Eesolevate Riigikogu valimiste tarvis on erakonnad reastanud oma kandidaadid pingeridadesse. Eksisteerib nii üleriigiline nimekiri, kui ka nimekirjad iga valimisringkonna tarvis. Nendel nimekirjadel pingerea mõttes on aga suur sisuline erinevus. Ringkonna nimekirja puhul reastatakse kandidaadid peale hääletamistulemuste selgumist häälte arvu järgi uude pingeritta ja tegelik mandaadi saaja ehk Riigikokku mineja, juhul kui vastav nimekiri ikka ringkonnamandaadi saab, selgub selle uue pingerea järgi. Esialgse erakonna poolt esitatud pingereaga siin otsest seost ei ole. Kaudne side on küll siiski olemas. Ja seda ühest küljest valijate vähese informeeerituse tõttu. Paraku arvatakse ekslikult, et erakonna poolt esitatud ringkonnanimekiri ongi just see pingerida, mille alusel siis otsast mandaate jagama hakatakse. Sellest tulenevalt ei hakata üht erakonda põhimõtteliselt toetades üldse pikalt kaaluma, millise konkreetse kandidaadi poolt hääletada, vaid hääletatakse nimekirjas oleva esimese kandidaadi poolt - teisel ju šanssid puuduvad. Seda vääritimõistmist tuli mul muuhulgas möödunud õhtutel nii mõnelgi korral kummutada, kui IRL-i sügisese rahvaküsitlusega seotud kingitusi Kuressaares laiali vedasin.
Hoopis teine lugu on aga üleriigilise nimekirjaga. Selle alusel jagatakse kompensatsioonimandaadid ja siin nimekirja vastavalt kandidaatide saadud häälte arvule ümber ei reastata. Tulemuseks on see, et hea koht üleriigilises nimekirjas garanteerib valituks saamise, hoolimata sellest, et nii mõnelgi teisel sama erakonna kandidaadil on parem valimistulemus. Vaatasin selle teema tarvis pisut eelmise, 2007. aasta, Riigikogu valimiste tulemusi ja leidsin mõned kõnekad näited. Reformierakonnast Paul Eerik Rummo sai näiteks 916 häälega Riigikogu liikmeks, temaga lausa samas ringkonnas kandideerinud Raivo Järvi aga 1545 häälega mitte. Samamoodi Evelyn Sepp Keskerakonnast sai 565 häälega valituks, tema erakonnakaaslane Viktor Vassiljev 1588 häälega aga mitte. Näiteid võiks tuua veelgi, aga on ilmselge, et selline valija tahte mittearvestamine riivab inimeste õiglustunnet.
Vigase süsteemi muutmiseks poleks midagi lihtsamat kui võtta kompensatsioonimandaatide jagamisel arvesse kandidaatidele antud hääled ja reastada erakonna üldnimekiri siis nende järgi. Reastamist ei tohiks aga teha saadud häälte absoluutarvude alusel, sest ringkonnad on eri suurustega ja seetõttu võimalus, koguda näiteks mingi kindel kogus hääli, erinev. Seetõttu tuleks kandidaadid reastada kompensatsioonimandaatide jagamisel saadud häälte suhtarvude järgi, arvutatdes näiteks iga kandidaadi saadud häälte protsendi oma valimisringkonnas, kusjuures tervikuks, ehk 100% tuleks lugeda vastavas ringkonnas hääletamas käinud isikute arv. Sellise printsiibi õigeks kuulutamises peitub küll eeldus, et kandideerimine eri ringkondades on üheraskune, mille võiks ju küll teatud juhtudel ka kahtluse alla seada. Näiteks eelmistel Riigikogu valimistel oli kõige rohkem hääli vaja ühe rinkonnamandaadi jaoks koguda III ringkonnas (6118 häält) ja kõige väiksema häälte arvuga sai vastava mandaadi kätte VII rinkonnas (4475 häält).Ning nüüd võiks küsida: kas III ringkonnas oli ühe mandaadi saamine sama raske kui VII. Arvudele vaadates tunduks justkui mitte, samas oli ju ka hääletajaid III ringkonnas rohkem...
Kokkuvõtteks olen mina aga veendunud, et tegelikult saadud häälte suhtarvude järgi loodud üleriigiline pingerida ja selle alusel kompensatsioonimandaatide jagamine oleks tunduvalt õiglasem, arvestaks oluliselt rohkem valija tegelikku tahet ning võtaks ka erakondade sees maha valimiseelse pingeridade koostamise vajaduse. Jah, nii kummaline kui see ka ei ole, muutub sellise valimiskorralduse puhul valimisteeelne üleriigiline nimekiri lausa mittevajalikuks - piisab ringkonnanimekirjadest. See omakorda annab erakondadele jällegi pisut rohkem aega kas oma valimisprogrammi koostamiseks või eelmiste lubaduste aruande viimistlemiseks.
Samasisulist Mart Nuti ettepanekut on juba IRL-is arutatud ja see on meie erakonnas ka toetust leidnud.
Mul on rõõm lugeda, et hr. A. Kirs ja IRL toetavad kandidaadi Riigikokku saamist valijate toetushäälte, mitte asukoha järgi erakonna valimisnimekirjas. Niisugune oli üks kolmest Riigikogu usaldusväärsuse suurendamisele suunatud ettepanekust (teised kaks olid riigikogulaste kuluhüvitistes selguse loomine ja põhiseaduse rakendamine Riigikogu liikmete töötamise kohta riigifirmade nõukogudes), mille avaldasin oma 26. jaanuaril „Postimehes“ avaldatud artiklis „Üksikkandidaat Riigikokku. Miks?“. Hr. M. Nutt tegi samasuguse ettepaneku 3 päeva hiljem, 29. jaanuaril. Hr. Nutti tõttasid kohe toetama IRL esimees hr. M. Laar ja mitmed riigikogus esindatud erakonnad. Rõõmustan, et üks minu ettepanekutest on nii suure toetuse saanud juba enne valimisi. Siiski on see praegu vaid valimiseelne lubadus, aga oleks võinud olla riigikogulaste suurt toetust arvestades vormitud seaduseks, mille järgi juba seekordsed valimised toimuvad. Huvitav, mis takistas riigikogulastel varem sellele mõttele tulemast. Tundub, et üksikkandidaadi valimine Riigikokku ei olegi nii mõttetu, kui püütakse valijatele sisendada.
VastaKustutaRein Teesalu, sõltumatu üksikkandidaat 878
Vabandan, et kommentaar läks esimene kord valesti hr. Kirsi 14. veebruaril kirja pandud probleemi kohta