Kuressaare Hoolekande skandaalist

18.juunil 2013 avaldati Saarte Hääles minu artikkel, mis suviste tegemiste tõttu jäi blogisse panemata. Kuna see võiks siiski aga ka siin kajastatud saada, siis teen seda nüüd.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuidas kiirelt taastada normaalne olukord?

Möödunud nädalal lahvatas ajakirjanduses skandaal sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja valimiste ümber. Sihtasutuse esimehe ja abilinnapeana tahan anda siinkohal selgitusi ja teha mõningaid täpsustusi selle teema kohta avaldatud artiklites toodud väidete osas. 

Olgu kohe lisatud, et selle teema käsitlemise ajal on ka juristide seisukohad täienenud, mistõttu esineb erinevate kuupäevade artiklite kõrvutamisel seisukohtade erinevusi.

Kolmelt aastalt neljale
 Aga alustagem algusest. 2012. aasta juunis muutis Kuressaare linnavolikogu oma määrusega sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne põhikirja. Tegu oli põhimõtteliste muudatustega, mis viidi sisse ka teiste linna asutatud sihtasutuste põhikirja.
Üks neist muudatustest oli nõukogu volituste pikendamine seniselt kolmelt aastalt neljale aastale, alates nõukogu liikme määramisest. Selle muudatuse sisseviimise aluseks oli tõsiasi, et sihtasutuste nõukogud on meil Kuressaares poliitilised ja kuna valimiste periood on samuti nelja-aastane, siis peeti mõistlikuks siin sama rütmi järgida.

Teise olulise punktina viidi sihtasutuste põhikirjadesse sisse nõue korraldada juhatuse liikmete valimisel konkurss. Selle põhimõtte sisseviimisega kinnitas koalitsioon tahet jätta meie linna asutuste tegevjuhtimisest välja poliitiline tasand – linna asutusi juhtigu oma ala parimad asjatundjad.
Vastavalt sihtasutuste seaduse paragrahvile 42 tuleb aga põhikirja muudatus selle jõustumiseks kanda vastavasse registrisse. Vastavasisuline korraldus teha registrikanne kahe nädala jooksul anti sama volikogu määrusega sihtasutuse juhatajale Tiia Tammsalule. Lisaks saatis linnakantselei Tiia Tammsalule 18. juunil 2012 ka vastava meeldetuletuse. Tänase päeva seisuga, mil neid ridu kirjutan, on see põhikirja muutmise kanne veel paraku tegemata. Selle tulemusena kehtib ka praegu veel vana põhikiri, kus nõukogu volituste ajaks on kinnitatud kolm aastat.

Sihtasutuse viimane nõukogu nimetati ametisse 2010. aasta veebruaris ja kuna ka 2013. aasta veebruaris kehtis nagu praegugi vana põhikiri, siis vastavalt kolme aasta möödumisele nõukogu volitused lõppesidki ja kuni tänaseni on asutus ilma nõukoguta. Piinlik olukord.
Ei tulnud ma selle peale, et kontrollida üle juhatajale volikogu poolt antud ja linnavalitsuse poolt üle kinnitatud korraldus ja seda veel olukorras, kus juhataja on ise sellesama volikogu liige. Mul on kahju ja ma vabandan, et kokkuvõttes on nii juhtunud ja eriti seetõttu, et volituste puudumise ajal oleme nõukoguga korduvalt koos käinud ning sihtasutuse ja inimeste jaoks olulisi asju otsustanud.

Töö tuleb uuesti teha
Lisaks juhataja leidmiseks läbi viidud konkursile otsustas nõukogu oma aprillikuu koosolekul tõsta oluliselt sihtasutuses töötavate inimeste palku (olgu nimetatud, et selle palgatõusu tulemusena on sihtasutuses tänavusest maikuust palgad keskmiselt üle 10% kõrgemad kui 2009. aasta “masueelne” palgatase). Samuti kinnitasime aprillis asutuse 2012. aasta majandusaasta aruande ja 2013. aasta eelarve. Nüüd tuleb see töö kõik uuesti teha ja segaduse likvideerimiseks tuleks linnavalitsusel nõukogu esimesel võimalusel uuesti ametisse nimetada.

Linnavalitsuse eelmise nädala istungil, kus ühe päevakorrapunktina oli arutusel puuduvate nõukogude probleem, ei olnud juriidilist takistust nõukogu ametisse nimetamiseks. See, et uus põhikiri, mille volikogu aasta tagasi vastu võttis, on registrisse kandmise tõttu veel jõustumata, ei takistanud nõukogu ametisse nimetamist – vana põhikiri oli ju jõus. Paraku jäeti uus nõukogu ametisse nimetamata…
Nüüdseks on asi avalikkuse ette jõudnud ja paisunud poliitiliseks skandaaliks, et konkursi võitis vale inimene. Kahjuks ei ole see esimene kord, kui olen tundnud (seni küll mitte nii avalikult), et konkursse, mis pealtnäha on korraldatud parimate spetsialistide leidmiseks, on püütud kallutada “poliitiliselt õigete isikute” suunas. Või kuidas peaks mõistma näiteks nõukogu liikme Anton Terase avaldust vahetult enne kandidaatide ümbrikute avamist, et “ümbrikke pole mõtet avada, sest niikuinii on teada, kes võidab”.

Me läheme oma riigiga rappa, kui hakkame ka asutuste juhte ametisse panema, lähtudes poliitilistest kaalutlustest. Või kui seda tõesti tehakse, siis tuleks ka otse välja öelda: see ongi võimul oleva seltskonna meeskond, kes sel juhul aga ka lahkub, kui lahkuvad võimulolijad. Pigem võiks siiski kaaluda nõukogude vähemalt osalist apolitiseerimist, kaasates nende liikmeteks valdkonna eksperte, kes ei ole erakondadega seotud. Aeg selliste teemade arutamiseks peakski just õige olema.
Kuidas sellest olukorrast aga nüüd välja tulla, et näiteks Neeme Korvi 14. juuni artiklist paistev hoiatus Türgi lähedusest veel ühte sammukest reaalsuseks muutumise suunas ei astuks? Minu arvates on selleks ainult üks võimalus. Uue sihtasutuse nõukogu liikmeteks esitavad erakonnad täpselt samad inimesed, kes olid seal seni, linnavalitsus kinnitab need. Nõukogu asub tööle ja ootamatult õigustühiseks muutunud otsused legaliseeritakse kiirete hääletustega, sest arutelud sisuliste küsimuste üle on sellel seltskonnal peetud.