Ka toimetulekukoolil on õppeaasta avaaktus

Paar päeva tagasi avaldati meie kohalikes ajalehtedes teated Kuressaare linnas asuvate koolide õppeaasta alguse aktuste aegade kohta. Kahjuks ei olnud selles koolide loetelus ühte üldhariduskooli, mis ka juba päris mitu aastat eraldi koolina linnas tegutseb. See kool on toimetulekukool, ametliku nimetusega Kallemäe kooli Kuressaare filiaal, kus toimub Eesti seadustele tuginev õppetöö, nii nagu teisteski meie linna koolides.
Ei tahaks uskuda, et toimetulekukool kuidagi teadlikult sellest kuulutusest välja jäi, kuid ometi on tegu juhtumiga, mida terves ühiskonnas peaks vältima.

Umbes aasta tagasi kirjutasin pea samal teemal, kuid siis sain seda teha positiivses võtmes - toona maakonnalehtedes välja toodud esimesse klassi astujate nimekirjades olid lõpuks, erinevalt varasematest aastatest, kenasti kirjas ka nende laste nimed, kes alustasid oma õppetööd lihtsustatud õppekava järgi. Uskuge, see ei ole väike asi nendele peredele, kus kasvab puudega laps. Ka tänavu on Kallemäe kooli esimesse klassi uusi lapsi minemas. Loodetavasti on nende nimed sel aastal nimekirjades jälle kenasti sees.

Käisin täna toimetulekukoolist läbi, et oma tütre, Anna Maria, aktuse aega uurida ja annan sellest nüüd ka teistele teada. Toimetulekukooli aktus toimub 2. septembril algusega kell 9.30 ja ikka Suure-Põllu tänava koolimajas. Toredat ja toimekat kooliaastat kõigile!

Katki ei ole IRL

Seoses sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja valimise skandaaliga on meie kohalikus ajakirjanduses välja käidud mitmeid tähelepanuväärivaid mõtteid sellele skandaalile osutatud ülepaisutatud tähelepanust ja katkisest IRL-ist.

Need vajavad vastulauset ja pakuvad võimalust arutleda laiematel teemadel, kui seda on konkreetne juhataja valimine/paikapanemine.

Kas tegu on ikka päris konkursiga?
Minu arvates on loo üks tähtsamaid alguspunkte linnavolikogu eelmise aasta juunikuu määrus, millega sätestati, et linna äriühingute ja sihtasutuste juhtide leidmiseks korraldatakse konkurss.
See säte ei olnud volikogule mõne seaduse või selle muudatusega ette antud, vaid oli vaba tahte avaldus, millega näidati rahvale, et asutuste juhid on Kuressaares see tase, kus poliitilist valikut (kokkuleppeotsus ilma täpselt määratletud sisuliste kriteeriumideta) ei rakendata.
Teoreetiliselt võiks konkursi küll korraldada ka nii, et selle tingimustes on sätestatud piiranguid, mis annavad väiksema või suurema eelise eelnevalt kokku lepitud (st poliitilisele) kandidaadile, kuid siis oleks tegu juba pettusega.

Samamoodi oleks tegu pettusega siis, kui need inimesed, kes võitja osas otsuse teevad, lihtsalt kokku lepiksid ja korraldaksid konkursi vaid rahva rahustamiseks.
Kurb rääkida, ent paraku oli selline arvamus sihtasutuse juhataja konkursist päris mitmel inimesel, kes küsisid minu käest selle toimumise ajal, et kas tegu on ikka päris konkursiga või on võitja osas juba kokku lepitud. See peaks olema mõtlemise koht võimulolijatele – miks meist nii arvatakse?
Omaette keeruline teema on nii siinkohal kui ka paljude teiste juhtumite puhul loomulikult see, kuidas üldse tagada, et poliitiliselt paika pandud organ, praegusel juhul sihtasutuse nõukogu, teeks mittepoliitilisi ehk ainult asja sisulistele kriteeriumidele toetuvaid parimaid otsuseid. Isiklikult arvan, et see ongi võtmeküsimus. Ja see võti asub otsustajate südametunnistuse ja väärtushinnangute laekas. Kas otsustajad seavad esikohale meie elukorralduse parima toimimise ja jätavad tahaplaanile võimaliku erakondliku kasu võimu säilitamisel või suurendamisel?
Siit omakorda jõuame küsimuseni, kas võim on vahend, mis on vajalik oma ideede ja programmi teostamiseks, või on võim omaette eesmärk ning ideed ja programm on vaid vahendid selle saamiseks…
Ma ei hakka siinkohal loomulikult väitma, et ei mina ega Kuressaare IRL pole võimu omaette eesmärgiks seadnud, sest tõestada ma seda väidet ju kuidagi ei saa, ja pelgalt vastu rinda tagumine, et meie oleme õiged ja head, oleks koomiline.
Küll aga loodan, et seda kinnitavad mitmed meie uuemad ja vanemad poliitilised valikud, ja et inimesed on neid valikuid märganud.

Nüüd aga katkisest IRL-ist, nagu linnapea seda väidab. Mul on seda juba imelik korrutada, aga mina suhtusin sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja leidmise konkurssi kui päris sisulisse konkurssi, kus enne konkursi lõppu poliitilisi kokkuleppeid ei sõlmita.
Nii ei kasutanud ma ka võimalust proovida konkursi võitjate osas eelnevalt kokku leppida – ei nõukogus koos minuga IRL-i esindava Helle Karuga ega ühegi teise nõukogu liikmega.
See näitab minu meelest, et (vähemalt selle juhtumi puhul) IRL on vägagi terve ja katki on pigem mõtteviis, et see nii ei ole.
IRL-i poolt vaadatuna on kahju loomulikult sellest, et nõukogu viimasel koosolekul sai mitteõiguslikele põhjendustele toetuv otsus konkursi tühistamise kohta lisaks Anton Terasele ja Astrid Sepale poolthääle ka Helle Karult, hoolimata sellest, et nii mina kui ka Kairit Lindmäe sellele mitteõiguslikkusele koosoleku käigus toimunud arutelul korduvalt viitasime.
Ju uskus Karu tol hetkel rohkem Terast, kelle poolt kirjalikult lauale pandud konkursi tühistamise otsus koos (minu seisukohalt õiguslikult mittepädevate) põhjendustega said kokkuvõttes koosoleku protokolli kantud otsuse formuleeringuks.
Kas selline haavatav otsus, nii nagu tsiviilseadustiku üld-osa seadus seda ette näeb, ka kellegi poolt kohtus vaidlustatakse ja tühistatakse, näitab aeg.

Arutelu võiks rohkem olla
Mis puudutab aga väidetavat liiga suurt tähelepanu ühe juhataja väikese valimise ümber, siis arvan, et sellist tähelepanu ja arutelu võiks meil Kuressaares hoopis rohkem olla.
Sisulised arvamusavaldused ja kirjutised, kus poliitikud kas tahtlikult või tahtmatult avaldavad oma väärtushinnanguid ja oma arusaamu nii maailma kui ka kohalike asjade kohta, on rahvale, kes vastavalt demokraatia tavale peab varsti otsustama, millised inimesed hakkavad esinduskogudes edaspidi otsuseid tegema, väga vajalikud.

/artikkel on avaldatud ka 21.08.2013 Saarte Hääles/

Kuressaare Hoolekande skandaalist

18.juunil 2013 avaldati Saarte Hääles minu artikkel, mis suviste tegemiste tõttu jäi blogisse panemata. Kuna see võiks siiski aga ka siin kajastatud saada, siis teen seda nüüd.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuidas kiirelt taastada normaalne olukord?

Möödunud nädalal lahvatas ajakirjanduses skandaal sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja valimiste ümber. Sihtasutuse esimehe ja abilinnapeana tahan anda siinkohal selgitusi ja teha mõningaid täpsustusi selle teema kohta avaldatud artiklites toodud väidete osas. 

Olgu kohe lisatud, et selle teema käsitlemise ajal on ka juristide seisukohad täienenud, mistõttu esineb erinevate kuupäevade artiklite kõrvutamisel seisukohtade erinevusi.

Kolmelt aastalt neljale
 Aga alustagem algusest. 2012. aasta juunis muutis Kuressaare linnavolikogu oma määrusega sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne põhikirja. Tegu oli põhimõtteliste muudatustega, mis viidi sisse ka teiste linna asutatud sihtasutuste põhikirja.
Üks neist muudatustest oli nõukogu volituste pikendamine seniselt kolmelt aastalt neljale aastale, alates nõukogu liikme määramisest. Selle muudatuse sisseviimise aluseks oli tõsiasi, et sihtasutuste nõukogud on meil Kuressaares poliitilised ja kuna valimiste periood on samuti nelja-aastane, siis peeti mõistlikuks siin sama rütmi järgida.

Teise olulise punktina viidi sihtasutuste põhikirjadesse sisse nõue korraldada juhatuse liikmete valimisel konkurss. Selle põhimõtte sisseviimisega kinnitas koalitsioon tahet jätta meie linna asutuste tegevjuhtimisest välja poliitiline tasand – linna asutusi juhtigu oma ala parimad asjatundjad.
Vastavalt sihtasutuste seaduse paragrahvile 42 tuleb aga põhikirja muudatus selle jõustumiseks kanda vastavasse registrisse. Vastavasisuline korraldus teha registrikanne kahe nädala jooksul anti sama volikogu määrusega sihtasutuse juhatajale Tiia Tammsalule. Lisaks saatis linnakantselei Tiia Tammsalule 18. juunil 2012 ka vastava meeldetuletuse. Tänase päeva seisuga, mil neid ridu kirjutan, on see põhikirja muutmise kanne veel paraku tegemata. Selle tulemusena kehtib ka praegu veel vana põhikiri, kus nõukogu volituste ajaks on kinnitatud kolm aastat.

Sihtasutuse viimane nõukogu nimetati ametisse 2010. aasta veebruaris ja kuna ka 2013. aasta veebruaris kehtis nagu praegugi vana põhikiri, siis vastavalt kolme aasta möödumisele nõukogu volitused lõppesidki ja kuni tänaseni on asutus ilma nõukoguta. Piinlik olukord.
Ei tulnud ma selle peale, et kontrollida üle juhatajale volikogu poolt antud ja linnavalitsuse poolt üle kinnitatud korraldus ja seda veel olukorras, kus juhataja on ise sellesama volikogu liige. Mul on kahju ja ma vabandan, et kokkuvõttes on nii juhtunud ja eriti seetõttu, et volituste puudumise ajal oleme nõukoguga korduvalt koos käinud ning sihtasutuse ja inimeste jaoks olulisi asju otsustanud.

Töö tuleb uuesti teha
Lisaks juhataja leidmiseks läbi viidud konkursile otsustas nõukogu oma aprillikuu koosolekul tõsta oluliselt sihtasutuses töötavate inimeste palku (olgu nimetatud, et selle palgatõusu tulemusena on sihtasutuses tänavusest maikuust palgad keskmiselt üle 10% kõrgemad kui 2009. aasta “masueelne” palgatase). Samuti kinnitasime aprillis asutuse 2012. aasta majandusaasta aruande ja 2013. aasta eelarve. Nüüd tuleb see töö kõik uuesti teha ja segaduse likvideerimiseks tuleks linnavalitsusel nõukogu esimesel võimalusel uuesti ametisse nimetada.

Linnavalitsuse eelmise nädala istungil, kus ühe päevakorrapunktina oli arutusel puuduvate nõukogude probleem, ei olnud juriidilist takistust nõukogu ametisse nimetamiseks. See, et uus põhikiri, mille volikogu aasta tagasi vastu võttis, on registrisse kandmise tõttu veel jõustumata, ei takistanud nõukogu ametisse nimetamist – vana põhikiri oli ju jõus. Paraku jäeti uus nõukogu ametisse nimetamata…
Nüüdseks on asi avalikkuse ette jõudnud ja paisunud poliitiliseks skandaaliks, et konkursi võitis vale inimene. Kahjuks ei ole see esimene kord, kui olen tundnud (seni küll mitte nii avalikult), et konkursse, mis pealtnäha on korraldatud parimate spetsialistide leidmiseks, on püütud kallutada “poliitiliselt õigete isikute” suunas. Või kuidas peaks mõistma näiteks nõukogu liikme Anton Terase avaldust vahetult enne kandidaatide ümbrikute avamist, et “ümbrikke pole mõtet avada, sest niikuinii on teada, kes võidab”.

Me läheme oma riigiga rappa, kui hakkame ka asutuste juhte ametisse panema, lähtudes poliitilistest kaalutlustest. Või kui seda tõesti tehakse, siis tuleks ka otse välja öelda: see ongi võimul oleva seltskonna meeskond, kes sel juhul aga ka lahkub, kui lahkuvad võimulolijad. Pigem võiks siiski kaaluda nõukogude vähemalt osalist apolitiseerimist, kaasates nende liikmeteks valdkonna eksperte, kes ei ole erakondadega seotud. Aeg selliste teemade arutamiseks peakski just õige olema.
Kuidas sellest olukorrast aga nüüd välja tulla, et näiteks Neeme Korvi 14. juuni artiklist paistev hoiatus Türgi lähedusest veel ühte sammukest reaalsuseks muutumise suunas ei astuks? Minu arvates on selleks ainult üks võimalus. Uue sihtasutuse nõukogu liikmeteks esitavad erakonnad täpselt samad inimesed, kes olid seal seni, linnavalitsus kinnitab need. Nõukogu asub tööle ja ootamatult õigustühiseks muutunud otsused legaliseeritakse kiirete hääletustega, sest arutelud sisuliste küsimuste üle on sellel seltskonnal peetud.