Pages

27 veebruar 2011

Emapensioni hakkavad saama ka täiskasvanud laste vanemad

 Isamaa ja Res Publica Liit kehtestab valimisedu korral 2012. aasta 1. jaanuarist emapensioni. Emapension on laste arvuga seotud pensionilisa, mida hakatakse maksma kõigile emadele. Seda pensionilisa hakkavad saama ka emad, kes on juba täna pensionil ja kelle lapsed on täiskasvanud.
Vanasti oli taluperedes palju lapsi. Eks siin oli kindlasti ka palju teisi põhjuseid, aga üks oli kahtlemata see, et lastes nähti otsest abijõudu nii talutöödeks, ehk siis majandusliku edukuse tagamiseks, kui ka vanaduspõlve puhuks. Täna on asjad teisiti ja ilma uuringutele viitamatagi on selge, et lasterohkus halvendab vanemate majanduslikku seisu. Ja seda nii olevikus kui tulevikus. Laste üleskasvatamine ja koolitamine on üsna kulukas. Samas selleks kulunud aeg ei võimalda emal teha karjääri ja nö. „koguda pensioniaastaid“. See aga omakorda vähendab talle vanaduspõlves makstavat riiklikku pensioni. Küll on aga lapsi hädasti „vaja“ kogu rahval, sest nende samade pensionite maksmiseks ja kogu riigi püstihoidmiseks on tarvis inimesi, kes töötaks, elu edendaks ja makse maksaks. Omamoodi vastuoluline olukord. Et seda vastuolu leevendada tulebki ka laste kasvatamise töö siduda pensioni suurusega.
Meie tänases pensioniarvestuses on osaliselt pensioni suurus seotud laste arvuga ka praegu. Seda aga mitte kõigile. Pärast 1991. aastat sündinud laste puhul ei arvestata seda paraku üldse. Enne 1999. aastat arvestati pensionistaaži hulka 2 aastat ühele vanemale iga lapse pealt tingimusel, et last oli kasvatatud vähemalt 8 aastat. See tähendab, et need isikud saavad 2 x 67,94 krooni kuus suuremat pensioni. Seda pensionilisa ei saa mitte mõlemad vanematest, vaid omavahelisel kokkuleppel üks vanematest või võõrasvanem. Pensionilisa saamiseks pidi laps olema 1. jaanuariks 1999 olema saanud 8 aastaseks ehk olema sündinud enne Eesti Vabariigi taastamist.

Kui suur on meie poolt pakutav emapension?
Emapensioni hakatakse maksma võrdses suuruses pensionilisana iga lapse pealt. Arvestuse aluseks on pensioniarvestuse aasta koefitsiendi 1,0 korrutis 3-ga. Seega saaks pensionile minev kahe lapse ema, kelle laps on sündinud pärast 1991. aastat, tänase pensioni lisana emapensioni, mille suurus oleks:
Kaks (kaks last) x 3 (emapensioni kordaja) x 67,94 (praegune aastakoefitsiendi 1,0 väärtus) x 12 (12 kuud) = 4891,68 krooni aastas.
2010. aasta keskmine pension oli 4785 krooni. Seega saab kahe lapse ema aastas vähemalt 13-da keskmise vanaduspensioni suuruse pensionilisa. Ja näiteks nelja lapse ema saab aastas juurde vastavalt kahe kuu pensioni.

Kas ka tänaste pensionäridest emade pension suureneb?
Jah suureneb. Tänaste pensionäride puhul hakkab üks lapsevanematest saama 2 pensionistaaži täisaasta eest pensionilisa, kui laps sündis enne 1991. aastat. Meie ettepaneku järgi peaks olema pensionisüsteemis erinevate põlvkondade panus laste kasvatamisel kompenseeritud võrdselt. Seepärast makstaks neile pensionäridele, kes varasema arvestuse järgi saavad 2 pensionistaaži täisaastat lapse pealt, emapensioni mudeli järgi vähemalt ühe pensionistaaži täisaasta väärtuses pensionilisa. Kahe lapse üleskasvatamise puhul oleks see vähemalt 1631 krooni ja näiteks nelja lapse korral 3261 krooni aastas. Kuigi tegu on emapensioniga, saavad ema ja isa soovi korral kokku leppida, et õigus pensionilisale läheks hoopis  isa pensioniarvestusse. Kui ema on surnud, saab pensionilisa taotleda isa tingimusel, et ta on osalenud lapse kasvatamisel ja täitnud ülalpidamiskohustust.  Ja kuna emapension seotakse pensioniarvestuse aastakoefitsiendiga, siis tagab selle edaspidine suurendamine ka emapensioni tõusu tulevikus.
Neli aastat tagasi pakkusin eelmiste Riigikogu valimiste eel IRL programmi koostamisel välja idee, et üks osa pensionist peaks sõltuma pensioni saaja laste sotsiaalmaksust. Tookord see idee meie programmi ei jõudnud. Täna on Emapension üks kolmest IRL valimisplatvormi põhipunktist. Valijate toetuse korral muutub see õiglane põhimõte seaduseks, mis väärtustab nii tänaseid kui tulevasi emasid ja nende vaeva ja hoolt oma laste ja Eesti tuleviku üleskasvatamisel. Valides IRL-i valid oma emale, oma abikaasale või iseendale Emapensioni. 

Käesolev lugu avaldati 23.02.2011 Saaremaa kohalikus ajalehes Meie Maa
 

22 veebruar 2011

Õpetajate üldtööaeg ei ole kummist.

Täna toimus kohtumine Saaremaa Haridustöötajate Liidu liikmetega ja nagu arvata võib, oli juttu alusharidusest kuni elukestva õppeni välja. Käsitledes õpetajate töökoormuse teemat ja vastates küsimusele mis ma sellest arvan, kribasin kohtumise lõpus tahvlile järgmise arvutuse:

Arvutuse eelduseks olid:
-        Õpetaja koormusnorm on 20 tundi nädalas.
-        Õpetaja õpetab ainet, kus ühel klassil on 2 nädalatundi (valdavalt enamik loodusaineid ja näiteks ka ajalugu on sellise nädalakoormusega).
-        Õpetaja õpetab põhikooliastmes, kus klassis on 24 õpilast.
-        Ühe kontrolltöö parandamine võtab aega 10 minutit.
-        Veerandihinde tarvis on vaja kolme arvestuslikku hinnet ehk kontrolltööd.
-        Õppeaasta on 35 nädalat.
-        Koolivaheaegadel õpetaja tegeleb enesetäiendusega ja osaleb koolitustel.
-        Kõik õpilased sooritavad töö positiivsele hindele esimese korraga ja järeltöid ja nende parandamist ei tule.

Arvutus ja mõttekäik
-        Täiskohaga töötades õpetab õpetaja kümnes klassis. (koormusnorm 20 tundi nädalas / 2 nädalatundi klassi kohta = 10 klassi)
-        Seega õpetab ta  240 õpilast. (10 klassi x 24 õpilast klassis = 240 õpilast)
-        Tehes kõikides klassides ühe kontrolltöö, kulub nende parandamiseks 40 tundi. (240 õpilast x 10 minutit ühe töö parandamise kohta / 60 minutiga = 40 tundi)
-        Kokku on erinevaid kontrolltöid vaja õpetajal aastas teha 12. (3 kontrolltööd veerandis x 4 veerandit = 12 kontrolltööd)
-        Kõikide kontrolltööde parandamise peale kulub õpetajal 480 tundi. (40 tundi ühe kontrolltöö kohta x 12 kontrolltööd = 480 tundi õppeaastas)
-        Igal nädalal kulub õpetajal kontrolltööde parandamisele 13,7 tundi. (480 tundi tööde parandamisele aastas kokku / 35 õppenädalaga = 13,7 tundi nädalas)

Järeldus
Kuna õpetaja üldtööaeg on täiskoormuse korral 35 tundi, siis iganädalaselt jääb tundide andmisest ja tööde parandamisest üle 35 – 20 – 13,7 = 1,3 tundi. Selle ajaga tuleb valmistada ette needsamad 20 tundi, märkida sisse hinded e-kooli ja täita muud dokumendid, osaleda õppenõukogudes, osaleda ilmselt ka mõnes kooli arendamist puudutavas töörühmas, jne. Tegelik reaalsus lisab ka veel viimasest vildakast eeldusest tuleneva tõsiasja, et selle 1,3 tunni sisse peavad mahuma veel konsultatsioonid kontrolltööde ebaõnnestujatele ja näiteks haiguse tõttu puudujatele, ning lisaks nende järelkontrolltööde koostamine, läbiviimine ja parandamine. Siinkohal poleks vist vaja isegi öelda, et see olukord on jabur...

Kokkuvõtteks
Minu meelest oleks aeg sätestada täpsemalt õpetaja tööajakasutus ja minna selleni, et igaks õppeaastaks lepitakse õpetajaga kokku tunni täpsusega tema poolt tehtav töö. Näiteks Taanis peaks see minu mäletamist mööda nii olema. Tänane olukord aga meil, kus õpetaja töölepingus on kirjas vaid nn. tahvli ees antavate tundide maht ei peegelda nagu eespool näha sugugi õpetajatöö tegelikku koormust. Parajaks kahe teraga mõõgaks on ka näiline soodustus, et tundidevälisel üldtööajal ei pea koolis viibima, ehk teisitisõnu öeldes "töid võite parandada kodus". Selline "soodustus" toob endaga kaasa näilise õiguse, nõuda, et tööd peavad parandatud saama ja see kui palju sellele aega kulub ei ole enam oluline. 

Vaja oleks õpetajate nn. tööühikutele sätestada üle-riigiliselt mingid normatiivsed mahud ja nendest tulenevalt leppida õpetajaga kokku tema aastane tegeliku töö sisu ja erinevate toimingute peale kukuv ajaline maht. Ilmselgelt jääks selline kokkulepe 35 nädalatunni, mitte aga 20+n nädalatunni piiresse. Üks norm on meil selge ju ka - ühe tunni andmine tahvli ees on üks tund. Järgmisena võikski kokku leppida, milline on ühe kontrolltöö parandamise maht.
 

16 veebruar 2011

Ja siis nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne masinaga...


Iga rahva või rahvakilluna olemise uhkuse ülalhoidmiseks on kõige muu kõrval vaja ka lihtsaid ja selgeid lugusid sellest, kuidas on läinud hästi - on oldud vahvad, vaprad ja järgimistväärivad. Selliste lugude ja nende jälle ja jälle rääkimise toel püsib rahvas tugeva ja ühtsena. Nendest lugudest ammutatud jõud tugevdab sidemeid meie esivanematega ja seeläbi ka meie endi vahel, kes me siin väikesel maalapil päikese all üheskoos elame. Igal rahval on selle jõu ammutamiseks omad lood. Eestlastel on nendeks nö. edulugudeks kahtlemata Vabadussõda, oma riigi loomine, aga ka meie laulev revolutsioon. Kindlasti on neid väiksemaid edulugusid veelgi, aga ega pikk orjapõli nende tekkele just eriti kaasa aitanud. Samas on enne seda 700 aastat aga olnud meil väga võimas ja hästi toimiv ühine elukorraldus. Kui vaadata kasvõi sellest ajast pärit maalinnasid - veel tänagi äratavad nad aukartust ja nendel kõndimine kosutab hinge. Paraku ei ole meie viikingiajast või muinasajast, kuidas siin nüüd õigem öelda ongi, peale nende maalinnade just eriti muid suuri märke või leide mis lubaks meil käegakatsutavalt uhkust tunda nende vägevate aegade üle.

Kui meenutada näiteks Salme laevade leidmise aega, siis mäletan siiani magusat tunnet mis mind valdas kui teade sellest levis - eestlaseks (ja saarlaseks) olemine sai sellest tugevam. Oli küll ju teada, et olime kõvad meresõitjad ja sõdalased, kuid kindel fakt laeva leiust ja nende väljakaevamiste vahetu nägemine andsid sellele kaalu juurde. Nii on tegelikult ilmselt paljude asjadega - üks asi on kaudselt teada kuidas asjad on, teine asi kogeda seda oma meeltega.

Kui aga muinasaja juurde tagasi tulla, siis ega tollest ajast ka kirjamaterjali suurt võtta pole. Üks teos, millest mineviku kohta teavet immutada saab on Henriku Liivimaa Kroonika. Muu hulgas kirjutatakse Kroonika XXVI peatükis sellest, kuidas saarlased piirasid 1222. aastal Saaremaale rajatud Taani kuninga kivilinnust. Piiramise käigus saadeti osad saarlased Varbolasse vaatama "masina kunsti, mille taanlased olid kinkinud varbolastele kui oma alamaile". Saanud asjad selgeks, tuldi targana saarele tagasi, anti õpetused kiirest edasi ja "siis nad tulid kõik korraga seitsmeteistkümne kiviheitemasinaga, heites viis päeva järjest palju suuri kive ega andnud rahu neile, kes olid linnuses". Linnus alistati, taanlased sunniti lahkuma ja seejärel õpetati eestlastele kõigis teistes maakondades kiviheitemasinate ehitamist ning õhutati neid vastuhakule. Mis sellest kõigest lõpuks sai, on ka teda ja kirjas selles samas kroonikas. Valjala maalinn mis viimasena langes võeti samuti ära kiviheitemasinate rahe all...


Selline Kroonika lõpp ei muuda aga olematuks tõsiasja, et pea 800 aastat tagasi ehitasid meie esiisad siin saarel valmis 17 kiviheitjat ja alistasid nende abil Taani kuninga kivilinnuse. Kiviheitemasinad olid tol ajal võimsaimad relvad. Neid kasutasid kuningad ja suured armeed nii Euroopas kui Idamaades. Fakt, et neid ka Saaremaal ja just meie esiisade poolt edukalt ehitada ja kasutada osati vääriks esiletõstmist. Tänapäevalgi on kiviheitemasinaid ehitatud. Kuid nüüd juba ilmselt kas ajaloolisest huvist või hoopis meelelahutuslikust aspektist lähtuvalt, sest olgem ausad - suured töötavad kiviheitjad on väga atraktiivsed. Internetist leiab lihtsalt hulgaliselt materjale ajalooliste kiviheitjate rekonstruktsioonide kohta - toogem mõned näited keskaja keskus Nykobingis Taanis , Warwicki loss Inglismaal, Chateau des Baux Prantsusmaal. Ka Eestis on väiksemaid rekonstruktsioone tehtud - Otepääl, Lihulas ja ka Varbolas.

Meie saarlastest esiisade vahvuse meenutuseks ja selleks, et see tark pealehakkamise ning suurelt mõtlemise vaim meid ikka edasi kannaks ja ka selleks, et meie tänased saare külalised veel paremini mõistaks kui vägeva koha peale nad sattunud on, võiks Kuressaare lahe äärde püstitada ühe suure ja toimiva kiviheitemasina.

Laskesuunaga merele, kuid sümboolselt Kuressaare linnusest vaatekaugusel, meenutaks see tammepuust mustjas monument oma seitsetteist muistset "venda" kelle abiga saarlased alistasid omal ajal Taani kuninga linnuse.



14 veebruar 2011

Tervishoiukulu arvestamine võiks alata mitte haigla- vaid koduukselt.

Reedel, 11.veebruaril, tähistati Kuressaare Haiglas selle praeguse hoone 70. sünnipäeva. Lisaks avati täielikult renoveeritud nn. vana hoone teine ja kolmas korrus. Arstid, õed ja kõik kohaletulnud olid uhked ja tundsid headmeelt uute ruumide üle. See, et Kuressaare Haigla on järjekindlalt, osakond osakonna järel, suutnud renoveerida omi ruume ja varustada neid ka uue ning kaasaegse meditsiinitehnikaga, on kogu saarerahva jaoks väga väga oluline. Kohapealsed head diagnoosimis- ja ravivõimalused on meile, kes me elame mere taga, hindamatu väärtusega.

Ja ometi on lisaks ravivõimalustele meie oma maakonnahaiglas meil kõigil, mõnel rohkem, teisel vähem, vaja aeg ajalt sõita ka mandrile, sealsetesse Tallinna, Tartu või Pärnu haiglatesse. Olgu siis kas statsionaarsele haiglaravile või ambulatoorsele nn. arsti vastuvõtule. Seda sõitmist tuleb ette võtta täiesti objektiivsel põhjusel, sest Kuressaare haigla on haiglatüübilt üldhaigla, kus osutatav meditsiiniteenus on võrreldes nn. kõrgemate haiglatüüpidega, keskhaigla ja piirkondlik haigla, oluliselt piiratum. Iga haiglatüübi ajoks on ju riiklikult kehtestatud nõuded milliseid tervishoiteenuseid nad peavad ja võivad osutada. Teisiti öeldes on määratud ära nende tegutsemispiirid ja üldhaigla, sh. ka Kuressaare Haigla, piirid on võrreldes nii keskhaigla, näiteks Pärnu Haigla, kui ka piirkondliku haigla, näiteks Põhja Eesti Regionaalhaigla, omadega tunduvalt kitsamad. Ja nii juhtubki, et kui tervisehäda on sellises valdkonnas mida Kuressaares ei ravita või on tegu keerukama juhtumiga, tuleb siirduda mandrile.

Vastavalt Eesti Ravikindlustuse seaduse § 2 põhineb meil ravikindlustus muuhulgas ka ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse põhimõttel. Kindlasti on juristid võimelised seda "võrdse kättesaadavuse põhimõtet" üsna laiades piirides tõlgendama, aga tavalise inimese jaoks (julgen arvata) on võrdsuse mõiste üsna üheselt mõistetav. Kas ravi meil on ikka võrdselt kättesaadav? Kui näiteks ühel juhul piisab onkoloogilisel haigel Tallinna linnaliini bussi või trolli istumisest ja umbes pooletunnisest sõidust et jõuda järjekordsesse kemoteraapiasse, peale mida saab ta jälle poole tunni ja linnasisese bussipileti hinnaga koju. Siis Saaremaalt samale protseduurile minnes tuleb kulutada vähemalt terve päev ja lisaks Tallinna linnasisese transpordi kuludele tuleb maksta ka Tallinnasse bussisõidu kulud. Rääkimata olukorrast, kui sõitu alustatakse mitte Kuressaarest vaid näiteks Mustjalast või Lümandast, kust bussigraafikute tõttu tekib ka koduväline ööbimisvajadus koos jällegi täiendavate kulutuste ja teraapiajärgsete vaevustega. Minu meelest ei ole selline ravikorraldus piirkondlikult võrdselt kättesaadav.

Selge on loomulikult see, et vahemaid kaotada ei ole võimalik ja kolme olemasolevate regionaalhaiglat ühtlaselt kogu Eesti peale "laiali määrida" ka ei saa. Aga sellise ebavõrdsuse leevendamiseks tuleks lugeda ravikindlustuse poolt kaetavate tervishoiukulude hulka lisaks praegustele, ka raviasutusse jõudmise transpordikulud. Pean seda mõtet silmas kui printsiipi, mis vajab kindlasti konkreetset rakendussätet. Selle viimase väljatöötamine peaks aga jääma juba sotsiaalministeeriumi tervishoiuametnike kätte.
Lihtne see kindlasti ei ole. Kui aga tahetakse valida lihtsat teed, siis selleks on Ravikindlustuse seadusest ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse printsiibi väljavõtmine. Aga kas sellist Eestit me tahaksime?

08 veebruar 2011

Valituks osutumine peab täielikult sõltuma valijate toetusest, mitte aga kohast valimisnimekirjas.

Eesolevate Riigikogu valimiste tarvis on erakonnad reastanud oma kandidaadid pingeridadesse. Eksisteerib nii üleriigiline nimekiri, kui ka nimekirjad iga valimisringkonna tarvis. Nendel nimekirjadel pingerea mõttes on aga suur sisuline erinevus. Ringkonna nimekirja puhul reastatakse kandidaadid peale hääletamistulemuste selgumist häälte arvu järgi uude pingeritta ja tegelik mandaadi saaja ehk Riigikokku mineja, juhul kui vastav nimekiri ikka ringkonnamandaadi saab, selgub selle uue pingerea järgi. Esialgse erakonna poolt esitatud pingereaga siin otsest seost ei ole. Kaudne side on küll siiski olemas. Ja seda ühest küljest valijate vähese informeeerituse tõttu. Paraku arvatakse ekslikult, et erakonna poolt esitatud ringkonnanimekiri ongi just see pingerida, mille alusel siis otsast mandaate jagama hakatakse. Sellest tulenevalt ei hakata üht erakonda põhimõtteliselt toetades üldse pikalt kaaluma, millise konkreetse kandidaadi poolt hääletada, vaid hääletatakse nimekirjas oleva esimese kandidaadi poolt - teisel ju šanssid puuduvad. Seda vääritimõistmist tuli mul muuhulgas möödunud õhtutel nii mõnelgi korral kummutada, kui IRL-i sügisese rahvaküsitlusega seotud kingitusi Kuressaares laiali vedasin.

Hoopis teine lugu on aga üleriigilise nimekirjaga. Selle alusel jagatakse kompensatsioonimandaadid ja siin nimekirja vastavalt kandidaatide saadud häälte arvule ümber ei reastata. Tulemuseks on see, et hea koht üleriigilises nimekirjas garanteerib valituks saamise, hoolimata sellest, et nii mõnelgi teisel sama erakonna kandidaadil on parem valimistulemus. Vaatasin selle teema tarvis pisut eelmise, 2007. aasta, Riigikogu valimiste tulemusi ja leidsin mõned kõnekad näited. Reformierakonnast Paul Eerik Rummo sai näiteks 916 häälega Riigikogu liikmeks, temaga lausa samas ringkonnas kandideerinud Raivo Järvi aga 1545 häälega mitte. Samamoodi Evelyn Sepp Keskerakonnast sai 565 häälega valituks, tema erakonnakaaslane Viktor Vassiljev 1588 häälega aga mitte. Näiteid võiks tuua veelgi, aga on ilmselge, et selline valija tahte mittearvestamine riivab inimeste õiglustunnet.

Vigase süsteemi muutmiseks poleks midagi lihtsamat kui võtta kompensatsioonimandaatide jagamisel arvesse kandidaatidele antud hääled ja reastada erakonna üldnimekiri siis nende järgi. Reastamist ei tohiks aga teha saadud häälte absoluutarvude alusel, sest ringkonnad on eri suurustega ja seetõttu võimalus, koguda näiteks mingi kindel kogus hääli, erinev. Seetõttu tuleks kandidaadid reastada kompensatsioonimandaatide jagamisel saadud häälte suhtarvude järgi, arvutatdes näiteks iga kandidaadi saadud häälte protsendi oma valimisringkonnas, kusjuures tervikuks, ehk 100% tuleks lugeda vastavas ringkonnas hääletamas käinud isikute arv. Sellise printsiibi õigeks kuulutamises peitub küll eeldus, et kandideerimine eri ringkondades on üheraskune, mille võiks ju küll teatud juhtudel ka kahtluse alla seada. Näiteks eelmistel Riigikogu valimistel oli kõige rohkem hääli vaja ühe rinkonnamandaadi jaoks koguda III ringkonnas (6118 häält) ja kõige väiksema häälte arvuga sai vastava mandaadi kätte VII rinkonnas (4475 häält).Ning nüüd võiks küsida: kas III ringkonnas oli ühe mandaadi saamine sama raske kui VII. Arvudele vaadates tunduks justkui mitte, samas oli ju ka hääletajaid III ringkonnas rohkem...

Kokkuvõtteks olen mina aga veendunud, et tegelikult saadud häälte suhtarvude järgi loodud üleriigiline pingerida ja selle alusel kompensatsioonimandaatide jagamine oleks tunduvalt õiglasem, arvestaks oluliselt rohkem valija tegelikku tahet ning võtaks ka erakondade sees maha valimiseelse pingeridade koostamise vajaduse. Jah, nii kummaline kui see ka ei ole, muutub sellise valimiskorralduse puhul valimisteeelne üleriigiline nimekiri lausa mittevajalikuks - piisab ringkonnanimekirjadest. See omakorda annab erakondadele jällegi pisut rohkem aega kas oma valimisprogrammi koostamiseks või eelmiste lubaduste aruande viimistlemiseks.

Samasisulist Mart Nuti ettepanekut on juba IRL-is arutatud ja see on meie erakonnas ka toetust leidnud.

06 veebruar 2011

Riigipüha nädalavahetusel andku lisapuhkepäeva.

Kõik me ootame pühasid. Vaba päev, mis nädala sees tööinimest õnnistab, on kui hea energia laeng. Kas olete märganud, et ka kogu selline nädal, mille sisse riigipühaga vaba päev satub, on oma olemiselt kuidagi värskem? Ja nädal, kus riigipüha asub nädalavahetusel, tundub ebaõiglane ja pisut isegi nukker.

Käesoleval aastal langebki enamik riigi- ja rahvuspühasid nädalavahetustele. Kaheteistkümnest Pühade ja tähtpäevade seadusega ette nähtud puhkepäevast langeb tänavu laupäevale-pühapäevale 7 ja nädala sisse vaid 5. Tegelikult on nendest pühadest kahel, ülestõusmise esimesel pühal ja nelipühade esimesel pühal, ka võimatu nädala sisse sattuda juba oma sisu tõttu. Seega saame nö. võimalikest vabadest päevadest pühade kontekstis rääkida üldse vaid maksimaalselt kümnest päevast aastas. Muide ka Europa Liidu Teatajas on märgitud Eesti riigipühade arvuks 10.
Olgu siinkohal nimetatud, et riigipühasid on (2010. aatal) näiteks Lätis 15, Soomes 12, Rootsis 13, Taanis 14 ja Leedus 11. Euroopa Liidus on üldse 22 riigis rohkem ja 3 riigis vähem riigipühi kui Eestis. Jah, meie riik võrreldes muu Euroopaga just pühadega ja nendega seotud puhkuse andmisega ei liialda, aga arvud on siiski võrreldavad. Needsamad pealtnäha võrreldavad arvud muutuvad aga kohe teiseks, kui lisada fakt, et paljudes Euroopa riikides on riigipüha sattumisel nädalavahetusele vabaks päevaks ka uue nädala (esimene) tööpäev. Selline kord kehtib näiteks meie kõikide naabrite juures: Soomes ja Lätis ning ka isegi Venemaal. Mõnel pool Euroopas on mindud inimestele vaba aja andmises veel kaugemale. Näiteks Belgias ja Rootsis on ka reede ja esmaspäev vabad, kui riigipüha juhtub sattuma vastavalt neljapäevale või teisipäevale.

Tegelikult on nädalavahetusele langeva riigipüha eest lisapuhkepäeva andmise seadustamist ju kahel korral ka proovitud. Esimene kord 2004. ja teine kord 2006. aastal. Siiani ei ole see aga Riigikogus enamuse toetust leidnud. Mõlemal korral on eelnõude algatajateks olnud sotsiaaldemokraadid ja vastuhääli on tulnud üsna erinevates kombinatsioonides. Kõige jõulisemalt on selle idee vastu siiski Reformierakond, kes on ka mõlemal korral selle vastu hääletanud. Milles ei ole ka midagi imekspandavat, sest ka ettevõtjad on selle vastu. Tähendaks ju see neile kas pisut väiksemat tootmisefektiivsust või täiendavaid inimestele makstava palga kulusid. Kui aga vaadata seda olukorda tavainimese seisukohalt, siis riigi- ja rahvuspühade kohta on seaduses öeldud, et tegu on puhkepäevadega. Sellest tulenevalt on inimestes ootus, et need 12 püha annavadki 12 puhkepäeva, mida saab oma pere ja sõprade keskel veeta. Paraku nullib selle lootuse ära "nädalavahetuste loterii", mis sõltuvalt aastast vähendab oodatavaid puhkepäevi, näiteks nagu sel aastal, rohkem kui poole võrra. Ja jutt sellest, et püha sattumisel nädalavahetusele saab selle püha ju kenasti ära tähistada, on ainult pool tõde. Teine pool on see, et inimesel jääb oodatud puhkepäev koos pere ja lähedaste või sõprade või hobide seltsis saamata, mis nullib aga ka seda esimest pooolt. Sest oleme ausad - nädalavahetusele sattuv riigipüha on ka selle püha pühitsemise mõttes poolik.


Olen seisukohal, et ka Eestis tuleks sisse viia selline õiglane Euroopalik tava, et nädalavahetusele sattuv riigi- või rahvuspüha annab uue nädala alguses täiendava lisapuhkepäeva.

02 veebruar 2011

Uus majandusminister peab sõlmima ka uue parvlaeva liinilepingu

2003. aasta Riigikogu valimiste järel sai majandusministriks Meelis Atonen. Liinileping mandri ja saarte vahel pidi lõppema 2004. aasta sügisel. Mäletame ilmselt kõik rohkem/vähem neid pehmelt öeldes ärevaid aegu, mil ministeerium püüdis leida odavamat lahendust seni kehtivale lepingule. Otsiti alternatiivseid praame ja ettevõtteid. Toredaks käibefraasiks muutus mõneks ajaks "sups ja sups", oli süüdisamisi ja mida kõike. Aeg sai aga otsa... ja kokkuvõtteks pikendati 2004. aastal lõppema pidanud lepingut 2 aasta võrra ning 2006. aastal sõlmiti liinide teenindamiseks senise vedajaga uus 10 aastane leping.
Kui veel seda aega meenutada, siis praamiliikluse reformimise üheks tolleaegseks märksõnaks/eesmärgiks oli odavus. Kuid otsustajate retoorika, mis seda teemat saatis, puudutas vaid teenuse RIIGI jaoks odavamaks muutumist. Mitte aga REISIJATE jaoks odavamaks muutumist. Tähendanuks see, et riik oleks saanud vähendada üleveo dotatsioone, üleveo hinnad ei oleks aga vähenenud.

Milleks ma sellest praegu, rohkem kui 7 aastat hiljem järsku kirjutan? Aga seepärast, et 2006. aastal sõlmitud leping lõppeb 2016. aasta sügisel - ajal mil 2015. aasta Riigikogu valimiste tulemusena ametisse saav majandusminister on ametis olnud täpselt sama aja, mis minister Atonen omal ajal. Ja kui jätta nüüd uue 2016. aastal sõlmitava praamilepingu läbimõtlemise ja läbirääkimiste toimetamine 2015. aastal ametisse saava ministri kanda, siis juhtub sama, mis 2003/2004 aastal... Aeg saab otsa. Ilmselge on see, et inimesed ja masinad ei jää üle väina vedamata. Ja ilmselge on ka see, et ajanappusesse jäävad läbirääkimised viivad kokkuvõttes kulukama lepinguni, mis omakorda hakkab survestama üleveo hinda.

Seega tuleb juba nüüd aegsasti paika panna üleveohinna kujundamise põhimõtted. Ja need põhimõtted ei tohi sisaldada ei vedaja riskide maandamist ega uuest, ja seega ühe võimalusena kallimast, lepingust tulenevat võimalikku piletihinna tõusu. Saarlastele 50% soodsam pilet jääb ka siis alles, kui mandrimehe 100%-line pilet poole kallimaks teha. Seega ei ole pikas perspektiivis Reformi- ja Keskerakonna poolt saarlastele 50%-lise hinnasoodustuse lubamises sisulist garantiid praeguste praamihindade paikajäämiseks. Tuleb korrutada ikka vana mantrat maanteepikenduse põhimõttest, mis ka meie, aga ka sotsiaaldemokraatide programmis kirjas on. Väina ületus parvlaevaga ei tohi olla kallim, kui sama vahemaa läbimiseks tehtav auto või bussipileti kulu. Selle põhimõtte fikseerimine Ühistranspordiseaduses oleks saarte elanikele ainuke õiglase praamiüleveo tagatis.

Ning põhimõtteliselt võiks siis lihtsalt saarlase positsioonilt vaadates liinilepingu sõlmimise ka järgmisele ministrile jätta;)