Katki ei ole IRL

Seoses sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja valimise skandaaliga on meie kohalikus ajakirjanduses välja käidud mitmeid tähelepanuväärivaid mõtteid sellele skandaalile osutatud ülepaisutatud tähelepanust ja katkisest IRL-ist.

Need vajavad vastulauset ja pakuvad võimalust arutleda laiematel teemadel, kui seda on konkreetne juhataja valimine/paikapanemine.

Kas tegu on ikka päris konkursiga?
Minu arvates on loo üks tähtsamaid alguspunkte linnavolikogu eelmise aasta juunikuu määrus, millega sätestati, et linna äriühingute ja sihtasutuste juhtide leidmiseks korraldatakse konkurss.
See säte ei olnud volikogule mõne seaduse või selle muudatusega ette antud, vaid oli vaba tahte avaldus, millega näidati rahvale, et asutuste juhid on Kuressaares see tase, kus poliitilist valikut (kokkuleppeotsus ilma täpselt määratletud sisuliste kriteeriumideta) ei rakendata.
Teoreetiliselt võiks konkursi küll korraldada ka nii, et selle tingimustes on sätestatud piiranguid, mis annavad väiksema või suurema eelise eelnevalt kokku lepitud (st poliitilisele) kandidaadile, kuid siis oleks tegu juba pettusega.

Samamoodi oleks tegu pettusega siis, kui need inimesed, kes võitja osas otsuse teevad, lihtsalt kokku lepiksid ja korraldaksid konkursi vaid rahva rahustamiseks.
Kurb rääkida, ent paraku oli selline arvamus sihtasutuse juhataja konkursist päris mitmel inimesel, kes küsisid minu käest selle toimumise ajal, et kas tegu on ikka päris konkursiga või on võitja osas juba kokku lepitud. See peaks olema mõtlemise koht võimulolijatele – miks meist nii arvatakse?
Omaette keeruline teema on nii siinkohal kui ka paljude teiste juhtumite puhul loomulikult see, kuidas üldse tagada, et poliitiliselt paika pandud organ, praegusel juhul sihtasutuse nõukogu, teeks mittepoliitilisi ehk ainult asja sisulistele kriteeriumidele toetuvaid parimaid otsuseid. Isiklikult arvan, et see ongi võtmeküsimus. Ja see võti asub otsustajate südametunnistuse ja väärtushinnangute laekas. Kas otsustajad seavad esikohale meie elukorralduse parima toimimise ja jätavad tahaplaanile võimaliku erakondliku kasu võimu säilitamisel või suurendamisel?
Siit omakorda jõuame küsimuseni, kas võim on vahend, mis on vajalik oma ideede ja programmi teostamiseks, või on võim omaette eesmärk ning ideed ja programm on vaid vahendid selle saamiseks…
Ma ei hakka siinkohal loomulikult väitma, et ei mina ega Kuressaare IRL pole võimu omaette eesmärgiks seadnud, sest tõestada ma seda väidet ju kuidagi ei saa, ja pelgalt vastu rinda tagumine, et meie oleme õiged ja head, oleks koomiline.
Küll aga loodan, et seda kinnitavad mitmed meie uuemad ja vanemad poliitilised valikud, ja et inimesed on neid valikuid märganud.

Nüüd aga katkisest IRL-ist, nagu linnapea seda väidab. Mul on seda juba imelik korrutada, aga mina suhtusin sihtasutuse Kuressaare Hoolekanne juhataja leidmise konkurssi kui päris sisulisse konkurssi, kus enne konkursi lõppu poliitilisi kokkuleppeid ei sõlmita.
Nii ei kasutanud ma ka võimalust proovida konkursi võitjate osas eelnevalt kokku leppida – ei nõukogus koos minuga IRL-i esindava Helle Karuga ega ühegi teise nõukogu liikmega.
See näitab minu meelest, et (vähemalt selle juhtumi puhul) IRL on vägagi terve ja katki on pigem mõtteviis, et see nii ei ole.
IRL-i poolt vaadatuna on kahju loomulikult sellest, et nõukogu viimasel koosolekul sai mitteõiguslikele põhjendustele toetuv otsus konkursi tühistamise kohta lisaks Anton Terasele ja Astrid Sepale poolthääle ka Helle Karult, hoolimata sellest, et nii mina kui ka Kairit Lindmäe sellele mitteõiguslikkusele koosoleku käigus toimunud arutelul korduvalt viitasime.
Ju uskus Karu tol hetkel rohkem Terast, kelle poolt kirjalikult lauale pandud konkursi tühistamise otsus koos (minu seisukohalt õiguslikult mittepädevate) põhjendustega said kokkuvõttes koosoleku protokolli kantud otsuse formuleeringuks.
Kas selline haavatav otsus, nii nagu tsiviilseadustiku üld-osa seadus seda ette näeb, ka kellegi poolt kohtus vaidlustatakse ja tühistatakse, näitab aeg.

Arutelu võiks rohkem olla
Mis puudutab aga väidetavat liiga suurt tähelepanu ühe juhataja väikese valimise ümber, siis arvan, et sellist tähelepanu ja arutelu võiks meil Kuressaares hoopis rohkem olla.
Sisulised arvamusavaldused ja kirjutised, kus poliitikud kas tahtlikult või tahtmatult avaldavad oma väärtushinnanguid ja oma arusaamu nii maailma kui ka kohalike asjade kohta, on rahvale, kes vastavalt demokraatia tavale peab varsti otsustama, millised inimesed hakkavad esinduskogudes edaspidi otsuseid tegema, väga vajalikud.

/artikkel on avaldatud ka 21.08.2013 Saarte Hääles/