Valimiste eelsest "asjadest rääkimisest"

Täna hommikul sõlmitakse Kuressaare uue koalitsiooni kavatsuste kokkulepe, millega pannakse paika linna juhtimise kohtade jaotus. Samuti kinnitatakse, et moodustatav koalitsioon võtab oma tegevuses aluseks kõikide osapoolte valimisprogrammid, mille alusel töötatakse välja ühtne dokument - koalitsioonilepe.

Tuleb tunnistada, et nimetatud valimisprogrammidest valimiste eelsel ajal eriti ei räägitud ja seda nii kandideerijate kui ka ajakirjanduse poolt. Nad olid küll rohkem-vähem kättesaadavad, kuid ei enamat. Tegin muide regulaarseid jõupingutusi, kuid peale meie endi ja Reformierakonna programmi mul kätte saada ei õnnestanud. Täna koalitsiooniläbirääkimiste käigus selgus, et sotsidel on programm siiski täitsa olemas ja üsna põhjalik ning eelmise nädala reedel olevat see ka linna postkastidesse jõudnud, paraku ei jõudnud see aga minu postkasti Garnisoni tänaval. See valimismaterjalide mittejõudmine postkastidesse on aga omaette teema, mis leiab ehk ka edaspidi omaette käsitlemist.

Nüüd aga "asjast rääkimisest". Seda, et seda vähe oli sai juba öeldud. Püüdkem siis leida sellele faktile mõningaid mõistlikke selgitusi.

Üks asi, mida linnakodanik, kes kampaaniate köögipoolega kokku ei puutu ei pruugi teada, on tõsiasi, et meie mõlemad lehed käsitlesid valimisteeelseid kandidaatide kirjutisi 100% reklaamina ja nõudsid nende avaldamise eest reklaamide hinda. Lehtede hinnakirjad on kõigile kättesaadavad ja näiteks ühe täisleheküljelise artikli avaldamise eest Meie Maas tuleks maksta pea 15 000 krooni. Pole just eriti vähe, eriti kui arvestada, et kampaaniaraha tuleb kandideerijatel ise n.n. linna pealt kokku korjata. Erakonna poolt, vähemalt IRL-il, tuli lisaks ka toetus, aga see selleks. Ning kui nüüd seda kokkukogutud 15 tuhandet peos veeretada, siis mis siin salata kipub otsus ikka langema selles suunas, et paneme ikka pildid ja kui siis pildi kõrvale mõne teesi. Ja nii kurioosne kui see ei ole, kipub selline otsus tulema just kartusest, et neid jutte ei loeta, aga pildile pannakse pilk peale küll. Ja eks sellel kartusel on vast ikka oma tõepõhi all. Juhtusin küsima mõned päevad tagasi ajakirjanik Sergo Selderilt, kas ta on meie programmi lugenud ja selgus et ei. Tegin sama juttu ka koalitsioonipartneritega. Toivo Alt oli lugenud, Anton Teras aga pelgas, et olevat liiga pikk. (Eks ta tuli pikk jah aga see mida meie seltskond leidis linna arengu mõttes püüdlemisväärt oleva ei mahtunud kuidagi lühemasse.) Ei arva ma nüüd sugugi, et vaid Alt ja veel mõned keda ma kindlalt tean on meie programmi lugenud aga ülearupalju neid vast ei ole. Ja sama kehtiks ka näiteks nende võimalike artiklite kohta kus ka "asjast räägitaks".

Selles olukorras aitaks, kui lehed langetaks artiklite osas hinnad näiteks poole, või veel parem kolmandiku peale. Siis oleks ka erakondadel ja kandideerijatel surve maksta pigem vähem ja seda "asjast rääkimise" eest, mitte aga rohkem ja kena pildi eest. Kui aga lehtede tulupool sellist kõikide kirjutiste soodushinna lööki välja ei kannata, saaks näiteks panna limiidi, et iga seltskond saab näiteks õiguse avaldada soodushinnaga 2 või 3 korda 6000 tähemärgise loo. Ja avaldamise järjekorra võiks näiteks loosida, nii nagu seda tehakse Pärnu Postimehes. Mõelge selle peale seal lehtedes. Äkki juhtub nii, et kokkuvõttes müüte tänu sellele sooduspakkumisele hoopis rohkem ja neljanda võimu missioon saab ka nagu rohkem täidetud.