Kallemäe kooli probleemi ei tohi lahendada puudega laste arvelt

Eelmisel nädala kirjutas Kallemäe kooli juhataja Saarte Hääles artikli, milles rääkis Kuressaares asuva toimetulekukooli likvideerimise kavast ja siinsete laste edaspidisest võimalikust õppimisest Kallemäel asuvas koolis. Artikli oli ta pealkirjastanud – Kallemäele kolimisest võidaksid mõlemamaja lapsed.  Optimistlikus toonis loos, mille avaldamise eelsel päeval toimus toimetulekukooli lastevanemate üsnagi sünge koosolek, kus kooli likvideerimiskavast neile esmakordselt räägiti, esines paraku faktivigu ja pooltõdesid ning seda minu arvates mitte laste kasuks

Artikli ilmumisele eelnenud paaril koosolekul, kus seda teemat on arutatud, on olnud üldiseks tõdemuseks, et olukord on keeruline ja häid lahendusi siin enam ei ole. Võitmisest ei ole olnud sisuliselt juttugi - on ainult kaotus. Jääb vaid valida, kes selle kaotusekoorma enda kanda võtavad. Kas raske ja sügava puudega lapsed ja ka nende emad-isad. Või kannab selle koorma riik, kes on teinud läbimõtlemata ja priiskavaid investeeringuid.

Ja et lugejad teaksid, mis positsioonilt ma seda lugu kirjutan, siis olgu öeldud, et lisaks 12 aastasele töökogemusele linna sotsiaal- ja haridusvaldkonna juhtimisel on ka minul laps, kes õpib toimetulekukoolis. Seetõttu olen lisaks tööle ka isikliku elu kaudu kursis, mida tähendab kasvatada puudega last.

Tänase probleemi Kallemäe kooliga võib lühidalt kokku võtta lausesse: koolil on kaks uut koolihoonet, Kallemäel ja Kuressaares, mida on üsna kulukas üleval pidada, sest laste arvud nendes koolides vähenevad, mistõttu kipub asi minema ebaefektiivseks. Selles ebaefektiivsuses peitubki üks võimalik kaotus, mis meid, täpsemalt riiki, ees ootab – see on rahaline kaotus. Selle kaotuse algmed ei ole aga linna toimetulekukoolis, nagu koolijuhataja Kaire Kiili loos mulje jäetakse, vaid Kallemäel asuvas väga suures koolihoones ja seal järsult kahanevates laste arvudes.

Linna toimetulekukoolis õpib sel õppeaastal 22 õpilast, järgmisel õppeaastal on lapsi kooli minemas 20 (vähenemine ca 10%). Uus ja spetsiaalselt puuetega laste kooliks ehitatud üsnagi kompaktne hoone Suur-Põllu tänaval on ehitatud 24 lapsele ja asub päris heas asukohas. Koolil on teisel korrusel oma väike võimlemissaal, koolitoidu valmistamisega tegeleb kõrvalasuv linna Päevakeskuse köök, ujumas käiakse mõnesaja meetri kaugusel asuva haigla basseinis. Selleks sügiseks rajatakse kooli kõrvale lastekodu puuetega lastele peremajad, kust koolitulekuks on vaja vaid üle hoovi (tänavale minemata) tulla. Paremat olukorda lastele ja efektiivsemat kooli pidajale ehk riigile on raske ette kujutada. Usun, et Kuressaares asuva toimetulekukooli näol on tegu ka kõige kuluefektiivsema riikliku erikooliga Eestis, kusjuures toonitan veelkord üle, selles koolis on kõik vajalik lastele olemas.

Kallemäel asuvas koolis õpib praegu 36 õpilast, järgmisel õppeaastal 24 (vähenemine ca 33%). Ka selles koolihoones on kõik olemas, ütleks lausa et „viimase peal“ - õppeklassid, puidutöökoda, õppeköök, jõusaal, bassein, täismõõtmetes võimla, uhke aula, staadion, oma köök ja söökla, internaat jne – lastele, kellelt saatus on oma osa ära võtnud, peaksime meie andma kõik, mis sellele saatusele aitaks vastu seista.

Paraku on aga koolihoone planeeritud ja ehitatud 70 lapsele ja täna seega pooltühi. Kust võeti see optimistlik laste arv, on täna suur küsimärk... Toimetulekukooli vanemate möödunudnädalasel koosolekul oli kooli juhtkond sunnitud tunnistama, et linna kooli sulgemist seda arvu projekteerijatele ette andes silmas ei ole peetud, kuigi koosoleku alguses üritati teistpidist väita. „Suuremad mahud (kooli üldpind on ca 3000 ruutmeetrit) ehitati lihtsalt teatud perspektiivitundega“: oli vastus vanemate küsimusele. See tunne ja omaaegne nende ehitusmahtude kooskõlastus haridusministeeriumi poolt on osutunud aga ekslikuks. Lisaks laste arvu objektiivsele vähenemisele, mis oli paraku ka mõned aastad tagasi teada, hakkab peagi kehtiv riiklik poliitika (mis minu meelest ei ole õige!), suunama ühte osa lihtsustatud õppekaval järgi õppivatest lastest tavakoolidesse. Sellest võib lugeda nii haridusministeeriumi kodulehelt kui ka Kaire Kiili artiklist. Selle tõttu jääb Kallemäel ja just Kallemäel õppivaid õpilasi veelgi vähemaks. Kokku planeeritakse haridusministeeriumi poolt tulevikus Saare maakonda riiklikke õppekohti vaid 30 intellektipuudega lapsele. Praegu on meil neid kohti siis vastavalt linna toimetulekukoolis 24 ja Kallemäel 70 – kokku üle kolme korra rohkem. Sellises olukorras tuleks kellelgi tunnistada suurt planeerimisviga, mis on viinud ilusti väljendades üleinvesteerimiseni, mitte nii ilusti väljendades aga riigi rahade raiskamiseni. Tõstkem neid laste arve kuidas tahes, mõistlikku täituvust see Kallemäel asuvale koolile ei anna ja rahaline kaotus rohkem kui pooltühja kooli käigushoidmisest on paratamatu.

Nüüd aga veel ühest olulisest aspektist mida on rõhutatud ka riiklike erikoolide võrgu korrastamise kavades, mis on aga välja jäänud koolijuhataja artiklist – nimelt peaksid erikoolid asuma kohas, mis tagaks võimalikult lihtsa liikumise kooli ja kodu vahel. Praegune Kallemäe kooli asukoht seda ei toeta. Paiknedes kohas, kus inimasustus on väga väike, on pea kõik õpilased sunnitud kooli jõudmiseks läbima pikki vahemaid. Väga paljude maapiirkondade, näiteks Kärla ja Lümanda, lapsed on sunnitud kodust terveks nädalaks eemale jääma, sest kui nad isegi suudaks taluda pikka bussisõitu koos ootamise ning ümberistumisega Kuressaares, siis tänu sobimatutele bussigraafikutele nad õigeks ajaks hommikul kooli ei jõuaks. Lisaks sellele, et maakonnakeskuses paiknev erikool oleks inimlikult õigem, suurem osa lapsi saaks ikkagi igapäevaselt koju oma ema isa juurde, oleks see otstarbekam ka rahaliselt. Kulutused internaadile väheneksid.

Kirjeldatud logistikaprobleemist lähtuvalt tekib ka teine küsimus. Mis kaalutlustel ja kelle huvides üldse ehitati sisuliselt vana Kallemäe kooli müüridele ja selle külge mitmekordset ehitusmahtu lisades uus kool kohta, kuhu laste kohalejõudmine on nii raske? See, et suur hulk lapsi peab sellise kooli asukoha tõttu igaks koolinädalaks oma kodu maha jätma, oli ka teada juba aastaid. Kas oli see pime soov lihtsalt säilitada ühe kooli järjepidevus? Mure ümbruskaudse kogukonna pärast, kellest paljudele on kool tööandjaks ja lisaks ka kvaliteetkeskkonnaks vabal ajal? Oli see tegeliku elu mingitel põhjustel mittemärkamine? Nendele küsimustele praegu vastuste otsimine ei muuda ehitatut. Kuid seni kuni need on vastamata, ei ole Kallemäe teistkordsel päästmisoperatsioonil moraalset õigustust.

Vaja on lauale panna kõik variandid, mis probleemolukorrast „palju maju vähe lapsi“ välja aitaks tulla. Kindlasti on ühe variandina vaja kaalumisele võtta ka Kallemäe kooli hoonele uue funktsiooni leidmine, mis selle ehitise täies mahus sisuga suudaks täita. Kutsuda laua taha kõikide asjaosaliste esindajad ja panna kirja kõik argumendid mis ühe või teise variandi poolt ja vastu on. Ning siis leida lahendus mis kaitseks eelkõige puuetega laste huve.