Reedel, 11.veebruaril, tähistati Kuressaare Haiglas selle praeguse hoone 70. sünnipäeva. Lisaks avati täielikult renoveeritud nn. vana hoone teine ja kolmas korrus. Arstid, õed ja kõik kohaletulnud olid uhked ja tundsid headmeelt uute ruumide üle. See, et Kuressaare Haigla on järjekindlalt, osakond osakonna järel, suutnud renoveerida omi ruume ja varustada neid ka uue ning kaasaegse meditsiinitehnikaga, on kogu saarerahva jaoks väga väga oluline. Kohapealsed head diagnoosimis- ja ravivõimalused on meile, kes me elame mere taga, hindamatu väärtusega.
Ja ometi on lisaks ravivõimalustele meie oma maakonnahaiglas meil kõigil, mõnel rohkem, teisel vähem, vaja aeg ajalt sõita ka mandrile, sealsetesse Tallinna, Tartu või Pärnu haiglatesse. Olgu siis kas statsionaarsele haiglaravile või ambulatoorsele nn. arsti vastuvõtule. Seda sõitmist tuleb ette võtta täiesti objektiivsel põhjusel, sest Kuressaare haigla on haiglatüübilt üldhaigla, kus osutatav meditsiiniteenus on võrreldes nn. kõrgemate haiglatüüpidega, keskhaigla ja piirkondlik haigla, oluliselt piiratum. Iga haiglatüübi ajoks on ju riiklikult kehtestatud nõuded milliseid tervishoiteenuseid nad peavad ja võivad osutada. Teisiti öeldes on määratud ära nende tegutsemispiirid ja üldhaigla, sh. ka Kuressaare Haigla, piirid on võrreldes nii keskhaigla, näiteks Pärnu Haigla, kui ka piirkondliku haigla, näiteks Põhja Eesti Regionaalhaigla, omadega tunduvalt kitsamad. Ja nii juhtubki, et kui tervisehäda on sellises valdkonnas mida Kuressaares ei ravita või on tegu keerukama juhtumiga, tuleb siirduda mandrile.
Vastavalt Eesti Ravikindlustuse seaduse § 2 põhineb meil ravikindlustus muuhulgas ka ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse põhimõttel. Kindlasti on juristid võimelised seda "võrdse kättesaadavuse põhimõtet" üsna laiades piirides tõlgendama, aga tavalise inimese jaoks (julgen arvata) on võrdsuse mõiste üsna üheselt mõistetav. Kas ravi meil on ikka võrdselt kättesaadav? Kui näiteks ühel juhul piisab onkoloogilisel haigel Tallinna linnaliini bussi või trolli istumisest ja umbes pooletunnisest sõidust et jõuda järjekordsesse kemoteraapiasse, peale mida saab ta jälle poole tunni ja linnasisese bussipileti hinnaga koju. Siis Saaremaalt samale protseduurile minnes tuleb kulutada vähemalt terve päev ja lisaks Tallinna linnasisese transpordi kuludele tuleb maksta ka Tallinnasse bussisõidu kulud. Rääkimata olukorrast, kui sõitu alustatakse mitte Kuressaarest vaid näiteks Mustjalast või Lümandast, kust bussigraafikute tõttu tekib ka koduväline ööbimisvajadus koos jällegi täiendavate kulutuste ja teraapiajärgsete vaevustega. Minu meelest ei ole selline ravikorraldus piirkondlikult võrdselt kättesaadav.
Selge on loomulikult see, et vahemaid kaotada ei ole võimalik ja kolme olemasolevate regionaalhaiglat ühtlaselt kogu Eesti peale "laiali määrida" ka ei saa. Aga sellise ebavõrdsuse leevendamiseks tuleks lugeda ravikindlustuse poolt kaetavate tervishoiukulude hulka lisaks praegustele, ka raviasutusse jõudmise transpordikulud. Pean seda mõtet silmas kui printsiipi, mis vajab kindlasti konkreetset rakendussätet. Selle viimase väljatöötamine peaks aga jääma juba sotsiaalministeeriumi tervishoiuametnike kätte.
Lihtne see kindlasti ei ole. Kui aga tahetakse valida lihtsat teed, siis selleks on Ravikindlustuse seadusest ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse printsiibi väljavõtmine. Aga kas sellist Eestit me tahaksime?
Mul on rõõm lugeda, et hr. A. Kirs ja IRL toetavad kandidaadi Riigikokku saamist valijate toetushäälte, mitte asukoha järgi erakonna valimisnimekirjas. Niisugune oli üks kolmest Riigikogu usaldusväärsuse suurendamisele suunatud ettepanekust (teised kaks olid riigikogulaste kuluhüvitistes selguse loomine ja põhiseaduse rakendamine Riigikogu liikmete töötamise kohta riigifirmade nõukogudes), mille avaldasin oma 26. jaanuaril „Postimehes“ avaldatud artiklis „Üksikkandidaat Riigikokku. Miks?“. Hr. M. Nutt tegi samasuguse ettepaneku 3 päeva hiljem, 29. jaanuaril. Hr. Nutti tõttasid kohe toetama IRL esimees hr. M. Laar ja mitmed riigikogus esindatud erakonnad. Rõõmustan, et üks minu ettepanekutest on nii suure toetuse saanud juba enne valimisi. Siiski on see praegu vaid valimiseelne lubadus, aga oleks võinud olla riigikogulaste suurt toetust arvestades vormitud seaduseks, mille järgi juba seekordsed valimised toimuvad. Huvitav, mis takistas riigikogulastel varem sellele mõttele tulemast. Tundub, et üksikkandidaadi valimine Riigikokku ei olegi nii mõttetu, kui püütakse valijatele sisendada.
VastaKustutaRein Teesalu, sõltumatu üksikkandidaat 878