelsest "asjadest rääkimisest"

Täna hommikul sõlmitakse Kuressaare uue koalitsiooni kavatsuste kokkulepe, millega pannakse paika linna juhtimise kohtade jaotus. Samuti kinnitatakse, et moodustatav koalitsioon võtab oma tegevuses aluseks kõikide osapoolte valimisprogrammid, mille alusel töötatakse välja ühtne dokument - koalitsioonilepe.

Tuleb tunnistada, et nimetatud valimisprogrammidest valimiste eelsel ajal eriti ei räägitud ja seda nii kandideerijate kui ka ajakirjanduse poolt. Nad olid küll rohkem-vähem kättesaadavad, kuid ei enamat. Tegin muide regulaarseid jõupingutusi, kuid peale meie endi ja Reformierakonna programmi mul kätte saada ei õnnestanud. Täna koalitsiooniläbirääkimiste käigus selgus, et sotsidel on programm siiski täitsa olemas ja üsna põhjalik ning eelmise nädala reedel olevat see ka linna postkastidesse jõudnud, paraku ei jõudnud see aga minu postkasti Garnisoni tänaval. See valimismaterjalide mittejõudmine postkastidesse on aga omaette teema, mis leiab ehk ka edaspidi omaette käsitlemist.

Nüüd aga "asjast rääkimisest". Seda, et seda vähe oli sai juba öeldud. Püüdkem siis leida sellele faktile mõningaid mõistlikke selgitusi.

Üks asi, mida linnakodanik, kes kampaaniate köögipoolega kokku ei puutu ei pruugi teada, on tõsiasi, et meie mõlemad lehed käsitlesid valimisteeelseid kandidaatide kirjutisi 100% reklaamina ja nõudsid nende avaldamise eest reklaamide hinda. Lehtede hinnakirjad on kõigile kättesaadavad ja näiteks ühe täisleheküljelise artikli avaldamise eest Meie Maas tuleks maksta pea 15 000 krooni. Pole just eriti vähe, eriti kui arvestada, et kampaaniaraha tuleb kandideerijatel ise n.n. linna pealt kokku korjata. Erakonna poolt, vähemalt IRL-il, tuli lisaks ka toetus, aga see selleks. Ning kui nüüd seda kokkukogutud 15 tuhandet peos veeretada, siis mis siin salata kipub otsus ikka langema selles suunas, et paneme ikka pildid ja kui siis pildi kõrvale mõne teesi. Ja nii kurioosne kui see ei ole, kipub selline otsus tulema just kartusest, et neid jutte ei loeta, aga pildile pannakse pilk peale küll. Ja eks sellel kartusel on vast ikka oma tõepõhi all. Juhtusin küsima mõned päevad tagasi ajakirjanik Sergo Selderilt, kas ta on meie programmi lugenud ja selgus et ei. Tegin sama juttu ka koalitsioonipartneritega. Toivo Alt oli lugenud, Anton Teras aga pelgas, et olevat liiga pikk. (Eks ta tuli pikk jah aga see mida meie seltskond leidis linna arengu mõttes püüdlemisväärt oleva ei mahtunud kuidagi lühemasse.) Ei arva ma nüüd sugugi, et vaid Alt ja veel mõned keda ma kindlalt tean on meie programmi lugenud aga ülearupalju neid vast ei ole. Ja sama kehtiks ka näiteks nende võimalike artiklite kohta kus ka "asjast räägitaks".

Selles olukorras aitaks, kui lehed langetaks artiklite osas hinnad näiteks poole, või veel parem kolmandiku peale. Siis oleks ka erakondadel ja kandideerijatel surve maksta pigem vähem ja seda "asjast rääkimise" eest, mitte aga rohkem ja kena pildi eest. Kui aga lehtede tulupool sellist kõikide kirjutiste soodushinna lööki välja ei kannata, saaks näiteks panna limiidi, et iga seltskond saab näiteks õiguse avaldada soodushinnaga 2 või 3 korda 6000 tähemärgise loo. Ja avaldamise järjekorra võiks näiteks loosida, nii nagu seda tehakse Pärnu Postimehes. Mõelge selle peale seal lehtedes. Äkki juhtub nii, et kokkuvõttes müüte tänu sellele sooduspakkumisele hoopis rohkem ja neljanda võimu missioon saab ka nagu rohkem täidetud.

Valimised on toimunud

Valimised on selleks korraks läbi. Ei saa just öelda, et saadud tulemusega võiks rahul olla. 5 kohta 21-kohalises Kuressaare Volikogus polegi ju nii vähe (tervelt 24%, kusjuures IRLil Eestis tervikuna 14%). Kui aga vaadata teiste tulemusi, siis tuleb tunnistada, et olime ainsad, kes kaotasid ja kui kõrvutada seda kaotust partnerite, reformikate, võimsa tõusuga, siis sisekaemuseks on põhjust enam kui küll.

Samas oli möödunud periood meile ju päris edukas. Sai ellu kutsutud ja läbi surutud mitmeid meie olulisi valimislubadusi, mis linna ja siin elamist oluliselt paremaks tegid. Pean silmas siinkohal eelkõige lasteaedade remonte ja linna heakorraettevõtte loomist, aga ka paljusid teisi suuremaid ja väiksemaid asju. Ju me ei osanud seda kõike aga enda kasuks välja mängida...

Vigadest tuleb aga õppida. Ja kui ei suudeta teha seda teiste omadest, siis tuleb seda teha enda omadest.

ps. Panen siia kusagile ka edaspidi meie 2005. aasta valimisprogrammide aruanded, kui kellelgi peaks veel olema tahtmist neid uurida.