Toimetulekurahade jääk ei ole negatiivne uudis

1.veebruaril kirjutati Saarte Hääles meie maakonna kohalike omavalitsustetoimetulekuraha suurest ülejäägist. Kogu maakonnas ja ka Kuressaare linnas oli see ülejääk umbes 10% riigi eraldatud rahast. Kas see jääk just suur on, sõltub paljuski hindajast, aga nõustun, et jääk on jääk ja

kuna ka vastukaja sellele artiklile oli värvikas, lausa süüdistades omavalitsuste sotsiaaltöötajaid suutmatuses “kogu raha korralikult ära kulutada”, vääriks asi pisut selgitamist.

Toimetulekutoetus on kohaliku omavalitsuse makstav riiklik abi puudusekannatajatele. Selle maksmine on riigi poolt väga täpselt reguleeritud ja meie ametnikele siin tõlgendamisruumi jäetud ei ole. Toetuse tarvis kohalikule omavalitsusele eraldatud raha on sihtotstarbeline.

Toimetulekupiiri määrab riik
Toetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud kulude piirmäärade ulatuses on alla kehtestatud toimetulekupiiri.

Toimetulekupiiri kehtestab samuti riik ja eelmisel aastal oli see 76,70 eurot kuus üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele ning 61,36 eurot pere teisele ja igale järgnevale liikmele.
Seda piiri kohalik omavalitsus, sealhulgas ka Kuressaare linn, kuidagi muuta ei saa. Linna- või vallavolikogu võimuses on kehtestada vaid piirmäärad eluruumi alalistele kuludele.

Kuressaares on volikogu eelmiste aastate jooksul neid piirmäärasid linnavalitsuse sotsiaalosakonna ettepanekul vastavalt vajadusele ka suurendanud. Ettepanekud on omakorda lähtunud inimeste tegelikest kulutustest eluruumidele.
Valdaval osal toetuse saajatest on tegelikud elamiskulud eelmistel aastatel jäänudki kehtivate piirmäärade sisse, mis tähendab seda, et need on ka meie poolt välja makstud.

Ka linnavolikogu eelmise aasta detsembri istungil suurendati elamiskulu piirmäärasid, kusjuures siis oli suurendamine tingitud eelkõige eeldatavatest suurenevatest kulutustest elektrile.
Mõne toetusetaotleja tõttu, kelle probleem oli tegeliku üürikulu mittemahtumine piiride sisse, suurendati ka üürikulu piirmäära ja seda 1,92 eurolt 3,5 eurole eluruumi üldpinna 1 m² kohta kuus.

Toimetulekuraha suuruse aluseks, mida riik kohalikele omavalitsustele konkreetsel aastal eraldab, on eelmise aasta reaalne toetuse väljamakse. Kui aasta keskel selgub, et sellest rahast siiski ei piisa, on kohalikel omavalitsustel õigus raha juurde taotleda.

Neid taotlusi on kogu aeg ka rahuldatud, mistõttu on aluseta mure, et toimetulekutoetuse maksmiseks võib raha sel aastal mitte jätkuda või et selleks peaks kasutama linna või valla oma raha.

Toetusesaajate loetelu muutub
2012. aasta kasutamata toimetulekutoetuserahast rääkides tuleks aga vaadata, millised olid eelmise aasta toimetulekukulud ehk siis kulud, mille alusel ministeerium raha eraldas, ja kui palju toetust tegelikult välja maksti.
2011. aastal maksti Kuressaares toimetulekutoetust kokku 147 588 eurot, 2012. aastal 108 205 eurot. Millest selline vähenemine?

 

Täpset vastust on kindlasti võimatu anda, sest kokku moodustab selle summa ju paljude perede toimetulekutoetus. Nende perede loetelu on kogu aeg muutuv. Osal peredest elujärg ja sissetulekud paranevad ja nemad langevad toetuse saajate hulgast välja. Teises peres kaotab pere toitja töökoha ja see pere satub toetusesaajate hulka.
2011. aastal oli toimetulekutoetust saavaid peresid Kuressaares keskmiselt 87 peret kuus, 2012. aastal 63 peret kuus. Vähenemine seega 24 peret.

Kui otsida lisaks lootusele, et toimetulekutoetuse väljamaksed on vähenenud perede majandusliku toimetuleku paranemise tõttu, veel teisigi põhjuseid, siis Kuressaare puhul tuleb kindlasti rääkida möödunud aasta märtsis taaskäivitunud rehabilitatsiooniteenusest töötutele.

Rehabilitatsiooniteenus taas olemas

Selle teenusega alustasime Kuressaares 2003. aastal ja juba siis osutus see nii sisult kui ka rahaliselt õigeks ja vajalikuks. Kel huvi, võib pilgu peale visata ühele minu kirjutatud vanale artiklile 2005. aasta 7. juuli Kuressaare Sõnumites, kus kirjutan aastatetagusest toimetulekuraha kokkuhoiust ja selle efektiivsemast kasutamisest: “Täiendav iga-aastane miljon sotsiaalhoolekandele”.

Mõned aastad tagasi see teenus katkes, kuna töötuid, kes võinuks teenust saada, lihtsalt enam ei olnud.
Nüüd on rehabilitatsiooniteenus taas olemas ja mullu suunati seda saama 25 toimetulekutoetust taotlevat töötut isikut. Neist seitse saab täna jätkuvalt teenust, teised on leidnud töö ja loobunud toimetulekutoetuse taotlemisest. Minu meelest saab seda lugeda heaks tulemuseks.

Kui arvestada seda, et ühe leibkonna keskmine toimetulekutoetuse väljamakse kuus oli 2012. aastal Kuressaares 144 eurot, oleks kogu aasta maht 18 isiku toetuse taotlemisest loobumise puhul ligi 31 000 eurot. Ka siin on kindlasti üks põhjus, miks Kuressaares maksti toimetulekutoetust 2012. aastal vähem kui 2011. aastal.

Kuressaare sotsiaalhoolekandest 2012. aastal

2012. aasta on möödanik ja uus aasta asiselt alanud. Teen siinkohal kokkuvõtte meie linna eelmise aasta sotsiaalhoolekandetööst ja annan linnakodanikele asjast ülevaate.
Linnavalitsuse sotsiaalosakond töötas eelmisel aastal samas töörütmis, mis viimastelgi aastatel – menetleti hulgaliselt inimeste poolt esitatud avaldusi, nõustati neid muredes, aidati elujärge korraldada ja maksti rahalisi toetusi. Lisaks tegeleti vastavalt võimalustele ka arendustööga ja uute sotsiaalteenuste väljatöötamisega.

Toetused ja teenused
Toimetulekutoetust, mis toetustest vast kõige paremini iseloomustab meie kõige raskemas olukorras olevate linnakodanike hakkamasaamist, maksti eelmisel aastal kuus keskmiselt 68 perele. Aastas kokku maksti toetust välja 752 korral kokku 108 205 euro väärtuses. Võrreldes varasemate, 2010. ja 2011. aastaga, on need arvud märkimisväärselt väiksemad. 2010. aastal maksti toimetulekutoetust 1209 ja 2011. aastal 1046 korral. Kuna tingimused toetuse saamiseks 2012. aastal ei muutunud ja kulutused elamiskuludele on isegi kasvanud, siis võib siin järeldada, et linlaste sissetulekud ja toimetulek on neil aastatel isegi pisut paranenud.
Lisaks toimetulekutoetustele maksti abivajajatele ka muid rahalisi toetusi: erakorralist toetust, puudega lapse hooldajatoetust, täiendavat toimetulekutoetust ja koolitoetust. Kokku vaadati läbi ligi 700 avaldust, millest 646 ka rahuldati, ning välja maksti toetusi kokku 47 634 euro eest. Linna osalisel või täielikul finantseerimisel suunati hooldekodusse kuus eakat. Linna päevakeskuse poolt osutatavale koduhooldusteenusele suunati 30 raske või sügava puudega inimest, isiklik abistaja või tugiisik määrati 22 isikule. Linna poolt hallatavatele sotsiaalelamispindadele Sikassaare sotsiaalmajas või Kopli 5 turvakodus pikendati või sõlmiti uued lepingud 28 üksikisiku või perekonnaga. Puuetega inimestele väljastati pea 200 isikliku abivajaja kaarti ja ligi 100 parkimiskaarti. Ning loomulikult ka 70 tonni Euroopa Liidu toiduabi, mille jagamine omajagu pingeid tekitas – usun et suudame edaspidi eelmisel aastal tehtud vigu vältida.

Lastekaitsetöö
Lastekaitsetöös oli 2012. aastal menetluses erinevaid juhtumeid 135 korral. Neist eestkoste- ja hooldusküsimustega seoses 46, kooli ja õppetööga seoses 42 juhul. 20 juhul tuli tegeleda ja kokkulepet aidata otsida lahus elavate vanemate laste kasvatusküsimuste vaidluste osas. Erinevate asjaomaste ametiasutuste, kohtu ja alaealiste komisjoni, nõudmiste põhjal tuli eelmisel aastal koostada 50 perekonna iseloomustused. Õppeaasta alguses tegeleti lasteaia- ja koolitoidu vabastustaotlustega ning transporditoetuse avaldustega – toiduraha maksmisel anti kas täielik või osaline vabastus 124 lapse osas, transporditoetust sai 54 kooliõpilast. Puudega lapse hooldajatoetust maksti viiele hooldajale, kahele erivajadusega lapsele võimaldati tugiisikuteenus lasteaias. Vanema avalduse alusel vormistati osalisele asenduskoduteenusele viis raske või sügava puudega last. Lihtsalt lapsehoiuteenusele suunati kuus raske või sügava puudega last. Lisaks osaleti eestkostel olevate laste arenguvestlustel, alaealiste komisjoni koosolekutel, hoolekandekomisjoni koosolekutel ning igakuistel tugisüsteemide töötajate koosolekutel. Kolmel korral korraldati möödunud aastal pidulikku linna sünnitoetuste ja -kirjade kätteandmise tseremooniat, kus tervitati kokku 94 uut linnakodanikku.

Linn kui eestkosteasutus
Eestkosteasutusena esitas Kuressaare linn 2012. aastal kohtule 24 kirjalikku seisukohta või avaldust – neist neli juhtumit puudutas eestkoste lõpetamist, viis eestkoste pikendamist, 13 eestkoste seadmist, üks seisukohavõtt kinnisesse asutusse paigutamise osas ja üks juhtum eestkostetava pärandvara jagamise küsimuses, milles linn täitis erieestkostja kohustusi. Lisaks eestkosteasutuse tööle on Kuressaare linn määratud ise eestkostjaks kuuele piiratud teovõimega isikule, kellel puuduvad sobivad füüsilisest isikust eestkostjad. See tähendab, et Kuressaare Linnavalitsus on pidanud otseselt korraldama eestkostetavate ülalpidamise ja järelevalve, vastutama nende varaliste ja isiklike õiguste kaitsmise eest ning esitama oma kohustuste täitmisest ka ülevaated Pärnu Maakohtule. Lisaks on 30 juhul nõustatud füüsilisest isikust eestkostjaid oma eestkostetavate hooldus- ja toimetulekuküsimustes ning 48 juhul puudega lapse vanemaid lapse hoolduse ja rehabilitatsiooni küsimustes. Koostööd alustati MTÜ-ga Elu Jaoks, kes hakkas korraldama igakuiseid infopäevi puuetega laste vanematele.

Uuendused ja arendustöö
Üheks olulisemaks tööks oli siin linna uue arengukava sotsiaalse kaitse osa väljatöötamine. Selles osalesid aktiivselt kõik osakonna ametnikud. Kujuneski nii, et tänaseks paberile saanud Kuressaare tulevikuaastate sotsiaalse kaitse arengueesmärgid ja tegevuskava ongi just suuresti meie ametnike väljapakutud.

Uutest ja taaskäivitatud teenustest nimetaksin esmalt märtsis peale mõne-aastast vaheaega uuesti ellu kutsutud pikaajaliste töötute rehabilitatsiooniteenust, mida viiakse läbi Sikassaare sotsiaalmajas. Erinevatel põhjustel, millest peamiseks oli töötute töölesaamine, oli see 2003. aastal algatatud teenus mõned aastad tagasi katkenud. Kokku suunati teenusele 25 isikut, kellest teenusele jõudis seitse. Ilmselt on ka siin üks põhjus, miks 2012. aasta toimetulekutoetuse näitajad on väiksemad kui varasematel aastatel. Aasta lõpus alustati häirenuputeenuse käivitamisega Kuressaares – muretseti kümme seadet ja tehti ettevalmistusi häirekeskuse loomiseks. Sisuline teenuse käivitamine jääb siin aga käesolevasse aastasse.

Edasi liikusid ka protsessid lastekodu uute peremajade rajamiseks ja kuna vastavalt kokkuleppele sotsiaalministeeriumiga antakse need pärast valmimist linna hallata, siis tuli ka meil siin juba juures olla ja hoonete kavandamisel omapoolseid seisukohti võtta ja avaldada. Hoonete projekt aasta lõpuks siiski päris valmis ei saanud.

Mainimata ei saa jätta ka elektriautosid, mida Kuressaare linnale eelmisel aastal eraldati kõik, mis taotlesime – 15. Kuressaare Haigla õendushooldus, linna sotsiaalametnike ja kindlasti meie päevakeskuse koduhooldustöötajate töö on tänu nendele masinatele kiirem ja efektiivsem.
Ka omamoodi jätkuprojektina likvideeriti koostöös majandusosakonnaga linnas ristmike ja ülekäiguradade juures üle 30 kõrge kõnnitee ääre. Need ei olnud nõuetekohased ja takistasid ratastooli ja käimisraami kasutajatel, aga ka lapsevankritega emadel linna kõnniteedel ladusat liiklemist. Meie osakonna tööks oli siin olukorra kaardistamine ja kõige murettekitavamate kohtade väljavalimine. Kuna sugugi mitte kõik kõrged kohad pole veel likvideeritud, siis tuleb nende töödega jätkata ka sel ja järgnevatel aastatel.
Ära tuleks märkida ka pensionäride ja puuetega inimeste tasuta bussitransport Kuressaares. Tõsi, ega sõitja jaoks midagi ei muutunudki. Juhtus aga see, et maavalitsuse ja majandusministeeriumi ning vedaja dotatsioonivaidluste tulemusena oli Kuressaare linn sunnitud alates suvekuudest tasuta transpordivõimaluse säilitamise nimel lisaraha välja käima. Ja tõus oli päris suur, tervelt 67%.

Ning lõpetuseks linna eakate päevakeskuse suur remont, mille põhieesmärgiks oli hoone korralikult soojustada. Lisaks sellele sai maja ka uue välis- ja siseilme ning mitmed uued ruumid, uuendatud sauna ja kohvikunurga. Investeeringu kogumaksumuseks kujunes ligi 180 000 eurot.

Kokkuvõtteks
Hoolimata sellest, et pilt meie tegemistest sai päris kirev ja ka üsna mahukas, tuleb tunnistada, et kogu meie töö siia artikli sisse siiski ei mahtunud. Mingi võimaluse hinnangute andmiseks peaks see kokkuvõte aga siiski andma. Loodan, et leiate võimaluse teadaandmiseks, milline see hinnang on. Lõpetuseks tänan oma häid kolleege linnavalitsuse sotsiaalosakonnas, kelle usinuse ja hoole tõttu suur osa kogu sellest tööst tehtud sai.

Kallemäe kooli probleemi ei tohi lahendada puudega laste arvelt

Eelmisel nädala kirjutas Kallemäe kooli juhataja Saarte Hääles artikli, milles rääkis Kuressaares asuva toimetulekukooli likvideerimise kavast ja siinsete laste edaspidisest võimalikust õppimisest Kallemäel asuvas koolis. Artikli oli ta pealkirjastanud – Kallemäele kolimisest võidaksid mõlemamaja lapsed.  Optimistlikus toonis loos, mille avaldamise eelsel päeval toimus toimetulekukooli lastevanemate üsnagi sünge koosolek, kus kooli likvideerimiskavast neile esmakordselt räägiti, esines paraku faktivigu ja pooltõdesid ning seda minu arvates mitte laste kasuks

Artikli ilmumisele eelnenud paaril koosolekul, kus seda teemat on arutatud, on olnud üldiseks tõdemuseks, et olukord on keeruline ja häid lahendusi siin enam ei ole. Võitmisest ei ole olnud sisuliselt juttugi - on ainult kaotus. Jääb vaid valida, kes selle kaotusekoorma enda kanda võtavad. Kas raske ja sügava puudega lapsed ja ka nende emad-isad. Või kannab selle koorma riik, kes on teinud läbimõtlemata ja priiskavaid investeeringuid.

Ja et lugejad teaksid, mis positsioonilt ma seda lugu kirjutan, siis olgu öeldud, et lisaks 12 aastasele töökogemusele linna sotsiaal- ja haridusvaldkonna juhtimisel on ka minul laps, kes õpib toimetulekukoolis. Seetõttu olen lisaks tööle ka isikliku elu kaudu kursis, mida tähendab kasvatada puudega last.

Tänase probleemi Kallemäe kooliga võib lühidalt kokku võtta lausesse: koolil on kaks uut koolihoonet, Kallemäel ja Kuressaares, mida on üsna kulukas üleval pidada, sest laste arvud nendes koolides vähenevad, mistõttu kipub asi minema ebaefektiivseks. Selles ebaefektiivsuses peitubki üks võimalik kaotus, mis meid, täpsemalt riiki, ees ootab – see on rahaline kaotus. Selle kaotuse algmed ei ole aga linna toimetulekukoolis, nagu koolijuhataja Kaire Kiili loos mulje jäetakse, vaid Kallemäel asuvas väga suures koolihoones ja seal järsult kahanevates laste arvudes.

Linna toimetulekukoolis õpib sel õppeaastal 22 õpilast, järgmisel õppeaastal on lapsi kooli minemas 20 (vähenemine ca 10%). Uus ja spetsiaalselt puuetega laste kooliks ehitatud üsnagi kompaktne hoone Suur-Põllu tänaval on ehitatud 24 lapsele ja asub päris heas asukohas. Koolil on teisel korrusel oma väike võimlemissaal, koolitoidu valmistamisega tegeleb kõrvalasuv linna Päevakeskuse köök, ujumas käiakse mõnesaja meetri kaugusel asuva haigla basseinis. Selleks sügiseks rajatakse kooli kõrvale lastekodu puuetega lastele peremajad, kust koolitulekuks on vaja vaid üle hoovi (tänavale minemata) tulla. Paremat olukorda lastele ja efektiivsemat kooli pidajale ehk riigile on raske ette kujutada. Usun, et Kuressaares asuva toimetulekukooli näol on tegu ka kõige kuluefektiivsema riikliku erikooliga Eestis, kusjuures toonitan veelkord üle, selles koolis on kõik vajalik lastele olemas.

Kallemäel asuvas koolis õpib praegu 36 õpilast, järgmisel õppeaastal 24 (vähenemine ca 33%). Ka selles koolihoones on kõik olemas, ütleks lausa et „viimase peal“ - õppeklassid, puidutöökoda, õppeköök, jõusaal, bassein, täismõõtmetes võimla, uhke aula, staadion, oma köök ja söökla, internaat jne – lastele, kellelt saatus on oma osa ära võtnud, peaksime meie andma kõik, mis sellele saatusele aitaks vastu seista.

Paraku on aga koolihoone planeeritud ja ehitatud 70 lapsele ja täna seega pooltühi. Kust võeti see optimistlik laste arv, on täna suur küsimärk... Toimetulekukooli vanemate möödunudnädalasel koosolekul oli kooli juhtkond sunnitud tunnistama, et linna kooli sulgemist seda arvu projekteerijatele ette andes silmas ei ole peetud, kuigi koosoleku alguses üritati teistpidist väita. „Suuremad mahud (kooli üldpind on ca 3000 ruutmeetrit) ehitati lihtsalt teatud perspektiivitundega“: oli vastus vanemate küsimusele. See tunne ja omaaegne nende ehitusmahtude kooskõlastus haridusministeeriumi poolt on osutunud aga ekslikuks. Lisaks laste arvu objektiivsele vähenemisele, mis oli paraku ka mõned aastad tagasi teada, hakkab peagi kehtiv riiklik poliitika (mis minu meelest ei ole õige!), suunama ühte osa lihtsustatud õppekaval järgi õppivatest lastest tavakoolidesse. Sellest võib lugeda nii haridusministeeriumi kodulehelt kui ka Kaire Kiili artiklist. Selle tõttu jääb Kallemäel ja just Kallemäel õppivaid õpilasi veelgi vähemaks. Kokku planeeritakse haridusministeeriumi poolt tulevikus Saare maakonda riiklikke õppekohti vaid 30 intellektipuudega lapsele. Praegu on meil neid kohti siis vastavalt linna toimetulekukoolis 24 ja Kallemäel 70 – kokku üle kolme korra rohkem. Sellises olukorras tuleks kellelgi tunnistada suurt planeerimisviga, mis on viinud ilusti väljendades üleinvesteerimiseni, mitte nii ilusti väljendades aga riigi rahade raiskamiseni. Tõstkem neid laste arve kuidas tahes, mõistlikku täituvust see Kallemäel asuvale koolile ei anna ja rahaline kaotus rohkem kui pooltühja kooli käigushoidmisest on paratamatu.

Nüüd aga veel ühest olulisest aspektist mida on rõhutatud ka riiklike erikoolide võrgu korrastamise kavades, mis on aga välja jäänud koolijuhataja artiklist – nimelt peaksid erikoolid asuma kohas, mis tagaks võimalikult lihtsa liikumise kooli ja kodu vahel. Praegune Kallemäe kooli asukoht seda ei toeta. Paiknedes kohas, kus inimasustus on väga väike, on pea kõik õpilased sunnitud kooli jõudmiseks läbima pikki vahemaid. Väga paljude maapiirkondade, näiteks Kärla ja Lümanda, lapsed on sunnitud kodust terveks nädalaks eemale jääma, sest kui nad isegi suudaks taluda pikka bussisõitu koos ootamise ning ümberistumisega Kuressaares, siis tänu sobimatutele bussigraafikutele nad õigeks ajaks hommikul kooli ei jõuaks. Lisaks sellele, et maakonnakeskuses paiknev erikool oleks inimlikult õigem, suurem osa lapsi saaks ikkagi igapäevaselt koju oma ema isa juurde, oleks see otstarbekam ka rahaliselt. Kulutused internaadile väheneksid.

Kirjeldatud logistikaprobleemist lähtuvalt tekib ka teine küsimus. Mis kaalutlustel ja kelle huvides üldse ehitati sisuliselt vana Kallemäe kooli müüridele ja selle külge mitmekordset ehitusmahtu lisades uus kool kohta, kuhu laste kohalejõudmine on nii raske? See, et suur hulk lapsi peab sellise kooli asukoha tõttu igaks koolinädalaks oma kodu maha jätma, oli ka teada juba aastaid. Kas oli see pime soov lihtsalt säilitada ühe kooli järjepidevus? Mure ümbruskaudse kogukonna pärast, kellest paljudele on kool tööandjaks ja lisaks ka kvaliteetkeskkonnaks vabal ajal? Oli see tegeliku elu mingitel põhjustel mittemärkamine? Nendele küsimustele praegu vastuste otsimine ei muuda ehitatut. Kuid seni kuni need on vastamata, ei ole Kallemäe teistkordsel päästmisoperatsioonil moraalset õigustust.

Vaja on lauale panna kõik variandid, mis probleemolukorrast „palju maju vähe lapsi“ välja aitaks tulla. Kindlasti on ühe variandina vaja kaalumisele võtta ka Kallemäe kooli hoonele uue funktsiooni leidmine, mis selle ehitise täies mahus sisuga suudaks täita. Kutsuda laua taha kõikide asjaosaliste esindajad ja panna kirja kõik argumendid mis ühe või teise variandi poolt ja vastu on. Ning siis leida lahendus mis kaitseks eelkõige puuetega laste huve.