Uued tänavavalgustid takistavad kõnniteedel liiklemist

Viisin täna Kuressaare linnapeale ühe märgukirja. Kuna andsin selle ise üle, siis oli ka asja sisust põgusalt juttu. Linnapea tundis huvi, kas mul on ka mõned näited tuua nende kohtade osas, millele oma kirjas viitan. Tegin pärast linnas väikese ringi ja panen tehtud fotod nüüd ka siia kirja teksti sisse üles. 

Sai nimetatud sedagi, et panen selle märgukirja ka oma blogisse üles. Seda just eelkõige märgukirja viimase lõigu esimese lause ja lootuse, et ajakirjandus lahenduse leidmisele hoogu juure lükkab, tõttu...

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Märgukiri kõnniteedele paigaldatavate tänavavalgustite kohta

Paigaldatud valgustihoidjate ja majaseina vahe on Pikal tänaval napp 90 cm.

Kuressaare linnas on käimas suur tänavavalgustuse uuendamise projekt. See on suurepärane ettevõtmine, mille käigus saab linn säästlikuma valgustuse, kaunima ja kaasaegsema linnailme ning paremad võimalused valguse reguleerimiseks.

Kahjuks olen seoses uute valgustite paigaldamisega märganud ka puudusi, mis nii kurb kui see ka ei ole, jäävad end meelde tuletama kardetavasti veel kümnete aastate jooksul. Asi puudutab Kuressaare vanalinna kitsastel tänavatel tehtavaid töid, kus valgustid paigaldatakse senistelt kohtadelt sõidutee äärtes niigi kitsastele kõnniteedele.

Vastavalt kehtivale majandusministri määrusele „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“ https://www.riigiteataja.ee/akt/226420 peaks kõnnitee laius olema vähemalt 180 cm. Ilmselgelt selliseid kõnniteid meie vanalinnas peale peatänava ei ole. Samas oleks inimlik ja ülioluline, et kõnniteed oleks nõuetele mittevastamiset hoolimata siiski jalakäijale läbitavad. Sama määruse kohaselt vajab ratastool minimaalselt 120 cm laiust kõnniteed. Ka selliseid kõnniteid ei ole vanalinna tsoonis igal pool, kuigi nii mõneski tänavalõigus on see laius (praegu veel) täitsa olemas.

Uste esised trepid muudavad Kohtu tänava kõnnitee ka
lapsevankrile (rääkimata ratastoolist) läbimatuks.

Tulles siit veel sammukese tagasi, peame möönma, et 90 cm on kõnnitee laiuseks viimane piir. Alla selle ei ole kõnnitee ratastoolile, mille laius on ca 75 cm, ja näiteks kaksikute vankrile (ca 80 cm) sisuliselt läbitav. Läbi häda on selline kõnnitee laius Kuressaare vanalinnas olemas, kuigi ka praegu on nendel teedel mitmeid takistusi, kas neidsamu laternaposte, liiklusmärke või treppe, mis ühe või teise tänavalõigu sisuliselt läbitamatuks muudavad. Peame mõistma, et nõuetekohase kõrgusega meetri laiune ja näiteks 60 meetri pikkune kõnniteelõik, mis on ühe kõnniteele paigaldatud laternaposti tõttu 35 cm ulatuses 60 cm lai, on ratastooli jaoks sama mis puuduv kõnnitee.

Kahjuks paigaldatakse eelnimetatud tänavavalgustuse projekti käigus Kuressaare vanalinnas uued valgustid kõnniteedele. Paraku on siin läbivaks jooneks ka see, et valgustid paigaldatakse mitte kõnnitee sõidutee poolsesse serva vaid majade ja aedade vastu.

Garnisoni tänava 100 - 110 cm laiune kõnnitee on saamas endale
laternapostide kandurite näol pea 40 cm takistused - tööd juba käivad.

Kuna valgustiposte hoidvaid betoonkannusid (ülemine diameeter ca 35 cm)ei ole võimalik täiesti vastu aeda või maja paigaldada, siis jäävad need paratamatult veel rohkem kõnniteedel liiklemist takistama. Teine nimetatud betoonkannude paigaldamise tehniline iseärasus, mille vajalikkuset mina aru ei saa, on see, et kannud paigaldatakse selliselt, et nad ei ole mitte teega tasa, vaid on kõrgemal. Sellest tulenevalt väheneb tee läbitavus ratastoolile, lapsevankrile ja rulaatorile veelgi.

Lihtsaks võimaluseks oleks siin tänavavalgustite paigaldamine kõnnitee äärde sõiduteele. Seda enam, et vanad asendatavad puitpostid just nende kohtade peal sageli olid. Sõiduteedel on vanalinnas laiust piisavalt, nii et vahetult kõnniteede

Sellele Pika tänava lõigule ei ole töödega veel jõutud, aga rakendades seni kasutatud põhimõtteid, kaoks ka siin praegu ca 110 cm-sest kõnniteest umbes 40 cm, mille võtaksid enda alla laternapostide alused. Ka teisel pool tänavat on tee sama lai.

äärekivide vastu paigaldatavad postid ei takistaks siin oluliselt midagi. Ainuke asi mis sellise paigutuse vastu räägib, on ilmselt tänavate puhastamise väiksem mugavus. Aga kas see kaalub üles kõniteede normaalse läbitavuse? Minu arvates mitte. Pealegi on siiamaani sellise laternapostide paiknemisega tänavapuhastajad hakkama saanud.

Rootsi tänaval on küll paigaldatud kanduriga lood enam vähem,
kuid kõnnitee laius ees oleva kolledži hoone nurga juures on
lootusetu...

Tänavavalgustuse projekt edeneb mitte päevade vaid tundidega. On tagumine aeg vaadata üle uute tänavavalgustuspostide asukohad vanalinna kitsaste tänavate tsoonis ja paigaldada need selliselt, et kõnniteed oleks meie inimetele normaalselt kasutatavad. Juba tehtud tööd, kus „pudelikaelad“ juba loodud, tuleks aga koheselt ümber teha, vajadusel selleks kasvõi lisaraha makstes. Täna, kui see projekt on veel töös ja „soe“ on see veel võimalik. Kui loodame, et ah „läks küll kehvasti, aga eks me edaspidi püüa selle kuidagi korda teha“, siis jäävad täna rajatavad „takistusribad“ meie linna kõnniteedele ilmselt aastakümneteks ja see oleks kahetsusväärne.

Ilmselt markantseim näide takistusest...