Eesti liigub jällegi vastu vabadele valimistele, demokraatia ilmingule, mil antakse kogu rahvale võimalus otsustada meie riigi käekäigu üle järgneval neljal aastal. Iga valija läheb valimiskasti juurde oma murede ja soovidega ning lootusega, et tema ootusi märgatakse, et meie valitsus ja Riigikogu teevad just tema jaoks nii õiged ja vajalikud käigud ja otsused. Tegelik elu on aga oma soovide ja visioonide külluses kordi kirjum ja nii juhtub sageli, et konkreetne soov või lubadus jääb täitmata. Ometi on aga sellisel moel valitud parlament meie valijate soovide ja unelmate parim kollektiivne peegeldus.
Samas on aga meie ümber rohkem kui 200 000 Eesti kodaniku, jah just Eesti kodanikku, kel ei ole üldse õigust hääletada. Ka neil on omad soovid ja ootused. Mõnel suuremad, teisel väiksemad, aga see ei loe – neile ei ole põhiseadusega seda õigust antud. Nemad peavad oma ootuste vajalikkuses veenma mõnda, kes valida tohib ja lootma, et too valija arvestab oma valiku tegemisel sellega. Ainult, et lastes valimisurni selle otsustava sedeli, ühe sedeli, peab see kajastama samaaegselt mitme inimese ootusi. Kas see pole mitte ebaõiglane?
Jutt on lastest. Kuigi 2010. aasta iive oli peaaegu positiivne, on tänane Eesti olukorras, kus lapsi sünnib vähe ja ühiskond vananeb. Mida aasta edasi, seda suurema osa valijatest moodustavad eakad. On samas üldteada tõsiasi, et poliitikud teevad oma programme koostades panuse valijate vajadustele. Kui seda ei tehta, siis jäävad ka hääled saamata. Sulgub ring, mis toodab iseenda lõppu.
Ma ei väida siinkohal, et meie seni valitud kohalikes volikogudes ja Riigikogus laste eluks ja arenguks vajalike soovidega ei arvestata, aga kindlasti tehtaks seda tublisti enam, kui kõikidel alaealiste laste vanematel oleks valimispäeval lisaks enda valimissedelile õigus valimisurni lasta ka sedel oma lapse eest. Ema ja isa, kes kasvatavad lapsi, mõtlevad ja muretsevad laste heaolu eest palju enam, kui inimesed, kes enam või veel laste kasvatamisega kokku ei puutu. Sellisel moel tekkiv valimistulemus täidaks praegusest märksa enam lapsi, meie tulevikku, kasvatavate perede ootusi. Maname endale silme ette sellise uue võimaliku valimissüsteemi ja mõtleme. Kas näiteks Tallinnas, Tartus ja üle kogu Eesti oleks sadu ja isegi tuhandeid lasteaiakohti puudu, kui seda oleks rakendatud kümne aasta eest? Ilmselt mitte. Ja kas see omakorda oleks võinud olla üheks kindlusekilluks, perre veel ühe lapse muretsemiseks? Ilmselt küll.
Kodanikualgatus Noor Eesti, kes on just selle valimispõhimõtte ellukutsumiseks 2009. aastal kokku tulnud, on oma kodulehele koondanud suure hulga vastavasisulisi artikleid. Sealt leiame ka 2010. aastal läbiviidud uuringu tulemused, mis ei ole esmapilgul just eriti optimistlikud. Samas kui süveneda aga pisut ka toodud tabelitesse, siis paistab kohe silma, et neid lõigatakse sama mõõgaga, mille katkimurdmise eest nad võitlevad. Kui lapsi kasvatavate vastajate hulgas on neid, kes ei ole laste eest lisahääle andmise vastu, 48%, siis lapsi mittekasvatavate vastanute hulgas on sellel mittevastuolijaid vaid 35%.
Möönan, et see mitme IRL-i kandidaadi poolt juba eelmiste valimiste eel toetatud idee, anda vanematele laste eest lisahääl on tõsine ja selle elluviimine eeldab Põhiseaduse muutmist. Samas tuleb seda peatseltvalitavas Riigikogus kindlasti kaaluda, sest ring on sulgumas. Lastega peredele meie riigiasjade otsustamisel suurema tähtsuse andmine tagaks Eesti rahva ja kultuuri kindlama püsimajäämise. Ja see ongi ju meie riigi keskne mõte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar